Viljatu kära müütide ümber

11.03.2015

Andres Onemar, Keskkonnaameti peadirektor:

Mõnd riigireformijate ettepanekut kuulates tekib tunne, et kõiges on süüdi üle võimete tarbivad riigiametnikud, keda on üha rohkem.
President kutsus kokku kärajad, kus ütles kõigile kohaletulnutele, et Eesti riigiaparaat on seni hästi hakkama saanud, kuid tulevikus ei pruugi see nii enam olla. Et nüüd on vaja riigi efektiivsemaks muutmiseks uusi lahendusi otsida. Üks kärajatel esinejaid, riigipidamise kava loojaid Külli Taro arvas, et riigiasutuste juhtidel oleks kasulik läbi mängida stsenaarium, kus raha enam juurde ei saa – töötajate hulka suurendada ei saa, kuid töötajatele tuleb maksta väärikat palka. Mart Laar arvab oma suures reformikavas, et bürokraatia ja ametnike hulk ainult kasvab, aga loovus kaob.

Igati nõus, et riigi efektiivsemaks muutmine on väheneva rahvaarvu olukorras väga oluline ja vajalik eesmärk. Aga eesmärgi saavutamisel peab olema täpselt paika pandud fookus. Mõnd ettepanekut kuulates tekib tunne, et kõiges halvas on süüdi riigiametnikud, kes iseenda hüvanguks üle oma võimete tarbivad ja keda on üha rohkem.

Kas ongi nii? Teame kõik, et müüti on lihtne luua. Aga proovi sellest lahti saada.

Loovuseta ametnikud
Igal aastal korraldame keskkonnaametis uute töötajate infopäeva, kus küsin, kas valitsusasutus on „lubade büroo” või kompetentsikeskus, kas meie asi on valitseda või klientide ootustele vastata, kas valitsusasutusel on arenemise kohustus, kas ametnikku motiveerib tema töö. Küsin sellepärast, et julgustada ametnikke tegema otsuseid faktide ja teadmiste põhjal, mitte otsima põhjendusi bürokraatia rägastikust, ning et õhutada neid koostööle ja kliendi vajadustest arusaamisele.

Seda rääkides aga tean, et suur osa ametnikke satub ennekõike siiski arvuti taha ja objektil käimine on nende jaoks pigem meeldiv erand. Kõrgharidusega spetsialist võib sageli sattuda tegema tööd, mida peaks sooritama arvuti, mitte mõtlemisvõimeline inimene. Seetõttu me istumegi, liidame tabelites andmeid ja otsime registritest tõde, mis vahel ei olegi tõde, vaid aegunud või halvasti töödeldud andmed. IT arendusteks investeeringuid napib ja tulemus on tööjõu ebamõistlik kasutamine.

Jah, 1990-ndate alguses, kui täpsed reeglid ei öelnud ametnikule, mida ja kuidas teha, toimus kõik kiiresti ja loovalt. Ent kinnitan, et ei väsi meie ametnike arendamise soov ka tänapäeval, kuigi piirid on selgemaks, aga ka ahtamaks muutunud. Võimalused ja tahe on ikka olemas.

Bürokraatia kasvab
Kärajatel tehti ettepanek ohjeldada tohutut uute seaduste tootmist ja vanemate pidevat parandamist.

Keskkonnaamet vaatas aastavahetusel järjekordselt üle, kuidas on viimasel aastal läinud bürokraatia ohjeldamisega. Meie töötajatelt laekus 60 bürokraatia vähendamise ettepanekut. Neist on 12 kiiresti lahendatavad, osa sellised, mida ei ole niipea võimalik või otstarbekas lahendada, ja 15 vajavad seadusandluse muutmist. Paljudele seadusemuudatustele oleme tähelepanu juhtinud aastaid, aga lahendust kahjuks veel pole. Seega võiks uute seaduste tegemise peatamise või kiirendamise asemel rohkem analüüsida muudatuse vajadust ja mõju. Asi pole hulgas, vaid kvaliteedis.

Töökoormust oluliselt kasvatav trend on ka nõue, et seaduses juba keelatud tegevusi tuleb veel kord keskkonnaloaga keelata. Kui metsaseadusesse ilmus esimest korda mõiste metsateatis, tähendas see metsaomaniku kohustust teavitada riiki kavandatavast tegevusest, et riik saaks vajaduse korral sekkuda. Nüüdseks on seaduse muutmise teel teatisest saanud tähtajaline luba, mida peavad menetlema ametnikud ja mis keelab juba keelatud tegevused. Seejuures on meil metsanduses osalt riigi toetatud nõustajad, kes suudavad metsaomanikule vajalikku nõu anda, et vältida seaduse nõuete vastu eksimist.

Kui võrrelda seda, kuidas riik saab ettevõtja tegevuse kohta informatsiooni ning tegevust reguleerida ja kontrollida, sellega, mis see riigile ja ettevõtjale maksma läheb, on rida selge: registreerimine, teavitamine, tähtajatu luba, tähtajaline luba. Kui riskid pole ülearu suured, tuleks alustada odavamast ehk esimesest. Kas seda, mis riigikogu on juba seadusega keelanud, peab ametnik loa andmisega uuesti keelama?

Ettevõtlust vaenatakse?
Keskkonnaameti loomisest alates oleme pidanud oluliseks suhtlust klientidega ja küsinud neilt pidevalt tagasisidet. Kõige vähem tahab riigiamet põhjendamatuid konflikte, vaideid ja kohtuasju, sest need on täiendav halduskoormus ja ametnikes stressi tekitav olukord. Seega püüame alati oma kliendi soovidest aru saada ja oma otsustes võimaluse piires neile vastu tulla. Samal ajal peame rangelt kinni pidama seadustes sätestatust.

See tähendab klientidega vahetut kontakti, mis on väga aeganõudev tegevus. Näen praegustes diskussioonides selget vastuolu soovides olla rohkem avatud ja asju arutada ning samal ajal riigiametnike hulka oluliselt vähendada.

Raha juurde ei saa
Ei olegi saanud ja ei julge sellest unistadagi. 2010. aastal oli keskkonnaameti personalikulu 6,66 miljonit eurot, 2014. aastal 6,70 miljonit eurot. Vahepealsed kõikumised on olnud kõik viimati mainitust allpool. Majandamiskulud olid 2010. aastal 3,01 miljonit ja 2014. aastal 2,65 miljonit eurot. Selleks et oma eelarvega toime tulla, oleme vähendanud kolmandiku võrra meie kasutuses olevate kontoriruumide pinda, andnud ära kõik otseselt mittevajalikud hooned ja rajatised, vähendanud ametiautode hulka ja nendega seotud kulutusi ning seega ka haldusega tegelevate töötajate arvu.

Ei suurenda töötajate hulka
Ei olegi suurendanud. Töötajate arv on meile piirmäärana ette antud. Pidevalt seadustest või Euroopa Liidu nõuetest lisanduvaid ülesandeid täidame oma töö parema korraldamisega saavutatud kokkuhoiu arvelt. Ei aita siin projektid ega muud võimalikud rahastusallikad, meie kasutuses olevate töötajate arv on piiratud ministri otsusega ja selle suurendamine ei ole lubatud. Ei julgeks küsidagi, sest riigi olukord on meile teada.

Maksta väärilist palka
Tegelikkuses tähendab see, et peame oma töötajate hoidmiseks mõtlema muudele motivaatoritele kui palk. Aitab see, kui muuta töökeskkond võimalikult heaks: selged tööülesanded ja võimalus oma tööd ise paremini korraldada, paindlik tööaeg, väljaspool kontorit töötamise võimalus, head töövahendid, ühtne kollektiiv ja toetavad töökaaslased. Maksame tublimatele häbenemata tulemuspalka ja suurendame põhipalka eelkõige neil, kes oma tööd väga hästi teevad.

Erinevalt maksuametist ei too keskkonnavaldkond otseselt riigile raha (kui välja jätta keskkonnatasud, mille kogumist amet korraldab), aga kujundab meile elamisväärset keskkonda. Kuid selle eest ei ole poliitikud ega avalikkus valmis kõrget hinda maksma. Seega tuleb rahul olla praeguse valitsusasutuste keskmise palgaga ja teame, et on hea, kui nii jääb.

Ei usu, et suudan müüte murda, aga soovin, et arutelu käiks tõesti selle üle, mis meid tegelikult tõhusamaks, loovamaks ja julgemaks muudaks. Müüte uskudes teeme ju kujutelmades õiget asja, kuigi sel on tegelikkusega vähe pistmist.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusküljel 11.03.2015