Seenkahjurid

Juurepesspõhjustab südamemädanikku. Foto Maaleht

Juurepess põhjustab südamemädanikku. (Foto:Maaleht)

Puude ja põõsaste haiguste tekitajateks on 97% ulatuses seened. Seenhaigused kujutavad endast mädanikke, mis võivad levida puu välispinnalt sissepoole või, südamemädanike puhul, vastupidises suunas.

  • Eesti erametsade levinuim seenhaiguste põhjustaja on juurepess – kuuse-juurepess ja männi-juurepess. Kuigi nimi viitab otse peremeestaimele, võivad need esineda ka teistel puuliikidel (nt kuuse-juurepess nulul, lehisel; männi-juurepess kadakal, mitmetel lehtpuudel). Juurepessu eosed kanduvad õhu kaudu puude juure- ja tüvehaavanditele ning kändudele. Nakatunud puudelt ja kändudelt võib haigus levida kokkupuutuvate juurte kaudu nii naaberpuudele kui ka raiesmikule istutatud taimedele. Juurepessust tugevasti kahjustatud puid asustavad meelsasti tüvekahjuritest putukad või lükkab torm nad ümber. Kuusel võib juurepess kallal olla aastaid nii, et puu ei kuiva, kuigi pruun südamemädanik levib piki tüve juurekaelast ülespoole mitme meetri kõrguseni. Haiguse välistunnused on vaigujooks juurekaela piirkonnas, vanematel puudel tüve allosa paksenemine (nagu pudel) ja võra kahvatu värvus.  Juurepessu kahjustuse tagajärjel võivad hukkuda terved puude grupid või oluliselt pidurduda puidu juurdekasv.

    Juurepessu kahjustus mändidel. (Foto:RMK)

    Juurepessu kahjustus mändidel. (Foto:RMK)

    Leviku takistamine. Suure juurepessuohu tõttu pole mõistlik rajada endistele põllumajandusmaadele ja varem juurepessust kahjustatud puistute asemele okaspuu puhtkultuure – tasub eelistada leht- ja segapuistusid. Sellistel aladel tuleks kindlasti raiet teha talvel (tähtis on mitte vigastada kasvama jäävaid puid), kuna miinustemperatuuride korral on kändude nakatumise oht väike. Juba nakatunud puistut ei saa ravida, kuid metsa majandamise võtetega saab juurepessu levikut oluliselt piirata.  Juurepessu leviku takistamiseks kasutatakse biofungitsiidi Rotstop. Biopreparaat sisaldab hiidkooriku eoseid, mis on juurepessu konkurent ning takistab kändude pessuga nakatumist. Seda kasutatakse juurepessu tõrjeks männi- ja kuusekändudel kohe pärast raiet.

  • Mõned külmaseene liigid põhjustavad puude juurtel ja tüvedel puidu pindmist mädanikku, mille tagajärjel puud kuivavad. Seenest nakatunud puude koore all leidub enamasti valget seenekilet, söödavad viljakehad (kellukakujulised, kollakaspruunid, kaetud hõredate soomustega) kasvavad kändudel ja kuivanud puude tüvede alaosal. Külmaseenekahjustusi leidub igas vanuses okas- ja lehtpuudel, sagedamini keskealistes ja vanemates metsades. Külmaseenest nakatunud puude juurtel ja tüvedel on rohket vaigujooksu, koore all võib peale valge seenekile sageli näha ka musti seenevääte – need kaks eristavad külmaseent juurepessukahjustusest. Külmaseente levimist piiratakse haigestunud puude väljajuurimisega.
    Haavataelik.

    Haavataeliku viljakeha. (Foto:forestryimages.org)

  • Haavataelik on Eesti metsades üks laiema levikuga seeneliike, kes põhjustab haava, harva ka paplite südamemädanikku. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksakohtade kaudu, kust mädanik tungib tüve keskele. Ühest metsapõlvest teise võib nakkus kanduda ka juurevõsudest uuenemisel. Haavataeliku viljakeha, mida sageli näeb puutüve oksakohtadel, on laia laskuva alusega (sageli peaaegu liibunud), musta, servast pruuni pealisküljega, alakülg on pruun. Levikut on võimalik pidurdada, kui hooldusraietel raiuda välja haavataeliku viljakehadega nooremad puud. Tuleb vältida koorevigastuste tekitamist kasvama jäävatele puudele.
  • Männi-pigirooste on noorte, kuni 20–30aastaste mändide seenhaigus, mis võib tabada kasvavaid noorvõrseid kevaditi – võrsed kõverduvad ja tugeva kahjustuse korral ka kuivavad. Haigus levib eriti siis, kui on vihmane kevad. Männi pigirooste tekitaja vaheperemeheks on haab, kelle lehtedel seene eosed talvituvad. Haiguse leviku vältimiseks tuleb raiuda männinoorendikust haavad välja.
  • Punavöötaud on okaspuude okkaid kahjustav seenhaigus, mida põhjustab seen Mycosphaerella (Scirrhia) pini. Eestikeelne nimetus punavöötaud tuleneb haigusele tüüpilistest punastest risttriipudest okastel. Seene looduslikuks levikuks on vajalik niiskus. Puult puule levib vihmapiiskadega, veepritsmetega. Võib levida putukatega ja tööriistadega, istutusmaterjaliga, seemnepartiide hulka jäänud okkaprahiga. Pikemate vahemaade taha võib levida niiskete tuulte ja ududega. Haigestunud taimede puhul on ainukeseks abinõuks puude hävitamine (põletamine).

 UURI LISAKS EESTI METSADES LEVINUD SEENHAIGUSTE KOHTA:

Kaamera

Seenkahjuritest:
Juurepess

Saaresurm

Männi-punavöötaud
17Shares