Uus invasiivne haigus meie harilikul männil

MAALEHT Maaleht (Metsaleht):
Veel eestikeelse nimetuseta haigusete­kitaja Diplodia sapinea ohustab nii noori kui täiskasvanud puid.

Käesoleva sajandi algul on meie metsa-, pargi- ja linnapuid asus­tanud uued haigused, näiteks saaresurm (tekitajaks pisiseen Hymenoscyphus pseudoalbidus), punavöötaud (Mycosphaerella pini), pruunvöötaud (Mycosphaerella dearnessii) ja veel ees­tikeelse nimeta haigusetekitaja Diplodia pinea, mida nüüd tun­takse teaduskeeles uue nimega Diplodia sapinea.

Viimasest ja tema tekitatud haigusest tulebki siinkohal pi­kemalt juttu.

D. sapinea on ohtlik haiguse­tekitaja männi-, seedri-, nulu-, lehise-, elupuu-, kadaka-, kuu­se- ja ebatsuuga perekondades­se kuuluvatel okaspuudel, tea­daolevalt enam kui 30 okaspuuliigil. Kõige vastuvõtlikumad sel­lele haigusetekitajale on siiski männiliigid, sh meie kodumai­ne harilik mänd.

Tegelikult võiks seda seent nimetada isegi “universaalseks” patogeeniks, sest ta kahjustab käbisid ja seemneid, okkaid, võrseid, isegi juuri ning kõige­le lisaks tekitab ka puidusinetust. Metsakasvatajate murede­le on seega lisandunud veel üks puidusinetust tekitav seen, mis kahtlemata ei rõõmusta ka pui­du töötlejaid ja kasutajaid.

Levib lõunast põhja suunas

Diplodia sapinea on selgelt lõuna­poolse päritoluga seeneliikja seda pole mükoloogid Eestist kunagi varem leidnud, rääkimata tema tekitatud kahjustustest puudel. D. sapinea avastati Eestis esimest korda musta männi käbidelt Järv­seljal 2007. aasta septembris.

Järgmise aasta sügisel lei­ti seda seent eksootmändidelt juba nii Pärnust kui Muhumaalt, 2012. aasta sügisel aga dokumenteeriti see patogeen ka loo­duslikul harilikul männil Vormsi saarel, kus nakatunud olid vaid üksikud puud.

Meie plaanilistel uuringutel, ka hoopis teisi metsapatogeene seirates, koguti proove üle Ees­ti. Ja avastati möödunud aasta sügisel, et D. sapinea front, laienedes lõunast põhja suunas, on jõudnud juba Saaremaad ja Lõuna-Eestit ühendavale kujutelda­vale joonele, mida võiks seene-leidude järgi pidada praegusel hetkel tema levikupiiriks Eestis.

Lihtsustatult öeldes patogeen ilmselt levib lõunast põhja suu­nas.

Seda kinnitab asjaolu, et D. sapinea on levinud Lätis, kuid teda pole veel leitud Soomest. Meie välitöödel on avastatud  seenpatogeenile viitavaid tun­nuseid nii hariliku männi käbi­delt, okastelt kui võrsetelt.

Kuidas haigust ära tunda?

Tegu on eelkõige okkaid ja võr­seid kahjustava seenega, seega on kõige iseloomulikumad tun­nused noortel puudel kuivanud oksad (vt foto). Eriti iseloomu­likuks tunnuseks haigusele on kahjustatud võrsetel esinevad hallika tooniga okkad ja vane­matel puudel võib võrsetel näha poole lühemaid okkaid kui on tervetel võrsetel.

Visuaalsel vaatlusel võib sümptomeid puul segi ajada juba ammu tuntud okaspuu-võrsevähi (tekitaja Gremmeniella abietina) omadega. Kõige kindlamalt saab D. sapinea’d määrata siiski mikroskoobi all suguta arengu­järgu eoste ehk koniidide järgi, need on suhteliselt suured, piklik-ovaalsed, pruunikat tooni ja küp­selt ühe või kahe ristvaheseinaga. Luubiga uurides saab erista­da okastele ja võrsele tekkinud iseloomulikke, ümara kujuga tu­medaid, keskmiselt 0,25mm lä­bimõõduga viljakehi.

Esmanakkus puul toimub sa­geli käbidel, ja viljakehad neil (käbi seemnesoomustel) on nähtavad omapäraste musta­de poolümarate mügaratena (vt foto). Need on eri männiliikide käbidel suhteliselt sarnased.

Milles seisneb ohtlikkus?

D. sapinea ohustab nii noori kui täiskasvanud puid, ei jäta puu­tumata ka taimlataimi. Nakkus toob kaasa võrsete jooksva aas­ta juurdekasvu suremise.

Võrsete suremine aasta aas­ta järel põhjustab puude kängujäämist ja lõpuks hukkumist. Kirjanduse andmetel võib puu­de nakatumine vähendada pui­du juurdekasvu kuni 40%.

Võrsete suremine, mis lõpeb puude hukuga, võib lisaks metsa­majanduslikule kahjule olla prob­leemiks ka haljastuses ja parkides, kus seen võib kahjustada puude väljanägemist ja tekitada puude surma. Tõsisemat kahju tekitab see patogeen eksootmändidele, analoogselt punavöötaudi kah­justusega mägimännil.

D. sapinea kui puidusinetuse tekitaja toob puitu rikkudes kah­ju metsa- ja puidutööstusele.

Ohtlikuks muudab seene veel see, et ta levib kergesti käbide ja seemnetega, kusjuures seemne­tel ei pruugi paista väliselt mida­gi häda olevat.

Kuna D. sapinea on Eestist lei­tud harilikult männilt alles suh­teliselt äsja, pole selge, millist üldkahju see patogeen võib põh­justada. Seega tuleb teda jälgi­da ja uurida, et töötada välja as­jakohane tõrjestrateegia. Invasiivsete patogeenide kiire avas­tamise, tuvastamise ja tundma­õppimise seisukohalt on äärmi­selt tähtis haigusetekitajate sihi­kindel monitooring ning nende metsapatoloogiline uurimistöö.

Lugejaile pakume tutvumi­seks ja kasutamiseks meie väl­ja töötatud lihtsat männiokastel esinevate haiguste määrajat, mis käsitleb nii tuntud kui ka uusi patogeene mändidel, sh Diplodia sapinea. Loodetavasti aitab mää­raja haigusi lihtsamalt tuvastada.

Määraja leiab interneti-aadressilt http://ph.emu. ee/~drenkhan/okas/manni_ok-kahaiguste_lyhimaaraja.pdf.

Lõpuks ka üleskutse lugejai­le: kui panete tähele võimalikke Diplodia sapinea kahjustusi, on teave neist oodatud ka e-aadressil rein.drenkhan@emu.ee.

REIN DRENKHAN KALEV ADAMSON MÄRT HANSO

Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakasvatuse osakonna metsapatoloogid

0Shares