Metsa uuendamine: noor mets vajab hooldust

Kevad on traditsiooniliselt peamine metsa istutamise aeg, kindlasti ei tohiks aga jätta unarusse ka aasta-paar tagasi istutatud noori puid. Kohe pärast lume sulamist peaks metsaomanik tegema esimese kevadise jalutuskäigu oma metsas, et vaadata, kuidas metsakultuurid talve üle elasid.

Kui eelmise aasta kevadel on raiesmikul mulda pandud noored okaspuutaimed, mis pärast istutamist on jäetud looduse meelevalda, võib omanik leida eest olukorra, kus osa istutatud taimedest on ära kuivanud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Näiteks võivad talvisele raiesmikule varakevadel istutatud kuusedmännid hukkuda kärsakakahjustuse tõttu, ka on võimalik, et neile on liiga teinud suvine põud. Ka metsloomad võivad taimi kasvujõuetuseni kahjustada, samuti kurnavad noori puid neid tihedalt ümbritsevad ja varjutavad taimed.

Pärast kevadisi istutustöid ei tohiks mulda pandud taimi unustada: suvel tuleks ette võtta hooldustööd, et tagada puukestele head kasvutingimused, vabastades nad kiirekasvulistest rohttaimedest, mis istikuid lämmatama kipuvad. Kui see töö jäi siiski eelmisel suvel tegemata, saab veel elusolevaid taimi kevadel päästa, kui kõrvaldada taimedelt neile langenud kõrge kulu. Kuivanud taimede asemele tuleks esimesel võimalusel uued istutada. Hilisema istutuse korral tuleks kasutada suletud juurekavaga ehk potitaimi, mida saab istutada paljasjuursete taimedega võrreldes pikema aja jooksul. Kui on näha, et kevadel täiendamist teha ei õnnestu, näiteks ei ole taimlates enam saadaval piisavas koguses taimi, siis tuleks teha plaanid sügiseseks istutuseks ja tellida taimed ette mõnelt metsataimekasvatajalt.

Eelmise aasta sügisel istutatud taimede seisukord võiks kevadisel ülevaatusel olla päris hea, sest nende puhul pole kärsakaja põuakahjustuse riski ega ka hooldamata jätmise mõju. Võimalik, et mõni taim on siiski ära kuivanud, aga sellest pole hullu. Üksikuid hukkunud taimi ei ole vaja asendada, sest ka loodus ise pakub sobivaid liike asemele.

Istutatud taimed vajavad hoolt

Iga-aastast hoolt nõuavad mulda pandud puutaimed senikaua, kuni nad on kasvanud kõrgemaks kui neid ümbritsev rohurinne. Seega on hoolduse seisukohast kõige olulisemad just esimesed kolm istutusjärgset aastat. Kui omanik on juba teinud kulutusi taimede ostuks ja istutamiseks, ei ole kuidagi mõistlik jätta värskelt istutatud ala looduse meelevalda.

Hoolduse põhimõte on väga lihtne: kasvavate noorte taimede võral peab olema piisavalt vaba ruumi ja valgust, et nad saaksid kõrgusesse kasvada ega jääks teiste taimede varju. Neile tuleb anda kasvamiseks eelis, võrreldes neid ümbritsevate kiirekasvuliste rohttaimedega. Selleks lõigataksegi puukeste ümbert rohi, põõsad ja kiirekasvulised lehtpuud. Hooldamise vajadus on suurem valgusnõudliku männi kasvatamisel, seda eriti viljakamates kasvukohtades, kus rohtja puittaimede on väga lopsaka kasvuga.

Metsakultuure hooldatakse tavaliselt juunis-juulis, kui konkureeriv taimestik on kasvuhoo sisse saanud ning hakkab väikeseid puid lämmatama. Sügiseti tuleks ka kulu puukeste ümbert eemaldada, et see koos lumega puudele langedes ei koolutaks peenikesi puid kõveraks. Ka leiavad hiired kulu all soodsaid elutsemiskohti ja kipuvad noori puid närima.

Hooldustööde eesmärk on anda kasvamiseks eelis põhipuuliikidele, kuid samas võiks targalt säilitada ka lisandunud erilisemaid puuliike, et suurendada metsa elurikkust. Loodus annab istutatud metsale alati juurde ka oma panuse ja just seda peaksime õppima paremini ära kasutama. Üldjuhul tekib istutatud monokultuuride vahele muid puuliike, metsa elurikkuse seisukohalt on väärtuslikumad tammed, vahtrad, pärnad või pihlakad.

Hooldamata jätmine on hooldamisest kallim

Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli. Kui inimene on raiesmikule okaspuutaimed istutanud, aga pole hiljem midagi ette võtnud nende hooldamiseks, siis valgus- ja juurkonkurentsi tõttu tõrjutakse aeglase kasvuga okaspuutaimed enamasti lihtsalt välja. Raiesmikud kattuvad sageli rohttaimede, vaarikate, põõsaste ja üksikute lehtpuudega. Kui nii on läinud, tuleb mingil hetkel otsustada, kuidas oma metsaga edasi toimida. Üks võimalus on kirjutada tehtud istutuskulud korstnasse ja püüda kujundada järgnevate raietega sellest metsast lehtpuuenamusega mets – või siis istutada sobivaid puid juurde.

Oma metsa hooldama ja tulevikumetsa kujundama asudes tuleks targalt ära kasutada looduse pakutavat ja nutikalt säilitada võimalikult palju lisandunud puid ja põõsaid. See on oluline samm elurikaste ja kliimamuutustega paremini kohanduvate metsade kujundamise suunas. Eelkõige just mõne suurema kivi, säilikpuu, sulglohu või nn „hundipuu“ ümber on sageli võimalik metsa elurikkuse seisukohalt olulisi ning väga ägedaid ja eriilmelisi ökosaari kujundada. Tublidele metsameestele on sellised kohad põnevad ja väljakutseid pakkuvad ning annavad võimaluse loominguliselt kokku sobitada inimese istutatut ja looduse pakutut.

Kindlasti on majanduslikult mõistlikum kohe alguses noort metsa õigesti hooldada ja ka elurikkad ökosaared juba enne istutamist metsa kavandada. Uus istutustöö on alati kallim kui paari-kolme aasta hooldustööde maksumus, ka läheb noort metsa hooldamata jättes kaotsi mitmeid aastaid, mille jooksul metsamaa ei saa omanikule väärtuslikku puitu kasvatada.

Metsade uuendamine on iga metsaomaniku seadusest tulenev kohustus. Alati ei saa loota looduslikule uuenemisele, ka tuleb vahel ette, et metsaomanikul oma metsaga hoopis teine plaan kui loodus selles asukohas võimaldab. Noore metsa rajamise ja hooldamise tööd on kahtlemata kulukad, kusjuures nende tööde vilju ei nopi üldjuhul metsa praegused omanikud. Nii tuleb metsaomanikele tulevikumetsade rajamisel appi ka riik, aidates kulusid osaliselt kompenseerida erinevate toetustega.
Näiteks on Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu võimalik taotleda metsataimede soetamiseks ja istutamiseks toetust kuni 400 eurot hektari kohta, metsauuenduse hooldamiseks aga kuni 96 eurot hektari kohta. Tasub aga meeles pidada, et kui omanik on istutamise eest toetust saanud ja kultuur hukkub, siis samale alale uuesti istutustoetust saada ei ole võimalik.

Hooldustööde eesmärk on anda kasvamiseks eelis põhipuuliikidele, kuid samas võiks targalt säilitada ka lisandunud erilisemaid puuliike, et suurendada metsa elurikkust. Kõik metsaomanikud võiksid istutamise ja hooldamise töödesse kaasata ka oma lapsed või lapselapsed, et oma teadmised ja metsatarkused ka järgmistele põlvedele edasi anda. Nii säilitame järjepidavuse ja pika vaate, mida metsa kasvatamisel väga vaja on.

KIKi Metsaosakonna juht Gunnar Reinapu artikkel ilmus 16.05 Õhtulehe erilehes Mets ja Põld. 

0Shares