63-aastasena lahkus missioonitundega metsamees Alvar Peterson

In memoriam. Alvar Petersoni meenutatakse kui universaalset ja abivalmis metsameest, kellele võis alati helistada ja nõu küsida.

„Me jääme teda mäletama kui alati rõõmsameelset ja hea huumorisoonega kaaslast. Ta aasis meid vahel, et oleme kõik „puudega”, sest rõõmustame iga leitud huvitava puu üle ja tahaksime neid oma aedadesse mahutada,” ütlevad Eesti dendroloogia seltsi liikmed.

„Puudega inimeste” rõõmuks tekkis Petersonil eelmise aasta alguses mõte paljundada metsapuude kõrval Eesti kollektsionääride aedades kasvavaid põnevaid puittaimede sorte, mis on ennast Eesti kliimas tõestanud ja siin vastu pidanud.

„Tema huumor oli vahel ka must huumor. Näiteks ütles ta aastaid tagasi ühel dendroloogia seltsi reisil, et me kõik vaatame puude latvasid kunagi puude juurte alt. Temale jõudis see aeg liiga vara kätte,” nendib Aino Aaspõllu, pikaaegne sõber ja kolleeg ning dendroloogia seltsi president. „Teda jääb mälestama väga palju sõpru, mõttekaaslasi, töökaaslasi.”

Alvar Peterson oli pärit Otepäält. Pärast keskkooli ja sõjaväeteenistust astus ta Eesti põllumajanduse akadeemiasse metsanduse erialale. 1984. aastal suunati ta metsainstituuti teaduriks ja sealt edasi Tartu puukooli juhatajaks. 1997. aastal, kui moodustati eraldiseisev AS Tartu Puukool, hakkas Peterson seda juhtima. Alates 2008. aastast sai Petersoni ülesandeks kogu Eesti seemnemajanduse korraldamine. Seda perioodi tema tööelust võib nimetada seemnemajanduse uuestisünnile äratamiseks. Ta oli väga töökas ja missioonitundega metsamees, kes tundis peale puude põhjalikku huvi nii lindude, liblikate, seente kui ka taimekahjurite vastu.

0Shares