Aasta parim metsamajandaja: metsandus ongi emotsionaalne valdkond

18.12.2020

Kui minult paluti seda kirjatükki, lugesin kõigepealt läbi metsamajandamise konkursi eelmiste võitjate Lauri Salumäe ja Ardi Allikmetsa artiklid. Need on oma olemuselt väga erinevad, nagu on erinevad ka kõik inimesed, kuid ideaalid, nägemus, mured ja rõõmud, vaade tulevikku tunduvad vähemalt meil kolmel olema sarnased.

Maaomandid on küll suuruselt erinevad. Meie perele kuulub ligi 2000 ha metsa ja 650 ha põldu, kuid vaatamata sellele pean ka mina ennast peremetsaomanikuks – omanikuks, kellel on enda metsaga isiklik suhe. Minu arvates on nii, et kui metsaomanik oma metsas ise aktiivselt tegutseb või ka ainult planeerib neid töid ise, siis on ta oma metsaga isiklikus suhtes. Meil oleks vaja rohkem selliseid metsaomanikke ja pole vahet, kas omandi suurus on 20 või 20 000 ha, kas maa kuulub juriidilisele või füüsilisele isikule.

Metsakasvataja ja põllumees

Mihkel Jürisson

Ma julgen väita, et tänased metsaomanikud on oma metsale head peremehed.

Ka seda julgen kindlalt öelda, et oleks hea, kui metsad kuuluksid valdavalt Eesti kapitalile. Meil küll riigiisad tihti väidavad, et kapitalil ei ole rahvust, kuid minu arvates ikkagi on. Muidu me jäämegi töömesilasteks, kelle „mesi” liigub lõpuks Eestist välja. Meil on küll õnneks veel umbes 100 000 metsaomanikku, kuid tendents on, et nende omandi suurus väheneb ja mets koondub suuremate kätte. See on tegelikult probleem.

Täna on nii, et kui üks põline talukoht müüki läheb, siis mõõdetakse põld, mets ja majapidamine koos 1–2 ha suuruse maaga lahku. Põllud müüakse valdavalt põllumeestele, mets metsafirmadele ja majapidamisele katsutakse leida samuti uued omanikud.

Kui korra on sattunud metsamaa väliskapitali kätte, siis sealt tagasitee on väga raske. Meil, Eesti metsameestel ei ole lihtsalt sellist raha, et suuri pakette tagasi osta.

See ei peaks nii olema, aga selle on põhjustanud viimase 20 aasta jooksul toimunud puidu vahetusväärtuse langus. Paraku on nii juhtunud ka teiste toorainete tootjatega. Et oma äriga välja tulla, peab tegutsema suurelt. Maapiirkonnas elavate inimeste jaoks aga on just metsa- ja põllumajandus üheks põhilisemaks tegevusalaks.

Ma olen tihti püüdnud võrrelda neid kahte valdkonda – minu arvates on need väga sarnased. Peaaegu alati olen riielda saanud nn loodusest hoolivate inimeste käest – neid kahte ei saa ju võrrelda, mets on hoopis midagi muud, mets on püha. Minu kui põllumehe (olen 7 aastat tegelenud teraviljakasvatusega, külvipind u 850 ha) ja metsamehe jaoks on sarnasus ilmne. Me kasvatame!

Kui ma olin 3–4 aastat juba teravilja kasvatanud ja ükskord oma heale metsakasvatajast sõbrale kiitsin, kui ilusad on selle aasta orased, ütles ta mulle, et teab, miks ma vilja kasvatama hakkasin: metsaomanikule annab kõige suurema emotsiooni noorest metsast küpse metsa kasvatamine, mida ta näeb üks kord saja aasta jooksul, aga viljakasvataja saab sama emotsiooni kätte igal aastal. Ma ei olnud varem sedasi mõelnud, aga nii see tõesti on!

Hiljuti käisin hea tuttavaga, kes on loodushuviline ja kirglik linnuvaatleja, oma metsades jalutamas. Sattusime ühe 3–4 aasta taguse lageraielangi peale. Küsisin, mis emotsioone see temas tekitab. Ta kehitas kuidagi ebalevalt õlgu. Sellele langile oli tehtud männikülv ja vahele istutatud kuusk. Kui ma hakkasin rohu seest taimi otsima – neid oli pea iga meetri tagant –, siis nägin, et toimus mingi muutus, temagi märkas peale kännustiku seda muud, mida meie, metsakasvatajad, iseenesestmõistetavalt tunneme ja näeme.

Looduskaitse ja omaniku looduskaitse

Minu metsades asub üks 0,3 ha vääriselupaik (VEP), millele on tehtud leping Erametsakeskusega. Alati, kui sellel eraldisel käin, pakub see mulle meeldiva emotsiooni.

Ma olen olnud kogu aeg seda meelt, et aktiivselt majandatavate metsade keskel võiksid olla puutumatud paigad, kus raieid ei toimu. Kui VEPide loomine vabatahtlikult tuli, oli see minu arvates suurepärane idee. Aga mõni aasta tagasi rikuti minu jaoks see kõik ära potentsiaalsete vääriselupaikade (POT-VEPid) loomisega. Vabatahtlikkuse idee lasti n-ö veega alla.

Tihti küsivad tuttavad metsaomanikud minult nõu raiete osas. Täna ma julgen neile soovitada ainult üht: kui mets saab juriidiliselt küpseks, tuleks see kindlasti ära raiuda, sest muidu võib juhtuda, et omaniku teadmata on kinnistu arvatud POT-VEPiks ning puidu müümisel võib ees oodata keeruline protseduur ja võimalus, et seda ei saagi müüa. Mul on väga kahju, et üks ilus idee niimoodi ära rikuti.

Minu enda maadel on lisaks ühele VEP-ile veel ligi 20 ha Natura piiranguvööndeid ja ligi 10 ha mesimuraka sihtkaitsevööndit. Vabatahtlikult olen majandusmetsade hulgast välja arvanud ligi 7 ha 130aastast männikut, kuna seal asub Mädara külaplats, ja 0,3 ha 230aastase männituka. Need vabatahtlikult säilitatavad metsatukad on mulle ja kogukonnale olulisemad kui need, mille riik on sunduslikult looduskaitse alla võtnud.

Küsimused, mis on viinud mind kimbatusse

On olnud küsimusi, millele kohe ei oskagi vastata, kuid mis hiljem on viinud mõttele, et nende põhjus on lihtsalt metsaomanike puudulik selgitustöö metsandusega vähe kokku puutuvatele inimestele.

Näiteks on minult küsitud, kas ei tekita sisemist kõhklust, kui sõidad mööda kohtadest, kus varem on kasvanud mets ja nüüd paistavad ainult kännud.

Minu vastus on, et raied on metsamajanduse lahutamatu osa. Ma ei ole kunagi lageraiele vaadanud pilguga, et mets on rikutud või hävinud. Mõned üksikud korrad on tekkinud väike ärevus, kui ma ei ole suutnud uut metsa kasvama saada, põhjuseks tavaliselt kas ilmastik, kärsakas või lihtsalt ebaõnn. Aga kui ma näen, et vana metsa asemele on tärkamas uus ja kvaliteetsem, siis tunnen, et teen õiget
asja. Kõige positiivsema emotsiooni annab enda kasvama pandud mets.

Metsa istutajad on enne töö alustamist küsinud, kas selle eest makstakse hästi, et sellist tööd üldse teete ja neid taimi seljas lankidele tassite.

Ma olen siis püüdnud neile seletada, et me ostame taimed, maksame istutamise eest, aga tasu näeme 50–100 aasta pärast. Et metsaomanikud on kiiksuga inimesed, kes Buratino kombel raha maha matavad ja jäävad lootma, et sellest kunagi rahapuu kasvaks, kui vahepeal seda järjepidevat tööd metsloomad, seadusandlus, looduskaitsjad ära ei nulli.

Kui siit veel edasi mõelda, on metsaomanike kiiks „eriti suur”, sest sellest tulevikutulust nad ise nagunii osa ei saa (keskmine metsaomanik on 50–60aastane). Aga tihti kipub jääma meile külge mõni silt, millest metsaärikas on üks leebemaid.

Tasakaalukamat metsandust!

Mets annab kõigile emotsioone, nii kasvatajale, jalutajale, seenelisele, sportijale, looduskaitsjale kui paljudele teistele. Me ei tohiks siin ära unustada, et mets kuulub kellelegi, kes saab seal töötades oma igapäevase leiva. Mets on töökohad, millest makstakse maapiirkonnas laste hariduse eest.

Katsugem metsast leida häid emotsioone, et oleks vähem vastandumist, rohkem teadus- ja faktipõhist metsandust. Kutsun üles tasakaalukamale arutelule ja rõhutan, et emotsioonid ja usk ei ole ainult metsanduse vastu võitlejate pärusmaa.

Kui meie, metsakasvatajad ei saaks tunda fantastilist tunnet, vaadates oma kasvama pandud noorendikke, vaevalt me siis neid istutaks. Kui me ei usuks, et konkreetsel puuliigil, mille kasvama paneme, on ka 50–100 aasta pärast väärtus, olgu majanduslik, emotsionaalne või kas või ainult looduskaitseline, siis me seda ju ei teeks.

***

Artikli autor on Mihkel Jürission, aasta parim metsamajandaja 2020. 
Artikkel ilmus õppelehe Sinu Mets talvenumbris. Õppelehte saab lugeda SIIT.