Balti riikide erametsades on sarnased probleemid

MAALEHT.EE: Üks kõneaine Brüsselis Euroopa metsaomanike föderatsiooni korralda­tud kohtumisel oli Eesti Riigikogu saamatus kehtestada õiglane elektr­i­liinide talumise tasu.

Jutt käib Euroopa metsaomanike föderatsiooni (CEPF) juuni lõpus korraldatud seminarist “Erametsandus Balti riikides”. Eesti Erametsaliidust osalesid seminaril juhatuse esimees Aira Toss ja tegevjuht Priit Põllumäe.

Spetsiaalset keskendumist Eesti, Läti ja Leedu metsaomanike probleemidele põhjendas CEPFi peadirektor Aljoscha Re-quardt sellega, et see on üks Euroopa tähtsaid metsapiirkondi.

Priit Põllumäe järgi selgus seminaril peagi, et on olemas teemad, mis Balti riikide metsaomanikele ühtviisi muret tekitavad. Need on Natura 2000 võrgustiku juurutamine, liiga vähene metsaomanikega arvestamine, tehnovõrkude talumine, pea olematu kaasatus maaelupoliitika rakendamisse. Kui üldisemalt, siis põhiliseks kõneaineks kujuneski maa omandiõiguse tagamine ja eelkõige omandi kasutamise piiramine avalikes huvides.

Vana mõtteviisi peegeldus

Priit Põllumäe tõi ühemõtteliselt välja Euroopa Komisjoni esindaja Ernst Schulte rõhutuse, kuidas komisjonis on täheldatud, et mõned ELi liikmesriigid rakendavad Brüsseli poliitikat karmimalt, kui see tegelikult aktides kirjas on.

Erametsaliidu juhatuse esimees Aira Toss lisas Metsalehele Brüsselis käigust rääkides veel jahiseaduse teema. Eestis kehtib nüüd küll uus jahiseadus, kuid ulukikahjustuste kompenseerimine on endiselt üleval, kuna maaomanike tegelikud kahjud jäävad kompenseerimata.

Seda, et Eesti, Läti ja Leedu maaomanike mured nii sarnased on, põhjendas Aira Toss nõukogude ajast pärineva mõtteviisiga, mille järgi justkui ametnik on see, kes teab, mis on õige. “Ei ole veel kahe aastakümnega Balti riigid jõudnud euroopalike väärtushinnangute aktsepteerimiseni – nõukogudeaegne mõtteviis elab väga sügavalt edasi,” ütles Aira Toss.

Küsimuse peale, kas peab siis veel ootama me ühiskonna küpsemist, nentis ta, et eks midagi ole juba muutunud ka, ja aeg ongi, mis mõtteviisi muudab, kuid selleks on vaja ka kasvatust, haridust ja propagandatki.

Näiteks on maaomanikud märganud, et eramaadel ei liigu suviti enam nii palju nn metsikuid puhkajaid, kes on hakanud teadvustama, et näiteks enne telkimist tuleb veenduda, kas konkreetses paigas seda ikka teha tohib.

“Ei ole enam sellist üldist arvamust, et kõik on meie ühine vara, nagu oli eelmise ühiskonnakorra ajal,” märkis Toss. “Aga samas me ühiskond linnastub järjest rohkem. Inimesed kaotavad isikliku suhte maaga, ka selle maaga, mille omanikud nad ise on.”

Eraomandisse suhtutakse era-metsaliidu juhatuse esimehe sõnul paremini, kui eraomanikud ise oskavad oma omandit paremini väärtustada. “Metsaomanikel soovitan kindlasti liituda metsaühistutega, mille kaudu nad saavad palju teadlikemaks eraomanikeks,” ütles Aira Toss. “Ei ole vaja ainult oodata, et ühiskond meie ümber muutuks, vaid muudatusi on vaja alustada iseendast.”

Otse appi ei tulda

Seda, et Euroopa n-ö vana maailm kuidagi nüüd Eesti metsaomaniku elukorraldusse sekkuks, ei tasu Aira Tossu sõnul siiski loota, kuna Euroopas on metsanduspoliitika igas riigis erinev.

Ent Eesti Erametsaliit on CEPFi liige ja esindusorganisatsioonil on vaja täpsemalt teada, millised on liikmete probleemid. Balti riikide kokkusaamine oli esimene, kuid edaspidi tehakse sarnaseid kokkusaamisi teistegi Euroopa piirkondade kaupa.

“Mõnikord on vaja minna nii kaugele ka selleks, et märgata oma naabrite edusamme,” lisas Aira Toss. “Mulle näiteks jättis väga hea mulje meie lõunanaabrite metsaomanike esindusorganisatsiooni töökorraldus. Seal ei lähe energia selleks, et omavahel kembelda, kes on ikka õigem metsaomanik. Ühte organisatsiooni mahuvad nii eri suuruses omandiga kui eri juriidilise kuuluvusega metsaomanikud.”
 

ERAMETS.EE: Seminaril “Erametsandus Balti riikides” osalesid lisaks Priit Põllumäele ja Aira Tossile Eesti Erametsaliidust ka Jaanus Aun Erametsakeskusest ja Keskühistut Eramets esindanud Margus Paesalu.

0Shares