Elu keset metsa
17.09.2013
ÄRIPÄEV (Tööstus), Kairi Oja: Ehk on mõnevõrra üllatav, et Eesti üht vanimat metsandusalast kutset andvat õppeasutust juhib naisterahvas. Kuid Luual ollakse sellega harjunud juba aastast 2001. Tänavu augustis tähistas väärika ajalooga Luua Metsanduskool oma 65 aasta juubelit.
Kohtume Haanaga tema kiire tööpäeva sees, augustikuu lõpul vanas mõisahoones, kus asub Luua metsanduskooli administratsioon. Hoone mõjub mõisale kohase väärikusega aukartustäratavalt ning akadeemiliselt. Haana on hõivatud kooli juubelipidustuste ettevalmistustega ning uute õpilaste vastuvõtuga. Ta on erakordselt energiline ja positiivne, seda on tunda esimesest hetkest, mil temaga kohtume. Aeg-ajalt tulevad vastu Luua kooli töötajad, kellele Haana tere ütleb, seda enamasti naeratades ja – sageli esimesena.
Kogu tema elu on olnud seotud metsandusega. “Võiks isegi öelda, et olen metsa ning metsanduse sees kasvanud, oli ju kogu minu perekond seotud metsandusega,” alustab Haana. Tema isa, Udo Veibri, oli Maaülikoolis 40 aastat ametis metsakasutuse õppejõuna ning ema töötas sama ülikooli õppeosakonnas.
“Nii sain ma sageli silgata koo isaga akadeemilises ülikooli auditooriumis, ning mõistagi võttis ta mind ka metsa kaasa, kui olid üliõpilaste praktikumid,” räägib Zuba-Reinsalu. “Eks see metsandus on meie peres teataval määral geneetiline soodumus,” naerab ta. Nii ei olnud keskkooli lõpus mingit kahtlust – ka tema asus õppima metsateadust. “Kogu kooliaja saatsid mind tegelikult kindlad huvid – metsandus, loodus ja sport – võrkpall,” jätkab ta.
Aastal 1986 asus ta toonase EPA metsandusteaduskonda. Samal aastal jõudis tema teadvusesse tõsiasi, et isa on ju samas koolis õppejõud. “Niisiis ei tulnud popipäevadest ei teoorias ega praktikas midagi välja. Kui teised said vahel lõdvemalt võtta, pidin mina ikka krips-kraps kooli poole astuma – isa äratas mind hommikuti sõnadega “Kool ootab!,” jutustab ta. Hiljem oli ta isale selle eest mõistagi tänulik. Ja tänulik on ta ka oma õpingukaaslastele, kellega koos kasvati ning ühiseid väärtusi kujundati, need kannavad kogu elu.
Üsna pea pärast ülikooli lõppu 1991. aastal tuli Haanale mõte proovida lektori ametit. “See mõte tundus mulle üha loomulikum ja niisiis alustasin ma metsateaduste õppejõuna 1992. aastal,” räägib Haana energiliselt. Aastal 1994 asus ta ametisse Maaülikooli dekanaadis, kuniks ühel hetkel viis elu teda kokku väliseesti puiduteadlase Endel Saaranniga, kellega koostatud puiduteaduse õpikut oli tal võimalus toimetada.
Aastal 1998 märkas ta ühel päeval ajalehes kuulutust, milles otsiti Luua metsanduskoolile õppedirektorit-administratiivjuhti. “Sisetunne ütles, et pean minema kohale. No ja läksingi,” kirjeldab Zuba-Reinsalu toonaseid emotsioone. “Läks kuidagi nii, et tol hetkel ilmselt enam kandidaate ei olnudki. No ja nii mind siis välja valitigi,” jätkab ta.
Zuba-Reinsalu töötas kolmel aastal kooli õppedirektorina, tema korraldada ja suunata oli kogu kooli õppetegevuse ideoloogia.
Aastal 2001 valiti ta juba koolile uueks direktoriks. “Ju see siis lihtsalt pidi nii minema,” muigab ta. Tollal oli tema tööelu tänu veel paralleelselt lektoriametit pidades väga pingeline ja ühel hetkel tundus talle, et millestki peab loobuma. Samal aastal tegi ta Maaülikoolis puiduteaduste magistrikraadi. “Puidu tugevuses, kui päris täpne olla,” lisab ta.
Kogu perega Luuale.
Aastal 2005 kolis Haana koos perega päriselt Luuale. “Meil on suur pere – abikaasaga kahe peale on kokku viis last, selline tänapäevane kärgpere,” muigab ta taas. “Meil on ka ühine pesamuna, kes käib teist aastat kooliteed.”
Luua metsakoolis on Haana sõnul vilistlased alati au sees olnud, kokkutulekuid on järjepidevalt viieaastase intervalliga korraldatud üle 40 aasta.
Esimese kokkutuleku korraldas kooli kauaaegne rektor Kaupo Ilmet, kes juhtis kooli kogunisti 20 aastat. “Niisuguse generatsiooni olemasolu loob ääretult hea tunde, annab tohutult suure emotsionaalse laengu,” sõnab nüüdne koolijuht. Haanale teeb rõõmu, et veel tänaseni tunnevad kooli käekäigu vastu aktiivselt huvi esimeste lendude “poisid”.
Tänavune kokkutulek on nüüdseks möödanik, üritus sai väärikam kui eales varem. “Olime kokku pannud näituse arboreetumi ajaloost kooli endiste õppejõudude Alfred Ilvese ja Alfred Konneli märkmete alusel.
Õpetamisest pole Haana ka direktoriametit pidades loobuda suutnud. “See on see, mis annab mulle energiat ja paneb hommikuti tegutsema, pean tundma et olen osa protsessist, minu ümber on reaalne elu,” räägib ta. “Õpetan sessiooniõppes juhtimist ning olen ka kursusejuhendaja rollis. See on umbes nagu klassijuhataja tänases mõistes.”
Need kaks rolli võimaldavad tal sidustada juhtimisteooriat praktilise ja reaalse eluga, saades sel moel ka tagasisidet kooli tegevuse ja arengu suunamise tarvis.
“Kursuse juhataja olla on inspireeriv, mulle teeb heameelt, et minu õpilased peavad minust lugu, et nad küsivad minu arvamust, püüan olla neile sõber,” räägib Haana. “Nad ei karda kunagi minu juurde tulla, sest kuulan alati nad ära. Sageli trügivad õpilased minu assistendist mööda, öeldes “Meil on vaja oma õpetajaga rääkida”- see tunne teeb südame soojaks.”
Päevases õppes õpib 170 õpilast, sessioonõppes üle 200. Lisaks on täiskasvanute täienduskoolitused, kus aastas osaleb umbes 800 inimest. Pakutakse elukestvat õpet kõikidele, kel soov õpetatavatel teemadel end täiendada. Elu näitab, et Luual õppijate vanuse vahemik jääb 16-73 aasta vahele.
Õpilastele vahel nii sõbra kui ka ema eest.
Haana räägib et omal kombel on ta oma õpilastele nii ema kui ka psühholoogi eest. “Nad on ju kodunt lahkudes täielikud lapsed, ema saadetud moosid ning kartulid kaasas,” sõnab ta. “Eks me siis püüa siin neist edasi inimesi vormida, õigeid väärtuseid kujundada, tõde valest eristama õpetada,” sõnab ta. Haana sõnul satub kooli õppima väga erineva perekondliku taustaga õpilasi, erinevad on nad ka kodust kaasa antud väärtuste poolest. Ta lisab, et näiteks öörahu saabudes lülitatakse kooli õpilaskodust internetiühendus välja, sest muidu pooled kooli lihtsalt ei jõuaks.
Zuba-Reinsalu pöörab väga suurt tähelepanu noorte inimeste motivatsioonile ning oma enda mina tundmaõppimisele. “Kui ikka ei ole mingit seesmist valmidust ja soovi end praktilise metsandusesega siduda, ei ole mõtet Luual aega raisata,” on ta printsipiaalne. Tema soovunelm enda sõnul on luua metsandussektori hariduse- ja karjäärimudel, mis peaks aitama tulevikus metsanduses tööd alustaval noorel teha õigeid valikuid nii töökohtade kui ka haridustee osas.
Euroraha toel sai kool korda.
Luua koolil on praktikabaasina hallata 3600 hektarit riigimetsa, kus õppijad kätt harjutavad ning kuhu jäetakse ka vigadest õppimise kooliraha. “Meie koolis on omamoodi naturaalmajanduslik elukorraldus – õpilaste raiutud metsast saab kool küttepuud, teatava osa müüme isegi maha,” räägib Haana.
Luua metsanduskool on viimase 8 aasta jooksul palju muutunud, ajakohastatud on peamised õppe- ja olmehooned, välja arendatud on praktilise õppe baasid, muretsetud metsatehnikat. “Eks me oleme ise olnud varmad ka ELi struktuurfondide toetuseid taotlema,” nendib Haana.
Ta hindab enda sõnul juhina enim koostöösuhteid, positiivset ja avatud mõtlemist.
Luua metsandusharidusel pikk ajalugu. Koolil on olnud läbi aegade üle kümne nime
Seoses metsamajandusministeeriumi ja enam kui 50 uue metskonna moodustamisega kerkis Eestis 1947.
aastal päevakorda metsamajandusliku kaadri defitsiidi probleem. Puudus oli abimetsaülematest, metsnikest ja metsavahtidest. Aasta 1948 kevadel otsustas metsamajanduse ministeerium asutada kahe-aastase õppeajaga metsakooli. Kooli asukohaks sobis spetsiaalse komisjoni arvates Luua mõis, kuna siin oli olemas õppehooneks sobiv mõis kõrvalhoonetega, liigirikas park ja suur ning mitmekesise puistuga metsamassiiv. Septembris 1948 avatigi 2-aastase õppeajaga metsakool 60 õpilasele. Kooli nimi tuletati kohaliku valla nimest – Kuremaa Metsakool.
Metsakasvatajate kool.
Ajavahemikus 1948-1955 lõpetas kooli 6 lendu, kokku 25 6 lõpetajaga Lõpetanud said nooremmetsakasvataja kutse ja nad suunati vastavalt võimetele tööle metsaülemast kuni metsavahi ametikohani. Lisaks kaheaastase õppeajaga metsakasvatajate koolitamisele toimusid Luual aastatel 1948-1953 6kuulised metsanduslikud kursused. Kursustel osales 522 inimest. Aastatel 1949-1955 tehti metsakooli juures õpilaste abiga mitmesuguseid ehitustöid: mõisa häärber ehitati kahekorruseliseks, mõisa kuivatist sai klubi, valitsejamaja ehitati ümber kahekorruseliseks ühiselamuks jne. Aastal 1953 alustati ka dendropargi rajamist, mis praeguseks on koos Luua puukooliga tuntud oma liigirohkuse ja ilusate okaspuuvormide poolest.
Erinevad alluvussuhted.
1. novembril 1954. aastal alustas Luual tegevust üheaastane metsakool, mis koolitas kuni 1963.aastani metsamajanduse meistreid (kokku 343 lõpetajat) ning järgnevatel aastatel metsavahte (kokku 373 lõpetajat). Samal ajal tehti ettevalmistusi ka kõrgema taseme metsandushariduse andmiseks. Aastal 1956 avati metsakooli kõrval ka tehnikum. Hiljem koolid ühinesid.
Tolleaegse haridus- ja majanduspoliitika kohaselt hakati 1960ndate aastate keskel moodustama põllumajandustehnikumide baasil sovhoos-tehnikume.
Ka Luual otsustati kujundada majand, mille moodustasid tehnikum koos sovhoosi, metskonna ja puukooliga. Kool allutati Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudile. Instituudi juhtkond oli põhiliselt huvitatud põllumajanduse ja loomakasvatuse edendamisest ning nii nihkus paigast praktikakorralduse raskuspunkt – töökäsi vajati põldudel.
Aastal 1985 eraldati tehnikum Loomaksavatuse Instituudi alluvusest ja 1990-ndate aastate algusest on Luual taas pearõhk metsanduslike oskuste omandamisel. Õpetatakse metsandustehniku ja metsandusettevõtja eriala
Eesti taasiseseisvumine ning riigipiiride avanemine andis soodsad võimalused välissidemete loomiseks teiste maade metsanduslike õppeasutustega. Lisaks koostööle Läti ja Leedu metsakoolidega loodi sidemed Kuru, Kotka, Joensuu ja Saarijärve metsakoolidega Soomest ning hiljem ka Osby looduskasutuse kooliga Rootsist. Soomlaste abiga sai Luua kool endale ketassaekaatri, kus tänaseni koolitatakse nii täiend- ja ümberõppijaid kui ka oma õpilasi.
Uuendusmeelne kool.
Kool on olnud aldis kaasa lööma mitmetes projektides ning arenguprogrammides. Aastal 1995 esitati konkursile projekt, pääsemaks osalema Eesti Kutsehariduse Reformi programmis. Projekt osutus edukaks ning Luua Metsanduskool valiti üheks 13-st pilootkoolist, kes said Phare-programmist arengutoetust. See võimaldas avada puidu- ja puittoodete kaubanduse eriala.
Kui 1990ndate aastate alguses oli tööturul ja sellest tulenevalt mõistagi ka koolis rõhuasetus paigutatud töövõtete õpetamisele mootorsaagidega, siis vaevalt 10 aasta möödudes on päevakorda tõusnud töö erinevate metsamasinatega. Alates 1999. aasta sügisest koolitatakse Luua Metsanduskoolis forwarderioperaatoreid. Alates 2000. aastast annab Luua Metsanduskool haridust ka maastikuehituse erialal ning alates 2002. õppeaastast haljastaja erialal.
Oma eksisteerimisaja jooksul on metsakool kandnud erinevaid nimesid, mis sageli tulenesid kas rajooni, asula või külanõukogu nimest või alluvussuhtest:
Tasub teada
Nimed läbi aegade
1948-1961 Kuremaa Metsakool
1961-1968 Jõgeva Metsamajanduse Kool
1968-1975 Palamuse Metsamajanduse Kool
1956-1959 Kuremaa Metsatehnikum
1959-1961 Tihemetsa Põllu-ja Metsamajanduse Tehnikumi Kuremaa filiaal
1961-1968 Jõgeva Metsamajanduse Tehnikum
1968-1976 Palamuse Metsamajanduse Sovhoostehnikum
1976-1991 Kaarepere Sovhoostehnikum
1991-1992 Luua Metsatehnikum
1992-1999 Luua Kõrgem Metsakool
alates1999 Luua Metsanduskool
