Erametsakeskuse juht Jaanus Aun: Omanikutunne on metsale päris tugev kaitse
20.12.2018
Tänases Maa Elus ilmus intervjuu Erametsakeskuse juhi Jaanus Auniga. Metsa ja muu looduse kaitsmine on päevakorral ja moes. Paraku lisab see omajagu pinget looduskaitse ja metsaomanike suhetesse.
Riigi sihtasutuse Erametsakeskus juhataja Jaanus Aun on erametsanduses tegutsenud kakskümmend aastat. Nii praegusel ametikohal kui ka eelmisel (2002–2006 oli Jaanus Aun Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees) on ta näinud looduskaitse ja erametsaomanike suhete arengut lähedalt pealt.
Miks nii on, et looduskaitse on tänaseni metsaomaniku jaoks pinget tekitav probleem, kus vastuolu tegelikkuse ja soovitu vahel on suur?
Ega seda soovitut väga üheselt määrata ei saa. Meie ühiskonnas pole sellist kokkulepet ka, kui just ei arvesta neid ametlikke otsuseid, et nii ja nii palju peab metsamaad kaitse all olema. Seisukohti looduskaitse ulatuse ja sisu osas on pigem palju – alates sellest, et midagi ei peaks kaitsma, ja lõpetades sellega, et kaitsma peaks kõike.
Kuidas looduskaitsepiiranguid rakendada nii, et konflikti ei oleks ja maaomanik ka rahul oleks? Minu arvates võiks see olla kokkuleppimise tee, lepinguline suhe.
Mulle Eestis on väga meeldinud vääriselupaikade* kaitsmine vabatahtliku lepingulise süsteemi alusel. Seda on palju kritiseeritud – keskkonnakaitsjad seepärast, et paljud erametsades olevad vääriselupaigad on veel lepinguta, ja maaomanikud seepärast, et lepingutingimused pole piisavalt head, aga kui selle lepinguni ikkagi jõutakse, siis metsaomanik võtab selle olukorra omaks. Olukord, kus on jõutud kokkuleppeni, tõmbab kõige rohkem konfliktide pinget maha.
Palju kurjemad on maaomanikud seal, kus on kehtestatud riigi määratud looduskaitse: need alad on kaitse all ja punkt, sinu maa selle hulgas. Kui kaasneb kompensatsioon, siis on nördimus väiksem, aga oleneb ka, kui suure bürokraatiaga kompensatsiooni saamine seotud on.
Kokkulepe on parem. Üht sellist instrumenti, vabatahtlikku lepingut on rakendatud juba 20 aastat ja seda tuleks edasi arendada.
Millest võiks tulla, et avalikud sõnavõtjad justnagu ei saa aru metsaomanikuks olemisest – üle kõige kõlab, nagu oleks neil ainult majandushuvi?
Majanduslik külg ei ole muidugi ainuke. Samas on see metsaomaniku jaoks tavaliselt üsna olulisel kohal – turumajanduslikus ühiskonnas on normaalne, et omandist ka kasu saadakse. Metsaomanikul on ootus samuti kasu saada, olgu või küttepuude varumisega.
Teisalt tegime hiljuti koostöös keskkonnaagentuuriga päringu metsaregistrisse, kust tuli välja, et tervelt kolmandik majandatava erametsa katastriüksustest (pindalaliselt) on sellised, kuhu viimase kümne aasta jooksul pole metsateatist esitatud. Neid metsi ei majandata, ei raiuta. See tähendab, et on terve hulk omanikke, kes majanduslikku kasu ei pea nii tähtsaks. Kindlasti on nende hulgas ka neid, kelle metsaomand on nii väike, et seda ongi väga keeruline tulusalt majandada, kuid suurem osa, usun, on seotud mõttelaadiga, et las loodus toimetab.
Need on sisuliselt nagu eraviisilised kaitsealad – on majandusmets, omanikud maksavad igal aastal maamaksu, aga nad ei majanda oma metsi. Et selle otsuse on nad ise teinud, ei võta nad seda piiranguna, vaid see on näiteks kas osa maaomanikuks olemise identiteedist, pere traditsioon vms. Head uuringut ei ole selle kohta tehtud, miks inimesed nii käituvad.
Mulle tundub, et kui majandav metsaomanik soovib, et temaga arvestataks, et tema metsa puutuvad riiklikud otsused temaga läbi räägitaks, siis selle taga on ka veel midagi muud kui ainult tahtmine tuluallikast mitte ilma jääda.
Kindlasti. See on see, millest ühel seminaril rääkis Viljandimaa metsaomanik Mihkel Maala – „ma pole oma metsa enam oodatud”. Tema ütles seda seoses Natura nn varialaga, mis ootamatult ta metsa kaardile ilmus. Inimesel võib olla majandamissoov või ka mitte, aga kui ta saab teate või kirja, et teda informeerimata on tema maa võetud kaitse alla, on see eelkõige õiglustunde riivamine. Omanik tunnetab ebaõiglust. Selliste olukordade teke looduskaitsele kasuks ei tule – metsaomanik hoopis kaugeneb loodusest.
Kui sotsioloog Ülo Vooglaiu termineid kasutada, siis sellesse inimesesse pole suhtutud kui subjekti, kellega suheldakse, vaid suhtutakse kui manipuleerimise objekti, keda lihtsalt koheldakse. See pole väärikas.
Jah. Riik vahel ju kasutab ikkagi ka sunnimeetodeid, kui näiteks on tegu mõne kaitsealuse liigiga, kes peab püsima jääma jne – ei ole lõpuni usaldust, et mets ametliku kaitseta alles jääb. Aga see ei tähenda, et ei peaks inimestega rääkima. Omaniku kaasamine protsessi on minu meelest elementaarne.
