Hurjah, hundid!
21.10.2013
VIRUMAA TEATAJA, Maire Liivamets (kirjandusloolane): Pole oluline, kuidas teised Euroopa riigid on oma loomariigi likvideerimisega toime tulnud, mida kahetsevad, mida kardavad, millest ilma jäänud. Tutvudes rahva mütoloogilisest aluspõhjast lähtuvate pööraselt huvitavate ja vaimukate mõtterännakutega Valdur Mikita raamatus “Lingvistiline mets”, tabasin, et viimaste kuude kontekstis võiks pälvida inimeste tähelepanu üks mõte: “Keskaja Euroopat meenutavad meil Tallinna vanalinn ja rohked põlismetsad, kus luusib tänaseni ringi hulgaliselt suurkiskjaid. Hundi- ja karuhirm on tegelikult tänapäeva maailmas väga suur eksootika, see ürgne emotsioon kadus Euroopast juba vähemalt saja aasta eest. Eesti on kohati tõetruu koopia viiesaja aasta tagusest Euroopast, mil inimesi oli hõredalt, saunad olid paksu metsa sees, hundid-karud käisid sees ja rebane istus katusel.”
Jättes kõrvale pealinnaga toimuvad metamorfoosid, sobib ehk jutuks võtta viimasel ajal meediaski kära tekitanud lood, et just sel sügisel käituvad metsloomad, eeskätt hundid, meie maal arutu “lustiga”, ajades meeleheitele lambakasvatajad ja koerad talumajapidamistes, mis metsarahva elupaigana asuvad meil sageli metsakese veeres.
Ma pole küll rebast katuseharjal kavalal pilgul, pea viltu, kanu jälgimas näinud, aga kindlasti oli ja on reinuvader mu lapsepõlve ja tänavusegi kevade-suve-sügise sagedamini märgatud loom. Samuti olen kuulnud siit-sealt, et üks või teine olla näinud kas mõnesaja meetri kaugusel elumajast või koguni suurematel maanteedel karusid. Üks taoline fotogi istub mul e-postkastis. Olen ise väga ammu näinud hunti üle tee jooksmas, siis, kui me Euroopast veel unistadagi ei osanud. Karu vist mitte.
Ent pärast kolme aasta tagust tornaadot ja metsade langemist Lääne-Virumaal, polevat kõik mõmmid õigel ajal magamiskohta leidnud, nii et jõulueelses tuisus võis otiga kohtuda küll. Mõnel aastal on mullegi tundunud, vähemalt seitse kuud linnas eksisteerivale, et metssigadele, põtradele ja kitsedele vaatad otsa kui koduloomadele, kes sind ei pelga. Kährikud, maidad, käivad nagunii peaaegu igal öösel kompostihunnikut revideerimas, ja tänavu leidsid nad üles isegi naabrinaise mahavarisenud ploomid, jättes mälestuseks karvatuti oma kasukast.
Kärp mürgeldas heinakuul mu kuuris nii hoogsalt, et hirm tuli peale. See väike loomake käis prügikotist matti võtmas ega osanud enam välja tulla. Tuli appi minna. Aga kurjem lugu juhtus ühe teada neiuga, keda kährikkoer Tallinna lähedase valla teel kriipis. Järgnesid süstid ja hirmgi. Ise ma metsa ei karda, aga kas karu ja tema perega kohtuda tahan, nagu ajalehes intervjuu andnud mehega juhtus, on iseasi. Ühtepidi ju intrigeeriv soov, siiski arvan, et herilasepessa astumisest piisab ehmatuseks, pealegi, vapsikute terror on ka üle elatud.
Ongi aeg üks kujundlik, ülal toodud tsitaadist parafraseeritud küsimus esitada – mis eurooplane ma niisugune olen, kui metsaelajad lausa õuele kipuvad ja vaarikale lähed rebaste tallatud rada pidi? Teisalt on ikka ütlemata vahva, et me milleski pole suutnud Euroopat kuulekalt järgida, ehkki minu teravmeelitseda üritav mõte võib kannatada saanud talumehi südamest vihastada. Samast raamatust leian nimekirja autori arvates eesti ajalugu kõige rohkem mõjutanud loomadest.
Esimene on ikkagi põder – saadi liha, püstkojale katet ja mõistagi kulus meie kliimavöötmes nahk marjaks ära. Hunt on alles karjakasvatajate hirmuna üheteistkümnes, ja viimane, kahekümnes, on iidne koduloom siga. Huvitatule lisan, et teine väärikas koht kuulub kaladele (haug, ahven, koha, latikas) ja kolmas veisele kui veoloomale, sõnnikuandjale ja nahatootjale. Räim, rannarahva toitja, istub kuueteistkümnendal platsil. Lammas oma villaga neljandal positsioonil, kohal, mida sportlased kohe üldse ei hinda.
Hunti kui praegust eesti rahva kiusajat peetakse üldiselt targaks loomaks, pealegi murravad kiskjad enamasti kõhutäiteks, nagu läheb inimenegi kibeda näljatunde najal vargile. Miks ma, kirjandusinimene, oma nina asjasse ülepea topin, võib tõeline asjatundja pärida. Eks seepärast, et ma pole veel aru saanud, mida mõtlevad jahimehed ja need ametnikud, kes maksvad hundikutsikate õppetunnid kinni.
Palju tegelikult kulub rahakest huntide, teistegi metsloomade rüüsteretkede tasumiseks ja kui suured on loomaomanike kahjud? Teine küsimus: kas siis meie metsad pole enam nõnda kindlad ja toiduküllased, et hundid saaksid looduslikus keskkonnas oma söögilaua kaetud? Kui ikka rebased ja kährikud üle jõe õuedele teerajad sisse tallavad, siis on nad varsti ju kodustunud ega karda enam kedagi. Kas pole aeg esivanemate kombel hüüda, hurjah, susi, susi, mine metsa, nagu vanadest raamatutest on lugeda.
Pole oluline, kuidas teised Euroopa riigid on oma loomariigi likvideerimisega toime tulnud, mida kahetsevad, mida kardavad, millest ilma jäänud. Metsamehe tütrena tajun, et taluvuse piir on ületatud, koduloomad peavad elama kodu ümber ja metsloomad olgu metsa rüpes, ütleme siis – kaitstud!
Liivi või Põhjasõja järel ründasid hundid ka inimesi, aga 21. sajandil oleks see ennekuulmatu, ent mine tea, millal taoline asi juhtub, kui jahinduse ja metsaga tegelevad mehed midagi ette ei võta. Seda, et riigimetsad on ka kohati päris raisku lastud, teab juba väike linnalapski, aga kuidagi puude alt ja pealt ronides ikka veel marjaradadele pääseb. Ja sinna on eestlane ja venelane virk ruttama, mets annab ju toidulisa, mis teeb meist Euroopa mõistes küll korilase.
Valdur Mikita keskendub oma raamatus suuresti märksõnale “mets”, seda küll semiootilises ja kohati mängulises stiilis, nii et igale lugejale see ei pruugi sobida, aga enamik meist on kohanud mõnd, kelle kohta sõbralikult öeldakse, ta on metsa poole … Ütlus elab me sõnavaras edasi, ja Valdur Mikita soovitus, et Eesti metsad tuleks puhastada mõtlejatele, on väärt mõte. Teadagi, need “metsa poole” ongi sageli suured omaette mõtisklejad ja ümisejad. Inimasustus on meil praegugi, kui võrrelda isegi paari sajandi taguse perioodiga, maapiirkonnas hõre ja inimesi jääb liikuma üha hõredamalt, ehkki paigamütoloogia olevat eestlase enesetunnetuse nurgakivi.
Äkki loomad võtavad kohad üle, mõtlen endamisi jaburalt edasi, sest meie inimesed ju enam metsas häda ja viletsuse korral abi ei leia. Sel kümnendil pigem ostetakse viimaste veeringute eest pilet linna, kus kuked kuldsete harjadega …
Mis mul viga sõnadega mängida, tuntud kirjaniku ja semiootiku võrratuid mõtteid kasutada, metsa pole mul tuletiku jagugi, loomi ammugi, ja kui mutid ja rotid rohtaiale kallale kipuvadki, siis see pole häda, mille pärast viriseda.
Siiski, kui metssead õue üles songivad, siis ajab tigedaks küll, mida peavad aga kartulipõldude omanikud ütlema, sest seal käivat arvutiajastu homo sapiens ehk inimene loomade kõrval ka ise sonkimas, nii et pole alati mõtet metsaelajaid süüdistada. Mind huvitab väga, kuidas see inimeste, kodu- ja metsloomade vaheline “tõttvaatamine” lõpeb. Kes kuhu poeb?
Muide, mesilased, keda Eestis metsloomadele vastupidiselt aina vähemaks jäävat, seisavad “Lingvistilises metsas” eesti ajaloo mõjutajana maiuse tootja ja hinge sümbolina üheksateistkümnendal, eelviimasel, kohal.
