Jaanus Aun: Metsaomanik kui looduse hoidja ja kliima päästja

Eramets, kaasik, hooldusraie, toetus

Tänases Maalehe Metsalehes kirjutab SA Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun, et värske metsaomanike uuringu järgi on keskkonnateemad metsaomanikule ajas üha olulisemaks muutunud.

Viimastel aastatel on varasemast teravamalt esile kerkinud kriitika metsaraie aadressil. Inimesi kuuleb sageli ütlemas, et lageraieid näeb üha rohkem. Jah, näebki. Eriti autoaknast.

Nõukogude ajal hoiti teeäärseid metsi riigikaitselistel eesmärkidel raietegevusest puutumatuna, ent nüüd on need küpseks saanud ning raied sinnagi jõudnud. Ja tõesti – inimene, kes on ühe koha peal aastakümneid tavapäraselt metsa näinud, ehmub, kui selle asemel lagendiku leiab. Ta oli harjunud teise pildiga ja uus tekitab vastumeelsust. Kas ongi oht, et maanteedelt peatselt ainult lagendikke näeme?

Eesti metsaomand jaguneb suures plaanis kaheks – pool on riigi käes ja pool eraomandis. Erametsadest ligi kolmandik kuulub juriidilistele isikutele ehk metsafirmadele, enamik metsamaast on aga jätkuvalt füüsiliste isikute ehk tavaliste Eesti inimeste oma.

Keskmine metsaomanik on eestlane, 56aastane, kesk-, kesk-eri- või kutseharidusega meesterahvas, kes käib tööl ning elab maa-asulas oma metsamaa vahetus läheduses. Valdava osa Eesti erametsaomanikest moodustavad metsaomanikud, kelle metsa suurus jääb alla 20 hektari.

Et teada saada, mida metsaomanik enda omandiga tulevikus plaanib ette võtta ja millised on üleüldse tema väärtushinnangud, tellis SA Erametsakeskus vastava uuringu. Tallinna Ülikooli ja Turu-uuringute ASi küsitlusele vastas 1008 metsaomanikku.

 

Keskmine metsaomanik

Raie asemel

Küsitluse tulemus kinnitas, et metsaomanikud ei kibelegi metsa kohe maha raiuma. Puidu saamist nimetas väga oluliseks eesmärgiks ainult 19% vastanutest. Hoopis tähtsamaks hinnati metsa panust tervisekaitsesse. Nii pidas koguni 42% inimese kaitsmist õhusaaste ja ilmastiku kahjuliku mõju eest metsa kõige olulisemaks kasutuseesmärgiks.

Ainult natuke jäi väärtuste reas maha looduskaitse. 38% vastanutest leidis, et maastiku, mulla või vee kaitsmine ning looduse kaitse on väga oluline metsade kasutamise eesmärk.

2001. aasta uuringus näiteks selgus, et metsaomanike jaoks on kõige olulisem oma metsast puitu saada. Nüüdseks on teised väärtused ettepoole nihkunud.

Ja veelgi enam – metsaomanikud on valmis neid väärtusi ka praktikas järgima. Nii on 65% vastanutest valmis loodushoiu nimel teatud osa metsamaast majandamisest välja jätma ning lausa 95% pidama lindude pesitsemise ajal metsas raierahu.

Kuigi suurema omandiga metsaomanike hulgas on valmisolek vabatahtlikuks raierahuks tagasihoidlikum kui väikeomanike seas, on niivõrd suur vabatahtlikku loodushoidu väärtustavate omanike hulk garantiiks, et riigil polegi tarvidust kevadist raierahu kehtestada. Liigselt vohavat õigusloomet tuuakse riigivalitsemise ühe pahena esile pidevalt. Ärme siis metsateemas vinti üle keerame. Uuring kinnitas, et metsaomanikku pole vaja sundida kevadel kirvest käest panema, vaid enamus on valmis seda niikuinii tegema.

Vabatahtlik looduskaitse

Nii-öelda passiivsete metsaomanike klass on täiesti olemas. Sellised omanikud, kes oma metsa ei raiugi. Juba varasemalt on teada, et umbes kolmandiku erametsamaa suhtes pole kümne aasta jooksul ühtegi metsateatist esitatud ehk omanikul on puudunud raiumise kavatsus.

Tõsi, selle kolmandiku hulgas on kindlasti ka selliseid metsi, kus raie on juba varem ära tehtud ja viimased kümme aastat polegi olnud põhjust metsaraiest kedagi teavitada. Ometigi kinnitas ka see näitaja, et on arvestatav hulk metsaomanikke, kes aktiivsest metsamajandamisest hoiduvad.

Lisaks on keskkonnaagentuuri info kohaselt umbes 15% erametsa selline, mille kohta sootuks puuduvad metsainventeerimise andmed. Omanik tahabki, et loodus omasoodu toimetaks ja inimene ei sekku isegi selleks, et metsast kui ressursist pilt ette saada. Nii ongi mingi osa meie majandusmetsadest sellised, kus omanik on ilma igasuguse riikliku sekkumiseta jätnud metsa majandamise looduse korraldada.

Passiivne metsaomamine ei tähenda aga soovi metsaomanik mitte olla. Nii teatas ainult 3% küsitlusele vastanutest, et soovib metsamaad müüa.

Omandi suurendamise ihalejaid on mitu korda rohkem. Sealhulgas kavatseb viiendik vastanutest metsaomandit suurendada mittemetsamaade metsastamise teel.

See on igati tunnustamist vääriv soov, sest kasvavad puud seovad hästi süsinikku, aidates sel moel kliimakriisiga võidelda. Niisamuti oli metsaomanikele vastumeelne mõte metsa majandamisest üldse loobuda.

Hüvitise eest oleks metsa majandamisest valmis loobuma 24%, kuid 36% ei loobuks sellest ka hüvitise eest. Enamik küsitlusele vastanutest (92%) andis hoopis teada, et plaanib järgneva 10 aasta jooksul ette võtta mõnda metsaga seotud tööd. Kõige sagedamini mõlgub metsaomanikel mõtteis hooldusraie ning metsauuendus. Taas kord igati kiiduväärsed tegevused kliimaprobleemidele mõeldes!

Seega, tasa ja targu, loodusest hoolivalt metsa majandades sooviks Eesti metsaomanik toimetada. Riigi rolliks võiks olla teavituse ja toetustega omanikke veelgi enam säästva metsanduse radadele suunata.

Näitas ju küsitluski, et teadmised metsaomanikku abistavate metsaühistute olemasolust on paraku napid. Ühiskonna kulusid suurendava keeldude ja käskude mehhanismiga pole aga põhjust metsaomanikke tülitada. Säästev metsakasutusviis on juurdumas selletagi. Olgu selle kinnituseks ka sel aastal tehtud uus metsataimede istutamise rekord.

Ja muide – lageraiet nähes ei tasu paanikasse sattuda. Hooliv metsaomanik asendab vana metsa uuega ja annab sel moel päris tööga oma panuse kliimamuutuste ärahoidmisesse. Noor kasvav mets seob hoogsalt süsinikku, ja kuigi pikkamööda, sirgub järjekindlalt metsalaaneks.

***

Uuringu täistekstiga saab tutvuda SIIN.

0Shares