Jaht rahvusloomale
12.11.2018
Silmitsesin üleni roosaks värvunud käsivart ja nentisin: «Veri tatiga! Ei mingit kahtlust!» Roosasusel oli proosaline põhjus: eelmisel ööl olid hundid lambakarjas käinud ja keegi pidi nüüd aedikus ringi jooksvad ning siit-sealt auklikud uted kinni püüdma. Võikamast pildist ei pääsenud aga tallimees, kes võsavillemite veretöö käigus otsa leidnud lambad kokku kogus…
Ent selline, mõne aasta eest Jõgeva lähedal elumajadest vahest mõnesaja meetri kaugusel toimunud tapatöö pole Eestis midagi harukordset – eelmisel aastal murdsid hundid koguni 540 lammast. Et talumeeste meelehärmi ja murtud loomade hüvitamisele kuluvat raha vähendada, anti 1. novembril alanud ja märtsis lõppevaks hundijahiks välja 24 küttimisluba ning lähiajal suurendatakse limiiti 42ni.
Hundijahieksperdi Igor Homini sõnul on hunti väga keeruline küttida, sest kui sõralisi saab söödaga peibutada, siis hundid on söötmise suhtes umbusklikud ja ettevaatlikud. Mis puudutab jälgede ajamist, siis on see ilma lumeta üsna lootusetu ettevõtmine, ütles Homin. «Hunt on kõva matkasell, kes teeb öö jooksul meeletult jälgi. Vahel käib ta mitu korda ka omaenda jälgi mööda. Varahommikul metsa minnes ja lumelt jälgi ajades on tükk peamurdmist, et kus see hunt magab ja kus niisama ringi jooksis. Seetõttu tulebki metsa minna siis, kui lumesadu on öösel lõppenud ja näha ainult kõige värskemad jäljed.»
Sellist taktikat kasutas Homin 2017. aasta jaanuaris, kui Muhumaal oli tarvis tabada pikalt kariloomi murdnud üksik hunt. «Mul on välja kujunenud oma väike seltskond, kellega teeme hundi asukoha luuramise osas suisa täppistööd. Kui nende meestega koos praamile läksime, valitses õues täielik lumemöll ja kui Muhusse jõudsime, olid traktorid juba teid puhastamas. Kui teatasime kohalikele, et pole midagi, see ongi õige hundijahi ilm, olid nad pehmelt öeldes umbusklikud. Leppisime kokku, et kell viis hommikul läheme luurele – jagasime saare neljaks ja igasse ilmakaarde läks üks auto. Aga Muhumaa on ju väike ja kell 7.30 oli pilt selge. Ajasime siis hundi metsast välja – kokku oli meid vast üks 60 meest – ja saime kätte. Ma ütlen ausalt, ta oli kole kui öö, no peaaegu nagu lõvi, kellel on karvkate ainult peal ja kaelal. Keset talve oli tal saba ja tagakeha nagu ära raseeritud – silmanähtavalt haigele loomale oli see mõneti ka piinade lõpetamine.»
Loe edasi Arterist.
