Karud trügivad metsast välja

12.07.2019

Eestit on tabanud tõeline karuuputus, nii et otte võib kohata asulates ja taluõuedel, seene- ja marjametsast rääkimata. Miks neid korraga nii palju on ja kas on põhjust paanikaks, uuris Eesti Päevaleht.

Teateid kohtumistest karuga või nende silmamisest tuleb iga aastaga aina enam. Karu uitab peresõbra ja tema naabri hoovil Kolga kandis. Karu istub Lahemaal teepervel. Karu ja inimene kohtuvad ootamatult Viru rabas, mis rahvarohkuselt meenutab juba Tallinna parke. Aegviidu alevi nuhtlusmõmmiku hiljutiste seikluste jäädvustusi on internet täis. Mis toimub? Kas karud on Eesti vallutanud?

Karude arv kasvab mühinal. 20. sajandi algul tuli karusid Eesti metsadest lausa tikutulega taga otsida. Teise maailmasõja eelsetel aastatel ulatus nende arvukus 30-40 isendini, nagu on kirjutanud Mati Kaal oma raamatus „Pruunkaru”. Sealtpeale on mõmmid hakanud end meil mõnusasti tundma. 2015. aastal loeti Eestis kokku 63 mesikäpa pesakonda, mullu juba 82. See on aastate 2003-2018 suurim näitaja. Asjaomased ametkonnad pakuvad, et Eestis elab u 750 karu, ent jahimeeste arvates on see arv tuhande ringis. Samamoodi on plahvatuslikult kasvanud karude arv näiteks Soomes, kus 1980-ndatel pesitses 300-400 karu, aga nüüd on neid kokku u 1700.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja ja kogenud jahimees Andres Lillemäe kinnitab, et Eestis on emakarude sigivus väga hea. Jahimeeste rajakaamerate pilt tunnistab, et karuemal on nüüd tihti kolm-neli või isegi viis kutsikat. „Vanasti oli kolm poega haruldane, aga nüüd täiesti tavaline,” nendib Lillemäe.

Tema sõnul on karuuputuse põhjus lihtne – süüa on palju. „Eestis on palju soid ja rabasid, kus jätkub marju kõigile. Teiseks sööb karu hea meelega lõpnud loomi ja hiljutine seakatk tõi karudele lausa pidulaua.” Karude söötmise süüdistusega ei taha jahimees aga sugugi nõus olla: „Metsa võib jätta looma tapajäätmeid, näiteks soolikaid, aga et keegi hakkaks spetsiaalselt karusid söötma – seda ma ei usu!”