Kas puude märgistamise taga on mingi ühtne süsteem?
21.10.2021
Kui kõige üldisemalt öelda, siis erametsas ühtset süsteemi ei ole. Küll aga võib sarnane olla vajadus, miks metsas puutüvesid märgistatakse. Enamasti on märgistamine seotud raietöödega – raielangi piir, kasvama jäävad puud või mõnel juhul ka raiutavad puud.
Näiteks võib tekkida vajadus märgistamist kasutada, kui raielangi piir jääks muidu ähmaseks.
Märke tehakse märkevärviga, tavalise märkelindiga või spetsiaalse metsas kasutatava märkelindiga. Viimase pluss on, et see laguneb looduses suhteliselt kiiresti.
Erametsas on soovitused
Erametsaomanikele ühest juhist märgistamisteks ei ole, kuid seda on soovitatud teha. Näiteks Metsaühistu õpetab, et raiete ettevalmistamisel on tähtis raielangi piiride tähistamine ja „kui langile soovitakse jätta seemnepuid, tuleb need vajadusel märgistada märkevärvi või -lindiga”. Seda, missugune just võiks seemnepuu tüvele värviga tehtud märk olla – kas rist või ring vms – ette ei ütelda. Piiride tähistuseks soovitatakse metsa märkelinti, mis seotakse vahetult piiri taha jäävate puude või põõsaste ümber. Sõlmed tuleks jätta langi keskosa poole (et oleks nähtav).
Erametsakeskuse õppevihikust „Raie planeerimine” leiab veel lisaks, et märgitakse ka kasvavaid säilikpuid ja võib märkida harvendusraiel väljaraiutavaid puid. Harvendusraiel peab märgitud puu olema hästi nähtav, mistõttu soovitatakse siduda lint ümber puu või teha selle tüvele värviga ring.
Märkimise värvist on juttu langi piiride tähistamise juures. Soovitatud on punast või sinist märkelinti, mis on metsas paremini nähtavad.
Riigimetsas on juhend
Ühtselt on märgistamine ette nähtud riigimetsas. RMK metsamajanduse peaspetsialist Olavi Andres selgitas, et RMK-l on lankide märgistamise kohta olemas juhend, mis muu hulgas kirjutab ette ka värvitooni: raielangi piiride, mitteraiutava osa ja eraldisele kasvama jäetavate säilikpuude tähistamiseks kasutatakse ainult punast või oranži märkevärvi. Veel on öeldud, et kui raietöödega ei ole aasta jooksul (metsateatise kehtivuse algusest) alustatud ja seda soovitaksegi teha hiljem, tuleb märgistust vajadusel värskendada.
Juhendis on kirjas, et:
• Raielangi piiri, mis külgneb teiste kinnisasja omanike või looduskaitseliste piirangutega metsamaaga, tähistab praaker looduses juhul, kui seal puuduvad selged looduslikud piirid, nt tee, siht, kraav, puistu koosseisu või vanuse oluline erinevus. Muudel juhtudel ei ole raielangi piiri tähistamine vajalik.
Piiripuud tähistatakse kaldkriipsudega (X) ca 1,3 meetri kõrguselt. Tähistus tehakse puu sellele küljele, mis jääb raielangi mõttelise keskosa poole ja see peab olema tehtud selliselt, et kaldkriipsude (X) otsad ulatuvad ka puu külgedele.
• Üksikud säilikpuud tähistatakse ühe pideva värviringiga ja säilikpuude grupi äärmised puud tähistatakse kaldkriipsudega (X) ca 1,3 meetri kõrguselt. Seegi tähistus tehakse raielangi keskosa poole ja nii, et kaldkriipsude otsad ulatuvad ka puu külgedele.
Marjuliste märgid
Tegelikult võib märgistusi ette tulla ka väljaspool raietöid. Metsaomanik Taavi Ehrpais tõi näiteks, et kui kontrollija mõõdab metsaosa, võib ta kuidagi märgistada puid, mis juba mõõdetud. Märke tehakse kruntide raadamisel ja siis tähendab rist puul klassikaliselt, et see puu raiutakse.
Märkimist on kasutatud ka matkaradade vms tähistuseks metsas orienteerumiseks. Need tähistused jagunevad mitmeks. Ühel pool on rajad ja teed, mis on kõigile kasutamiseks ja mis on tähistatud võimalikult püsiva märgistusega. Teisel pool on ajutised märgistused, mida teevad näiteks marjulised-seenelised metsa minnes, et osata õhtul metsast uuesti välja tulla.
„Kui metsas midagi märgitakse, võiks seda teha materjaliga, mis ei jää loodusesse alles pikaks ajaks,” ütles Taavi
Ehrpais. ”Kõige hullemad on need lipendavad kileribad, mis tuleks metsast välja minnes ka ära korjata.”
***
Artikkel ilmus õppelehe Sinu Mets 2021. aasta sügisnumbris. Kõiki õppelehe numbreid saab lugeda SIIN.
