Kas suhtumine metsaomandisse on õiglane?

Metsaomanik Ülle Läll (pildil) kirjutas suhtumisest metsaomandisse õppelehe Sinu Mets septembrinumbris.

Öeldakse, et valitsused tulevad ja lähevad, kuid maainimene toimetab ikka vana talupojatarkuse järgi ning see on aidanud tal ellu jääda. Seetõttu tunduvad mõned asjad metsaomaniku poolt vaadatuna teistmoodi.

Jätkuvalt vabade metsamaade müügiga hakatakse lõpule jõudma – omanikuta on veel 2%. Metsaomanikele ei lõppenud see päris ootuspäraselt, sest palju endist eramaad läks RMK valdusesse. Teisalt tundub hea, et kõik maad saavad endale lõpuks omaniku.

Omandiga koos tuleb ka kohustus, vastutus ja õigus. Meie põhiseadus ütleb, et omand on puutumatu, kuid nii see tegelikult enam ei ole. Äsja valminud aastaraamatu Mets 2016 järgi on Eestis rangelt kaitstavaid metsi 12% ja kaitstavaid metsi kokku 24,6% metsamaa kogupindalast. Seega on metsanduse arengukava ülesanne viia rangelt kaitstavate metsade pindala
aastaks 2020 vähemalt 10%-ni täidetud ja ületatudki. Siiski lisanduvad kaitsealadele uued.

Aasta alguses lepiti kaitsealade moodustamine salu- ja laanemetsade kaitseks kokku 27 000 hektaril. Tegelikult on plaanis kaitse alla võtta ka soovikumetsi ehk soostunud metsi. Salu- ja laanemetsade osas jääb plaan 3800 ha ulatuses täitmata, kaitse alla läheb 2900 ha kokkulepitust enam ja taas on vaja leida uued alad. Tekib küsimus, kas mõnda metsatüüpi on kaitse alla võetud ülearu, sest eesmärk on ju täidetud, või on tegemist hiiliva maade taasriigistamisega?

Põld on eraomand, aga mets…?

Kui avalikkuse ette jõudsid lood rapsipõllul pilte tegevatest inimestest, lugesin hämmeldusega politseiametniku lauset “Inimesed, kes lähevad põllule lilli imetlema, peavad arvestama sellega, et tegemist ei ole metsaga, kus inimesed võivad korjata lilli või metsaande. Põld on eraomand ning seal ei tohi ilma omaniku loata midagi teha…”.

Ometi peaks eraomand olema omand sõltumata sellest, kas tegemist on korteri, põllu või metsaga? Kolm aastat tagasi jõustunud seaduses öeldakse, et teisele isikule kuuluval maatükil võib viibida üksnes omaniku loal. Kuid maal elaval omanikul on vara rõõmustada. Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki
piiranud või tähistanud. Sildilt peab välja lugema kõik, mis on keelatud. Ja mis ei ole keelatud, see on lubatud.

Et vältida liigset sildireostust, on lihtsam võõrast oma maatükile üldse mitte lubada. Et ta ei tallaks herneid paremate palade otsingul, ei murraks vilja põllulillede vaasiviimiseks, ei viskaks maha prügi, mis äsjatoimunud pikniku järel enam kaasa võtta ei kõlba, ega tooks metsa oma olmejäätmeid, ei võtaks noorendikust kõige ilusamat kuuske oma jõuluehteks, ei korjaks noorte kuuskede ladvavõrseid tervise turgutamiseks ega sõidaks uut maasturit proovides läbi võsa, mis tegelikult osutub äsjarajatud metsakultuuriks jne.

Kõikelubav avalik huvi

Eelnimetatud seadus puudutab eriti neid maaomanikke, kes elavad talukohtades. Nimelt eeldatakse seaduses, et maaomanik, kes ei ela tiheasustusega alal, on andnud loa oma maal telkimiseks või muuks püsivamaks peatumiseks.

Loa olemasolu ei eeldata küll kauemaks kui ööpäevaks, kuid palju peaks ärakäimise aeg olema, pole määratud. Nii võitegi koju tulles leida eest täie õigusega telkivad külalised. Avalik huvi kui õigusruumis määratlemata mõiste on hea ettekääne omaniku õiguste piiramiseks. Tehnorajatiste ja elektripaigaldiste talumine, uute transpordikanalite rajamine, keskkonnapiirangute kehtestamine seoses tiheasustusalade laienemisega, uute kaevanduste rajamine ja isegi kaitsealuste loomaliikide ülemäärane arvukus – see kõik puudutab maaomanikku.

Alles hiljuti teatati Tartu ülikooli looduskaitsebioloogide uuringus, et Eesti metsamajandus muudab oluliselt mustikametsade asukohta. Ettepanek väärtustada häid mustikametsi mitte ainult puidutulust lähtuvalt, vaid arvestades ka ökoloogilist ja sotsiaalset tähtsust, ning kasutada mustikametsades lageraiete asemel teisi lahendusi, on taas märk sellest, et maaomaniku õigust oma omandit kasutada peetakse vähemtähtsaks marjakorjajate harjumusest varuda endale suupoolist kuivadest männikutest.

Samasuguse tulemuseni jõuaks ilmselt ka seenemetsade kohta uuringut tehes. Kui midagi peetakse väga väärtuslikuks, siis peaks olema sellel väärtusel ka reaalne hind. Meil jääb ühiskondliku hüve osutamise kulu maaomaniku kanda.

Kes piirangud hüvitab?

Hirmutamise ja keeldudega loodust kaitsta ei saa. Pigem püüab omanik varjata või isegi hävitada loodusväärtust, kui selle heatahtlik hoidmine võib kaasa tuua olulisi piiranguid või muuta tema elu maal võimatuks. Nii juhtub, kui keset metsi olev talu ei või oma metsast enam varuda küttepuid.

Looduskaitseseaduse alusel võidakse omaniku tegevus kaitse alla võtmise ettepaneku korral peatada kuni 28 kuuks. Kui kaitseala moodustatakse ja see piirab oluliselt kinnisasja kasutamist, võib omanik teha riigile ettepaneku kinnisasi ära osta. Kui ettepanekuga on nõustutud, on metsaomanik sunnitud ootama umbes seitse aastat, sest raha kaitstavate alade väljaostmiseks napib.

Võrdluseks sellisele lähenemisele toon välja Eesti ja Saksamaa vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu artikli 4, kus öeldakse: teisele osapoolele kuuluvat vara või investeeringut võib võõrandada või sarnaselt piirata üksnes kohese kompensatsiooni eest, väärtuses, mis oleks sellel investeeringul ilma piiranguteta. Kompensatsioon tuleb välja maksta kohe. Meil see kahjuks nii ei ole.

Harku vallas peatati lageraie metsateatis, kuna see oli vastuolus valla üldplaneeringuga. Kodanikuühendus tõi välja, et kuna tegemist on Harku valla viimaste metsadega, tuleks vallal need kaitse alla võtta. Millal ja kes aga kompenseerib omanikule piirangu tõttu saamata jäänud tulu?

Millal oleks pidanud lõpetama majade ehituse? Just nimelt majade ehituse, mitte metsa majandamise. Tiheasustusala võiks laieneda vaid niivõrd, kuivõrd tema territooriumil paiknev roheala oleks võimeline neutraliseerima sealse kogukonna reostuskoormust. Kui küla või linnaosa soovib säilitada puutumatuna oma kodu kõrvale jäävat metsa, tuleb see turuhinnaga ära osta ning ühismetsana kasutada ja käsutada. Oma kodu rajamine võõra metsa kõrvale ei anna õigust hakata seda metsa enda omaks pidama.

Kui omavalitsused üha enam nõuavad teedevõrgu, kanalisatsiooni ja lasteaedade väljaehitamist uuselamurajoonidesse, tuleb sinna lisada tekkiva reostuskoormuse talumiseks vajalik looduskeskkonna ala. Pole õige, kui kinnisvaraarendajad planeerivad kogu ala hoonete alla ja uusasukad hakkavad loodusväärtuste tarbimise õigust nõudma kõrvalasuvatele kinnistutele piiranguid seades. Rohealad, looduslikud müra- ja tolmutõkked ning puhkealad tuleb ära näidata juba detailplaneeringu osana. Kui looduskeskkonda piisavalt ei ole, ei saa hoonestust rajada.

0Shares