Käsiraamat õpetab loodusmärke lugema
01.06.2018
Ain Alvela, MAALEHT.EE:
Targu Talita raamatusarja viies käsiraamat “Loodusmärkide leidmine ja tundmine” aitab looduses orienteeruda. Sealhulgas jagab teadmisi, millises metsas kasvab kukeseen, millises vaarikas.
Metsaandide korjamine on ikka olnud matkajate meelistegevus – kas või praktilistel kaalutlustel, et õhtuks midagi maitsvat hamba alla saada. On palju loodusmärke, mis aitavad teada saada, millisest metsast või millist tüüpi heinamaalt tasub otsida kukeseent, tõmmuriisikat või kivipuravikku, põldmarja, metsmaasikat või sarapuupähklit.
Kuidas see käib?
Seenelkäimise aeg jääb Eestis juuli-, augusti- ja septembrikuusse. Kõige rohkem peaks seeni metsades leiduma augusti teises pooles ja septembris, kui ilmataat muidugi vingerpusse ei viska. Ennekõike tasub seeni otsida siis, kui pärast vihma on hoidnud paar sooja päeva. Selle ajaga on seened jõudnud kenasti päevavalgele ilmuda ja korjamiseks paraja suuruse saavutada.
Kukeseen pole meie metsade kooslust arvestades siinmail iseenesest haruldane ja lihtsam oleks ehk ette lugeda, kus kukeseen ei kasva. Ta armastab mõõdukat valgust, nii võib teda tihtipeale leida männimetsas, aga ka näiteks Lõuna-Eesti segametsades, millel pole lastud väga padrikuks kasvada. Võib juhtuda, et metsarajal sammuv matkaja lausa komistab keset teed kasvava kukeseenepuntra otsa. Aga jalgupidi vees kukeseen ei kasva, pigem eelistab ta kõrgemaid-liivasemaid kohti, kuigi pika vihmata perioodi ajal kuivetuvad sellises kohas kasvavad seened siiski ära ja juurde neid sinna ei kasva. Nii et ka niiskuse suhtes on kukeseen mõõdukas tarbija.
Kukeseenest räägime pikemalt seetõttu, et see seen on matkasellile hästi sobilik, sest ei vaja mingit põhjalikku termilist töötlemist. Näiteks kui te lähema paari päevaga veel koju ei jõua, siis pilvikuid või enamikku riisikatest ei tasu üldse korjata, sest rännakul pole tavaliselt aega ega võimalust neid korda kolm läbi kupatada ja siis kusagil hoiustada.
Milline on hea seenemets?
Kui aga võtame seened kui korilusobjekti laiemalt ette, siis hea seenemets on mitmekesine, mitte liialt kuiv ega ka mitte liigniiske, rikkaliku alustaimestikuga ja mitte liiga umbe kasvanud. Päris padrikus, kuhu päikesekiired jõuavad harva, mõned seeneliigid (näiteks tõmmuriisikas) küll kasvavad, aga neid on seal vähem kui parajalt valgusküllases metsas. Ent sellist metsa, kust võiks leida kõiki seeni, pole niikuinii olemas.
Sageli peitub vihje, et kustkohast teda otsima peaks, seene enese nimes. Haavapuravik kasvab mõistagi haavikus, kasepuravik kaasikus ja kuuseriisikas kuusikus. Tavaliselt on see nii. Sestap tasub seeneretke marsruut valida nõnda, et käite nii ühes, teises kui ka kolmandas metsatüübis. Tavaliselt on see võimalik, sest kuusiku servades kasvab ikka ka natuke lehtpuumetsa, kaasikuid leiab kohtades, kus metsa on spetsiaalselt selliseks kohendatud, aga üksikute saludena ka keset lagedal väljal asuvaid madalaid künkaid. Paarkümmend aastat kasvada lastud lepametsa leidub veekogude ümbruses, vahel kasvamas ka kaasikute eelrindena või siin-seal n-ö suure metsa sissejuhatusena.
Näiteks väga hea, spetsialistide ütlust mööda maitseomaduste poolest ehk ainult kivipuravikule alla jääv söögiseen on haavapuraviku alamliik punapuravik. Tema armastab kasvukohana just selliseid lehtmetsi, ei pea tingimata olema haavik. Samas leidub pruunika kübaraga haavapuravikke ka kuusemetsades. Nii männi- kui ka kuusemetsast võib leida seenemaailma kuningaks nimetatud kivipuravikku, millel palju teisendeid, näiteks tamme-kivipuravik. Parim, mida seentest teha saab, on ilmselt kuivatatud kivipuravikust vaaritatud aromaatne seenesupp.
