Keit Pentus-Rosimannus: hoiakud on muutumas

28.06.2013

  
MAALEHT.EE, Viio Aitsam: Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ütleb, et ideaalis võiks looduse kaitsmine olla loomulik tegevus, milleks kaitsealasid poleks vajagi.

Kas põhivaidlused maaelu arengukava (MAK 2014–2020) üle on nüüd peetud ja metsaomanikud, kelle maadel Natura alasid, saavad ka tulevikus majandamispiirangute eest hüvitist?

Vaidlused on peetud, kui põhivaidluseks pidada seda, kas üldse ja kui palju ELi uuel rahastamisperioodil maaelu arengukava kaudu keskkonnameetmeid toetada. Kõige ägedam vaidlus oli lõpuks selle üle, kas poollooduslike koosluste hoolduseks toetuse maksmine MAKi kaudu on üldse põhjendatud. Teine põhjalik vaidlus puudutas Natura metsa- ja põllumaa toetuse jätkumist.

Tahan loota, et valitsuse otsus nii poollooduslikud kooslused kui Natura arengukavasse jätta peab vett. Teisalt oli just praegu siin mu kabinetis taas üks nõupidamine uuest MAKist ja teema jõuab veel kord ka valitsuskabinetti.

Kas on tekkinud uusi takistusi?

Ma loodan, et ei ole. Eks kõikide rahasse puutuvate teemade puhul ole nii, et seni, kuni lõplikku otsust pole vastu võetud, on kõik otsad lahti. Alati leidub neid, kes viimase hetkeni loodavad olukorda muuta.

Kui MAKi keskkonnaosast üldisemalt rääkida, ei ole pilt halb. Mul oli sel teemal ka kohtumine põllumeeste esindajatega. Sellest jäi positiivne mulje. Jõudsime poollooduslike koosluste ja Naturaga, arvan, üksteisemõistmiseni.

Mida see tähendab? Siin saab justkui olla vaid kas poolt või vastu ehk kas Natura jääb MAKi sisse või mitte.

Tegelikult on ju õigustatud küsimus, kas püsitoetusi, mis ei lõpe paari-kolme aastaga, vaid plaanitakse maksta jätkuvalt, on ikka praktiline ja mõistlik maksta ELi rahast, mida võiks kasutada pigem investeeringute toetuseks. See on iseenesest arusaadav, et tulevikus peaks püsiiseloomuga toetuste allikaks olema oma Eesti riigi eelarve.

Aga sellega ma nõus olla ei saa, et võtame “ühe tüki” sealt kohe välja, lõpetame keskkonna heaks maksmised ja kõik muud püsitoetused jäävad alles. See oleks ebaaus ja sisult ka vildakas lähenemine.

Põllumehed tõrjuvad teiste püsitoetusi, et enda omadeks rohkem raha jääks…

Eks vaidlusalused toetused puuduta ju samuti maaelu. Aga küllap on tõrjuva hoiaku põhjuseks, et kaugemas tulevikus, kui oma elatustasemega sinna jõuame, see aeg tuleb, kus ELi eelarvest makstavatele püsitoetustele senises mahus enam loota ei saa.

On neid, kelle arvates võiks seetõttu osa püsitoetustest kohe Eesti riigieelarvesse üle võtta. Minu arvates oleks see praegu meie endi maksumaksjatele liiga suur koormus.

Miks üldse maksma peab… Meie põllumehed ei võistle niivõrd riigi sees üksteisega, vaid konkurentsiolukord on palju laiem. Rahul saab olla, kui oldaks võrdses olukorras teiste riikide põllumeestega. Meie võitlus ELi tasemel on kantud ikka sellest põhimõttest, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt, Eesti põllumehi võrdselt teiste riikide põllumeestega.

Kas öeldes, et uues MAKis on keskkonnal läinud suhteliselt hästi, mõtlete ka metsandustoetusi?

Jah, aga mitte ainult. Mõtlen ka teisi investeeringutoetusi, näiteks neid, mida saab kasutada puhastusseadmete rajamiseks, sõnnikuhoidlate kordategemiseks jne.

Kui palju puutute kokku Eestis valitseva hoiakuga, et kui räägitakse maamajandusest, mõeldakse põllumajandust, ja metsamajandus, mis maal piirkonniti hoopis valdavam tegevusala, on tagaplaanil?

Seda ikka kohtab, aga võib vist öelda, et järjest vähem. Kuid maamajandust ei peaks piirama ka ainult metsa- ja põllumajandusega. On palju muudki, mida tuleb tähele panna, olgu näiteks kas või maaturism.

Nii-öelda nihke põhjuseks on selgelt see, et põllumajandusel on oma ministeerium. Kord üks selle ametnik isegi ütles, et põllumees saab keskkonda kaitsta vaid sedavõrd, kuivõrd see tootmist ei sega…

Mina arvan, et tarbijad on palju teadlikumaks muutunud. Mida teadlikumad nad on, seda rohkem oskavad tähele panna, millistes tingimustes toidu tootmine käib, ja seda rohkem on põllumehed valmis neid tingimusi parandama.

Kui räägime keskkonnahoiust ja piirangutest, siis hoiakutes on olnud ka see muutus, et järjest rohkem mõistetakse puhta keskkonna nimel seatud nõuete mõju sellesama põllumehe enda ja ta pere elukeskkonnale. Ei ole nii, et nõudeid tuleb täita kellegi teise jaoks, vaid see mõjutab meie oma inimeste elukvaliteeti. Sellele mõeldakse. Aga eks igas valdkonnas leidub neid, kes majandamist ja keskkonda vastandada armastavad.

Kui Heiki Kranich oli keskkonnaminister, pakkus ta ühel hetkel välja, et terve Eesti võiks olla biosfääri kaitseala. Kas kujutate ette nii äkilisi pöördeid?

Mina ütleks täiesti vastupidi: küll oleks tore, kui Eesti oleks piirkond, kus keskkonna kaitsmine oleks võimalik ja toimiks igasuguse administratiivse sekkumiseta. Looduskaitsealade vajadus tuleb tegelikult ju sellest, et tasakaal on paigast ära, et üks või teine liik on jõudnud staadiumisse, kus teda on vaja kaitsta, reeglina inimeste eest.

Hästi oleks, kui käsu, keelu ja n-ö aia ümbertõmbamise vajadust polekski, vaid see toimuks riikliku sunnita. Jõuga sekkumiste puhul on trots ja vastuseis kerged tekkima ning see looduskaitsele tervikuna kasuks ei tule.

Kranichi mõtte taustas võlus võimalus, et väikeses riigis võiks kokku leppida ka tavapäratutes reeglites… Äkki võiks MAKi raha tervenisti kasutada hoopis inimese−keskkonnahoiu suhete silumiseks või hoovana, mis üht või teist tegutsemist õhutaks, mitte otsetoetusteks toidu tootmisele?

Mina tarbijana eelistan Eesti toitu. Kui meil MAKi põllumajandustoetusi poleks, läheks kodumaise ja importkauba hinna suhe paigast ära, meie põllumees ei suudaks enam konkureerida Euroopa teiste riikide priskelt toetatud põllumeestega.

Nii et: printsiibis olen ma väga nõus, aga tuleb arvestada, et paljudes ELi riikides on põllumajandustoetused ikka külluslikud.

Metsasektor konkureerib nagu põllumehedki teiste riikide ettevõtjatega. Näiteks veokite massipiiranguga või erimärgistatud kütuse kasutamise keeluga metsas meil riik hoopis surub oma ettevõtjate konkurentsivõimet alla.

Massipiirangute küsimuses peab arvestama naabreid, aga ka meie teede olukorda. See on üks argument, mida siiani neist piirangutest rääkides on välja toodud. Samas: ka tänavu oli talvel võimalik osta lube, mis annavad õiguse sõita suurema massiga – järelikult ei saa olukord olla selles, et meie teed vastu ei pea. Kui suured metsaveokid raha eest selle loa ostavad, sõidavad nad ju samadel teedel…

See on üks pikk vaidlus. Riigikogus valmis massipiirangute teemal pikk ja põhjalik raport ning ma loodan, et selle teemaga minnakse edasi. Sest see on valdkond, kus kohati tunduvad meie reeglid ebamõistlikult ranged, eriti kui Põhjamaadega võrrelda.

Aga erimärgistatud kütuse küsimus, mis puudutab samuti nii metsaomanike rahakotti kui otseselt tegevust metsas?

See, nagu muudki maksustamisteemad, on rahandusministeeriumi vedada, aga arutelu on muidugi laiem. Erimärgistatud kütuse puhul on tekkinud kurioosne olukord, kus tihedalt seotud valdkondades – põllu- ja metsamajanduses − kehtivad eri reeglid.

Põllumajandusministeerium koos rahandusministeeriumiga võttis endale ülesandeks pakkuda välja uus lahendus. Tõsi, tähtaeg on nüüdseks küll juba möödas, aga ju siis vajab küsimus põhjalikumat lähenemist. Olukorda mõistlikuks pidada ei saa.

Kui valitsuses neid teemasid arutatakse, siis millise ministri asi metsandus on, kas teie või majandus- ja kommunikatsiooniministri?

See sõltub küsimuse spetsiifikast. Näiteks massipiirang puudutab rohkem transporti ja see on majandusministeeriumi vastutusalas. Mis ei tähenda, et teised ministeeriumid kaasa ei räägiks.

Kas pooldate seda, et muutunud oludes tuleks põllumajandusministeerium nimetada maamajandusministeeriumiks ja vastavalt ümber korraldada?

Põllutööministeerium loodi Eestis samal aastal, kui sündis Eesti Vabariik. Nimetuse vahetamise asemel on tähtis, et sisu poolel ei unustataks teisi maa-elu valdkondi ära.

Edumeelsest looduskaitsevormist – majandusmetsas asuvate vääriselupaikade usaldusel tuginev vabatahtlik kaitse − on nüüd muudatuste tõttu saanud näide, kuidas Eestis ametnikud ei julge kodanikku usaldada. Kas praeguses ministeeriumis kaalute uudseid looduskaitselahendusi?

Kõigepealt tuleb olemasolevad reaalselt tööle panna. Meil on nüüd lõpuks olemas pikaks ajaks looduskaitse põhisuundi paika panev looduskaitse arengukava ja loodetavasti ELi eelarvest ka läbi aegade suurim rahasumma looduskaitse rahastamiseks. Võimalused on järgmisel seitsmel aastal head.

Kas ELis oleks ka tegelikult võimalik looduskaitse administratiivse sunnita? Aruandlus oleks null, direktiivid täitmata…

Minu jaoks on see igal juhul palju sümpaatsem tulevikuvisioon kui bürokraatiasse uppuv, üleadministreeritud direktiividerägastik. Inimesi tuleb rohkem usaldada, tervest mõistusest lähtuda, siis kaob ka vajadus administratiivse ülereguleerimise ja sunni järele.

MAAELU ARENGUKAVA

Erametsaliit toetab ja protestib

– Tervitatav on valitsuse otsus Natura hüvitis maaelu arengukavas säilitada.

– Murelikuks teeb, et metsa elujõulisuse parandamise toetusmeetme eelarvet plaanitakse vähendada 30% võrra ehk 14,5 miljonilt 10 miljoni euroni.

– Tähtis on, et plaanitavat “vaheaastat” ei tuleks, vaid need meetmed rakenduks juba tuleval aastal.

Allikas: Eesti Erametsaliit