Gunnar Reinapu: Kes teeb sinu metsas otsuseid? 

30.05.2025

Kui valid arsti, ei vali sa teda hinna järgi, vaid hariduse, kogemuse ja usalduse järgi, sest tervis on kõige tähtsam. Mets ei ole sellest erinev. Ka metsal on pikk eluring, mis tuleb usaldada inimese hoolde, kes mõistab, mida teeb. Mets väärib tarka inimest ning selleks peab inimest koolitama. Mets on elus organism ja vajab arsti, mitte lihtsalt töömeest saega.

Hea metsamees peab tundma elu väärtuslikke otsustamise hetki ning suutma metsa kui pidevalt muutuvat organismi iga ihurakuga tajuda. Arsti ei vali keegi hinna, vaid oskuste järgi. Sama kehtib metsamehe puhul – valida tuleb see, kes on haritud ja käib ajaga kaasas, et mets püsiks ja oleks pikalt terve.

Erametsatoetustes oleme üle kümne aasta liikunud metsa teadlikuma ja elurikkama majandamise suunas. Kuid toetustingimused ei tähenda midagi, kui inimene, kes metsa tegelikult majandab, ei mõista metsade ökosüsteemi, puuliikide eripära, elurikkust ega pikemaajalisi tagajärgi. Ükski toetus või taustsüsteem ei päästa metsa, kui inimene ei oska neid enda kasuks tööle panna. Mets on pikaajaline tulevikuinvesteering ja keegi meist ei tea täna täpselt, millist puuliiki tulevikus rohkem väärtustatakse. Aga otsuseid metsas tuleb teha praegu ning need otsused peavad olema targad, et tulevikule kindlamalt vastu minna.

Tark metsamees kasvatab tulevikumetsa

Metsade kujunemisetapis teeb metsa tulevikuotsuse inimene, kelle käes on saag ja kellel võib-olla puudub igasugune arusaam metsa tervisest või selle pikaajalisest arengust. Ometi valitakse tihtipeale oma metsa tööd tegema keegi, kes pakub odavamat hinda või kiiremat lahendust, sest iga metsaomanik ei ole veel harjunud metsa tulevikule lähenema sama põhjalikult kui arsti valikule. Kahtlemata, kas tegemist on parima spetsialistiga või küsimata, millised on tema kogemused, väärtushinnangud või teadmised.

Ka kõige parema metsaotsuse võib saega maha lõigata, kui otsustaja pole oma tööks valmis. See inimene, kelle käes on metsas saag, on metsa kujundaja. Iga lõige või selle tegemata jätmine on tulevikuotsus: milline puu kasvama jääb ja milline mitte. Tema loob eeldused, milline on see mets mitmekümne aasta pärast. Kui sellel inimesel pole haridust, tunnetust ja teadmisi, kujuneb metsa tulevik juhuslikuks, mitte targalt ja teadlikult kujundatuks.

Haridus loeb, oskused maksavad

Inimest, kes metsas tööd tegema hakkab, ei tohiks valida ainult hinna järgi. Nii nagu me ei usalda oma tervist kellelegi, kellel pole väljaõpet ega vastutustunnet, ei tohiks ka metsatööd anda kellelegi lihtsalt seetõttu, et argumendiks on „olen kaua metsas töötanud“ või „teen odavamalt“. Ka pikaajaline kogemus ei pruugi tähendada head praktikat. Kui inimene on näiteks aastaid ainult ühte puuliiki kasvama jätnud, lõigates teised liigid välja, siis ei pruugi tema töövõtted sobida sinna metsa, mille väärtuseks on mitmekesisus ja elurikkus.

Olen oma pika metsanduse valdkonnas töötamise praktika jooksul näinud kahjuks ka neid, kes puuliikidel vahet ei tee ning eristavadki ainult kuuske, mändi ja heal juhul kaske. Ajal, mil räägime üha enam väärtuslike puuliikide säilitamisest metsas ning mitmete liikidega struktuursete metsade loomisest, on ka üks vähese teadlikkusega töötegija metsas liiga palju.

Haritud, kutsetunnistusega ja metsa mõistmisesse aega investeerinud töötegija on pidanud oma teadmisi tõestama – õppinud, eksameid sooritanud, praktikat kogunud. Seetõttu küsib ta ka õiglasemat tasu ja see on põhjendatud, sest tema töö tulemus on väärtuslikum. Oskused maksavad. Vale otsus metsas võib maksta tulevikus väga palju – sageli rohkem, kui oskame täna ette arvutada. Teadmatuse või mitteoskamise tagajärjel maha võetud puud on otsus, mida tagasi keerata ei saa.

Õppimine loob mõtestatud suhte 

Koolihariduse väärtus metsanduses on hindamatu. Iga metsaomanik võiks läbida vähemalt ühe põhjalikuma metsanduse põhitõdede koolituse –  kasvõi selleks, et osata oma metsa lugeda ning olla tark tellija.

Ka need, kes ise metsa ei majanda, aga soovivad kaasa rääkida või metsa mõista, peaksid baaskursuse läbi tegema – suurele osale on haridus täna veel tasuta kättesaadav. Metsariigina võiks meie eesmärk olla, et iga kohaliku kogukonna eestvedaja, marja- ja seenekorjaja, loodussõber, metsatööstuse liinitööline saaks aru metsade eluringist, otsuste mõjust ning mõistaks neid, kes metsas igapäevaselt töötavad.

Metsandushariduse omandamise või koolituse läbimise järel saab igaüks ühiskonnas metsandusotsustes targemalt kaasa rääkida, sest emotsiooni kõrvale tekib teadmistel põhinev väärtustunne, mida saab vaid metsa oma jalaga tunnetades. Saame paremini väljendada valukohti ja mõista töötegija otsuseid, rääkida üksteist mõistvas keeles ja arusaadavas sõnavaras ning konstruktiivselt argumenteerida.

Tunnetus metsa kohta ei teki üleöö

Metsamehi on koolitatud kogu aeg, kuid oluline on ka see, et koolis õppinud inimene oskaks kasutada metsaressurssi majanduslikult targalt, mõtestada metsa teisi väärtusi ning kohaneda muutustega. Tulevikus ootavad metsandust uued fookused ja lähenemised – selleks peavad valmis olema nii koolisüsteem kui inimesed. Metsandus ei seisa paigal – uuringuid ja uusi teadmisi lisandub igal aastal. Tark metsaomanik võtab neid oma otsustes arvesse. Põhialused jäävad, kuid ajastule omased arengud ja rõhuasetused vajavad teadlikku lähenemist. Kui valmis me oleme nende teemadega tegelema?

Oleme muutustes ja sellega peab harjuma ka metsamees – koolisüsteemis saab siin palju ära teha, et pikaajalistest tõekspidamisest ei saaks dogmad. Iga uue põlvkonna haritud metsandusspetsialist peaks olema varustatud erialaste tarkuste ja oskustega, mida täiendab avar silmaring ja julgus eri õpetajate vaatenurkadest enda arvamus kujundada ja seda ajas kohandada. Mida erinevamaid lähenemisi haridusteekonnal kogetakse, seda paremini oskab tulevikutegija siduda teadmisi erinevate eluvaldkondade, inimeste mõttemustrite ja metsa eluringi etappide vahel.

Olen ise metsanduse eriala vilistlane nii Luua Metsanduskoolist kui ka Eesti Maaülikoolist ning julgen öelda, et tunnetus metsa kohta ei teki üleöö. Ei piisa pelgalt raamatutarkusest või juhutöödest, sest metsa tunnetamine algab siis, kui oled ise metsa istutanud, hooldanud, jälginud, kuidas mets ajas kasvab ja muutub. Alles teaduspõhiste teadmiste ja kogemuste kooskõlas kujuneb tõeline metsatunnetus. Haridus annab tööriistad metsa süvitsi mõistmiseks ning aastatega kogutud praktilise kogemuse koosmõjus tekib oskus metsas olulist märgata ja teha otsuseid, mis toetavad metsa jätkusuutlikkust.

Metsandus ei seisa – see on pidevas arengus ja muutuses. Tulevikumetsad vajavad uusi lähenemisi ja teadmisi, sest põhialuste kõrval on muutuvad fookused. Selleks peavad valmis olema nii haridus kui inimesed. Mets ei kasva ühe päevaga, selle kujundamine võtab aastakümneid – nagu ka tarkuse kogumine, et seda õigesti teha. Meie metsa tervis ja tulevik sõltub tarkadest ja koolitatud inimestest.

Gunnar Reinapu, KIKi metsaosakonna juht

Artikkel ilmus 30.05.2025 Maalehes