Koalitsioon harutab omakeskis toppava jahiseaduse umbsõlme

08.03.2013

EPL, Ulvar Käärt/Urmas Jaagant: Uus jahiseadus: metsaomanikud töötlevad Reformierakonda, jahimehed aga IRL-i

Kuigi uus jahiseadus pidi jõustuma juba märtsi alguseks, ei lõppe vaidlused selle üle ilmselt enne aprilli.

Keskkonnaministeerium esitas kolm kompromissettepanekut, millest keerulisim on ulukikahjude hüvitamise kord. Selle järgi oleks jahiseltsidel õigus luua vastav reservfond.

Jahimehed leiavad, et riik peaks siiski kahjude hüvitamises osalema. Reformierakond on aga riikliku reservi loomise vastu.

Jahiseadus on visa valmima. Vastasleerides on maaomanikud ja jahi­mehed, kummagi selja taga paistab olevat ka üks koalitsiooni erakond.

Viimastel kuudel palju kära tekitanud uue jahiseaduse eelnõust on saanud keskkon­naministri Keit Pentus-Rosimannuse jaoks esimene tõsi­ne ametialane katsumus. Juba eelmise aasta lõpus parlamen­ti saadetud seaduse kinnitami­ne pole erinevate huvigruppi­de valjuks paisunud kriitika ja erimeelsuste tõttu sujunud sugugi nii libedalt, kui esial­gu plaaniti.

Esialgse kava järgi pidi otse­selt ühtekokku 90 000 maaoma­nikku ning 15 000 jahimeest puudutav seadus jõustuma juba 1. märtsist, kuid praegu on põhjust arvata, et segadus sel­le ümber enne aprilli ei lõppe. Selleks, et riigikogu keskkonnakomisjonis kärssavat seadus­eelnõu toppamisest päästa, on keskkonnaministeerium pea­miste vaidlusi tekitanud seadusepügalate osas kompromissettepanekud lauale pannud.

Tugev lobitöö

1. kompromissettepanek puudutab uue seadusega maaomanike­le tekkivat õigust enda maa­del toimetavat jahiseltsi välja vahetada. Eelnõu algversioo­nis oli võimalus jahimaa kasu­taja välja vahetada, kui 2/3 piir­konna maaomanikest seda soo­vib. Nüüd on arutusel võima­lus, et selline õigus tekiks, kui seda soovib 51% jahipiirkonna pindala omanikest ja 51% kinni­sasjade omanikest. „See peaks maha võtma hirmud suuroma­nike liialt suure mõju osas,” sel­gitas Pentus-Rosimannus.

2. muudatusettepanek puudutab jahimaade kasutuslubade täht­ajalisust. Kui algselt plaaniti vastav luba anda tähtajatult, siis nüüd on välja pakutud, et luba võiks olla 10-aastase tähtajaga.

3. ja kõige põhimõtteli­sema kompromissina on aga keskkonnami­nisteerium välja pakkunud, et seni selgelt reguleerimata ulu­kikahjude hüvitamise korra loo­mise huvides võiks seadusesse sisse kirjutada jahiseltside õiguse vastava reservfondi loomi­seks. „Tegu ei oleks mitte riikli­ku reservfondiga – maksumaks­jate koormust kasvatava riikliku jahikahjustuste fondi loomist ma ei toeta -, vaid jahimeeste endi maksetest moodustatava reservfondiga,” sõnas Pentus-Rosimannus. „Sama ettepanek sisaldab ka võimalust taotleda näiteks keskkonnainvesteerin­gute keskuselt toetust kahjude osaliseks katmiseks.”

Nendest ettepanekutest hoolimata seisab jahiseaduse eelnõu keskkonnakomisjonis praegu paigal. Nii maaomanikud kui ka jahimehed kahtlus­tavad ühe poole kasuks tugeva lobi tegemist – metsaomanikud töötlevat Reformierakonda, jahimehed jällegi Isamaaja Res Publica Liitu (IRL).

Veel eile ennelõunalgi aru­tas Reformierakonna ja IRL-i töögrupp jahiseadust ning selle suurimat probleemipesa, ülalkirjeldatud ulukikah­jude hüvitamise süsteemi. Keskkonnakomisjoni esimees, IRL-i fraktsiooni kuuluv Erki Nool ütles, et tema on siiski optimistlik: ülejärgmiseks nädalaks võiks eelnõu olla taas komisjonis ning pärast ligi 50 muudatusettepaneku läbihääletamist minna edasi teisele lugemisele.

„Kõik need ettepanekud ei ole sisuliselt erinevad, aga pea­me need kõik läbi hääletama. Komisjoni jõuab eelnõu tagasi siis, kui mõlema erakon­na poolt on olemas võimalus kompromissile jõuda,” sõnas Nool, kelle arvates peaks keskkonna­ministri viimati väl­ja pakutud lahendused olema vastuvõetavad nii maaomani­kele kui ka jahimeestele.

Samasse komisjoni kuuluv Reformierakonna fraktsiooni liige Tõnis Kõiv sõnas Eesti Päevalehele, et eilsel töögrupi kohtumisel keskenduti detailselt ulukikahjude hüvitamise teemale. Kuhu täpselt arute­lus jõuti, ei soovinud ta veel avaldada. Seda, et ulukikahju­de teemal läheks lahkarvamus­te piir kahe erakonna vahelt, Kõiv ei kinnitanud.

„Siin on kaks poolt: maa­omanikud ning jahimehed. Eelnõu toetub lihtsale aluse­le – Eesti on omanike riik, kus omanik otsustab, mis tema maa peal toimub. Teisel poolel oli­jatest osa aga arvab, et nende tsunftiasjad on sellest tähtsa­mad,” tõdes Kõiv. „Võib-olla teen siin kellelegi liiga, aga jahimeeste seas on tekkinud rühmitused, kes raevukalt kõi­ke vaidlustavad. Ulukikahjude probleemi nähakse pigem suu­remana kui see tegelikult on. Enamikus Eestist teevad jahi­mehed ja maaomanikud koos­tööd ja kõik toimib.”

Kelle õlule reserv?

Koalitsiooni arutelusid kõrvalt vaatav, aga keskkonnakomisjonis taas sõna sekka öelda saav demokraatide ühenduse liige Rainer Vakra sõnas, et eelnõu esitati riigikogule kiirustades. Tema sõnul survestas valitsus 1. märtsi tähtaega, kuna praegu kehtiv jahiseadus nõuab, et 1. märtsiks oleksid kõik jahimaad korraldatud.

„Demokraatide ühendus, SDE, Keskerakond ning IRL fraktsioonid on otsustanud, et ulukikahjude kompenseerimiseks on vaja luua kahjude reserv. Reformierakond on loo­nud eelnõus ebaõiglase konst­ruktsiooni ja tahab kogu vastu­tuse ulukikahjustuste kompen­seerimisel jahimeeste õlgadele panna,” sõnas Vakra. „Jahipidamine on keelatud või olu­liselt piiratud erinevatel and­metel umbes 100 000 hektaril. Jahimehed ei saa siin minu arvates täit vastutust kanda.” Reformierakond on aga vastu sellise reservi loomisele, kuhu panustaks ka riik, ja see on ka koalitsiooni suurim erimeelsus jahiseaduse suhtes, leidis ta.

Umbes 11 000 jahime­he huve esindava Eesti jahi­meeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts ütles, et kui kahte esimest kompromissettepanekut nad toetavad, siis ulukikah­jude korra osas on nad teist meelt. Nimelt peaks jahimees­te arvates siiski riik ulukikah­jude kompenseerimises osale­ma. „Meie arvates peaks uluki­kahjude hüvitamises osalema kõik kolm poolt: jahimehed fondi maksete tegijana, maa­omanik omavastutuse ning riik vähemalt fondi haldami­sega seotud kulude katmise kaudu,” osutas Korts.

Seejuures oleks jahimeeste nägemuses maaomanikel, kel­lel on näiteks sead kartulipõl­lul või siis kitsed ja põdrad met­sakultuuride kallal maiustamas käinud, edaspidi õigus hüvitist taotleda vaid siis, kui omanik on kokkuleppega lubanud oma maal jahti pidada.

Suuremad ootused

Korts tõi ühtlasi esile, et selt­si rehkenduste järgi laekuks jahimeestelt fondi aastas ligi 800 000 eurot, millest suu­rusjärgus 500 000 eurot oleks pindalapõhised maksed ning ülejäänud osa moodustaks jahimeeste aastamaks ehk n-ö pearahast laekuv summa.

Ühe organisatsioonina maa­omanike huvide eest seisva Ees­ti erametsaliidu tegevdirektor Priit Põllumäe nentis, et arutle­tav kahjuhüvituse kord ei lahendaks sugugi praegusi problee­me. „Hüvitise määr oleks 100 eurot hektari kohta. Kui aga metsakultuur süüakse sõraliste poolt praktiliselt 100-protsendiselt tühjaks, siis maksi­maalne hüvitise määr kataks taimede hinda ja uue kultuuri rajamise kulusid arvestades heal juhul vaid 10% kogu kahjust,” tähendas Põllumäe. «Tegelikult liigume sellega praegusest olu­korrast, kus jahimehel puudub igasugune vastutus, olukorda, kus neil on ülimalt piiratud vastutus.”

Kuid sellest hoolimata tun­nistas Põllumäe, et erametsaliidule on keskkonnaministee­riumi kompromissettepanekud vastuvõetavad, sest sellega astu­taks ikkagi väike samm edasi. «Loomulikult olid meie ootu­sed suuremad, kuid eks me saa­me aru, et valmisolekut radi­kaalseteks muudatusteks täna pole,” sõnas Põllumäe. «Tege­likult tooks jahiseaduse uuen­dused kaasa vaid kosmeetilised muutused. Suurtest ümberkorraldusest saaksime siis rääkida, kui maaomanikel endil tekiks õigus jahipiirkondasid moo­dustada, kus nad saaksid ise jahti pidada või siis need mõne­le jahiseltsile välja rentida.”

Venimine tõi kohtuhagid

Uue jahiseaduse jõustumise venimisest tingitud juriidilist segadust kinnitavad ilmekalt mitmed jahimeeste poolt kesk­konnaministeeriumi vastu esita­tud kohtuhagid.

Ühtekokku nelja Läänemaa jahindusorganisatsiooni ühishagis osalenud Läänemaa jahindus­klubi juhatuse liige Hugo Peter­son kirjeldas, et praegune, 2003. aastal jõustunud jahiseadus nägi ette, et selle aasta 1. märtsiks vormistab keskkonnaministeerium kunagised rendijahipiirkonnad ümber jahipiirkondadeks, koosta­des nende koha jahikorralduskavad ning avaldades ka nende piirikirjeldused. 64 piirkonda jäid aga 1. märtsiks ümber vormistamata.

Peterson sõnas, et hagi sai ministeeriumi vastu esitatud selleks, et sundida keskkonnami­nistrit tegema seda, mida prae­gune seadus nõuab. „Kasutus­õiguse luba sellistel piirkonda­del on, aga põhja sellel, millel see luba toimiks, märtsi algusest nagu enam polnud,” viitas Peter­son, milline juriidiline vaakum jahimeeste hinnangul tekkis.

Noarootsi jahimeeste seltsi, Haapsalu jahiseltsi, OÜ Metlini ja Kasari jahiseltsi, Põltsamaa jahiseltsi, tulundusühistu Põlt­samaa jahiselts, Laiuse jahiselt­si ja Oti jahiseltsi ning Viljandi jahimeeste liidu kaebused jättis kohus rahuldamata, kuna kesk­konnaministeeriumi selgituste kohaselt on korraldamata jää­nud jahipiirkondades võimalik siiski jahti edasi pidada. Kuigi uus jahiseadus pole veel jõustunud.

Eestisse tuleb aastas jahtima 5000 turisti

••Jahikorraldus välisturisti­dele on tulus äri – jahituristid peavad Eestis mõne loo­ma küttimise eest tasuma üüratuid summasid. Näiteks 20 000 hektari suurusel Räga­vere jahialal küsib Vihula mõis maist septembrini juba kolme­päevase majutuse, söögikor­dade, litsentside, koerte eest maksimaalselt 745 eurot ini­mese kohta.

•• Kui turist laseb üle l0-kilogrammiste trofeesarvedega põdra, läheb see talle maks­ma üle 3000 euro, enam kui 10-kilogrammiste sarvedega punahirv aga juba üle 4500 euro. Üle 200 kilogrammi kaaluva karu laskmine maksab 4000 eurot.

•• Välismaiseid, enamasti varakaid jahimehi need hin­nad ei kõiguta ja Eestis käib aastas umbes 5000 jahiristi. Kogu see summa ei lähe jahi­seltside kasumiks, teenitud raha eest täidetakse loomade söödaplatse, hooldatakse jahitorne jms.

•• Näiteks põder külastab 40. aastates kuusikut igal aas­tal ja kahjustab koort umbes 10% puudel. Parimal juhul kaotatakse tüükapalgi küt­tepuuks muutumise läbi kol­mandik puu väärtusest, halvi­mal juhul kaasneb põdrakahjustusega tormimurd ja üraskikahjustused.