Kolhoosikord või mõisaaeg?

12.03.2013

VIRUMAA TEATAJA, Heiki Hepner (Kohila Metsaseltsi juhatuse liige): Eesti vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maaomand nende endistele omanikele. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus otsustada oma maal jahindusküsimuste üle. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.  

Tänase jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat seadust maailma parimaks jahiseaduseks, on maaomanikke süüdistanud mitmes surmapatus. Enim on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohtadega arvestades ootab meid mõisaaja tagasitulek. Väite kinnituseks proovitakse näidata, et jahiseaduse tänapäevastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud.
Milline on olukord tegelikult? Eesti erametsamaast ümmarguselt kolmveerand on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad omanikest ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju on omanike hulgas välismaalasi, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid on.

Eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest veerand olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid tänased jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osa kindlasti oluliselt väiksem.

Metsaomanike huve kaitseb uue jahiseaduse tegemisel Eesti Erametsaliit (EEML). EEMLi liikmed on metsaühistud, kus on võrdne hääleõigus nii suurtel kui väikestel maaomanikel. Kui

EEMLi kuuluvad ainult mittetulundusühingud, kus igal liikmel on üks hääl, olgu ta omandi suurus kas 1 ha või 1000 ha, siis Eesti Jahimeeste Seltsi kuuluvad ka osaühingud, kus teatavasti sõltub kaasarääkimise võimalus rahakoti suurusest õige oluliselt. Kui ühe metsaomaniku käes on keskmiselt 10 ha ümber metsa, siis ühe jahimehe kohta tuleb jahimaad keskeltläbi 25 korda rohkem!

Kolhoosikord võib teinekord olla ka omamoodi hüve. Maaressurss on jahinduses sisuliselt käes tasuta, sest riigile makstakse ressursitasu vaid 0,15 eurot hektari kohta. Maamaks, mida metsaomanik sellelt maalt tasuma peab, on kuni 40 korda suurem! Mis on aga tänase jahinduse majanduslik väärtus aastas? Võttes aluseks riigimetsa jahipiirkondade keskmised oksjonihinnad, võime rääkida summast, mis küündib 8 miljoni euroni. Võime kalkuleerida kokku ka selle liha väärtuse, mis iga aasta metsast kütitakse. Ainuüksi põdra-, hirve- ja metssealiha kokkuostuväärtus on tagasihoidlikult üle 3,3 miljoni euro. See summa ei kajasta jahiturismist teenitavat tulu.

Ehk annavad mõned näited aimu eelmainitud äri suurusjärgust ning kolhoosikorra ja mõisamajanduse edukast sümbioosist. Näiteks pakub Vihula mõis võimalust oma külalistel 20 000 ha Rägavere jahialal jahti pidada päevahinnaga 150 eurot. Lisaks tuleb turistil eraldi maksta jahitrofee eest: üle 10 kg trofeesarvedega põder maksab enam kui 3000 eurot ja punahirv üle 4000 euro. Raskema kui 200 kg karu eest tuleb välja käia 3990 eurot ja ilvese eest 1500 eurot jne. Juba alates 1993. aastast on Taagepera loss pakkunud koostöös Tündre OÜga jahipidamist ligi 18 000 ha suurusel jahimaal. Jahipäeva hind on 130 eurot ja trofeede tabamisel kehtib eraldi hinnakiri. Pädaste mõis pakub jahipakette, milles kolmepäevase linnujahipaketi “jahikomponendi” osa on 390 eurot.

Eespool toodu paraku ei tähenda, et ulukikahjustuste korral võiks maaomanik loota võrdset kohtlemist. Seaduse eelnõu, mis on praegu riigikogus menetluses, lubab metsaomanikule ulukikahjustuste hüvitamiseks tervelt 100 eurot hektari kohta, mis kataks 10% tehtud kuludest. 90% kahjudest jäetakse metsaomaniku kanda. Ma isegi ei oska seda võrdust 10:90 mingisse varasemasse ­aega paigutada. Kas oli see siis, kui meil oli kolhoosikord või mõisaaeg? Mine võta kinni.