Kooreürask – putukas, kes ohutab metsi

ürask

Kui mõtleme puid ohustavatele looduslikele vaenlastele, siis eelkõige tulevad meelde seened (näiteks paljuräägitud juurepess) või kobras, kes võib langetada üsna jämedaid puid. Pisike putukas aga ohtlik ei tundu. Siiski – nüüdisaegse elusorganismide süsteemi looja Carl Linne poolt „omaette kirjutajaks“ (lps typographus) ristitud kuuse-kooreürask põhjustab Eestis üha rohkemaid sanitaarraieid, kirjutab Metsaühistu.

„Metsameestel tasub tänavu valmis olla üraskirüüsteks,“ „Metsamehed mures: pärast põuast suve hävitab kooreürask kuusemetsi“ – need on pealkirjad sellekevadistest ajalehtedest. Keilast, Rakverest, Põlvast ja mujaltki tulid teated, et üraskihordid järavad linnametsi ja kuused on tõsises ohus.

KAKS PÕLVKONDA ÜRASKEID AASTAS

Kas selline kuuse-kooreüraskite (üraskite perekonna esindajaid on Eestis ligi 70 liiki) levik on midagi enneolematut? Jah ja ei. Jutuks olev ürask on meie põline liik. Küll aga on paaril viimasel aastakümnel tähele pandud, et selle putuka lendlus toimub varem, areng on kiirem ja varasema ühe põlvkonna asemel areneb tal reeglina kaks põlvkonda aastas. „Teine põlvkond on sageli arvukam kui esimene ja selle tekitatud kahjustused võivad olla oluliselt suuremad,” hoiatas 2013. aastal keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap ajakirjas Eesti Mets.

Üraskite leviku kasvu üks põhjus on kliimamuutused, mille tagajärjel on me suved kuivemad ja talved soojemad. Need on üraskitele vägagi sobivad tingimused – kuna kuuse-kooreürask talvitub pinnases, on karmil talvel sügavalt läbikülmuv pinnas talle hukatuslik. Kui aga talv on soe, jääb ka rohkem putukaid ellu. Välja ronivad talve üle elanud üraskid kevadel, kui õhutemperatuur on tõusnud 15–20 kraadini ja pinnas on soojenenud 10 kraadini.

Loe pikemalt ja vaata videot kuuse-kooreüraskitest Metsaühistu kodulehelt.

0Shares