Kuidas mõjutavad kliimamuutused metsakasvatust?

26.04.2014

Reedel 25. aprillil toimus Tartus Maaülikooli aulas seminar „Kliimamuutused ja nende mõju metsakasvatusele“, kus uuriti, kuidas muutuv kliima mõjutab meie metsakasvatusega seotud igapäevategemisi.

Kliimast lähitulevikus rääkis Tartu ülikooli vanemteadur Aarne Männik. Kliima muutuste mõjust taimekasvule  tegi ettekande Eesti Maaülikooli vanemteadur Steffen M. Noe, kliima muutuste mõjust metsakasvatusele tegi kokkuvõtte Eesti Maaülikooli professor Hardi Tullus. Seminari päevajuht oli Kristjan Tõnisson. Kokkuvõte on valminud kõigi kolme ettekande põhjal.

Talved soojemad, sademete hulk oluliselt ei kasva

Kliimamuutuste osas on teadlased seni olnud seisukohal, et kliima soojenemisel suureneb tunduvalt ka sademete hulk. Globaalne ilmasoojenemine on fakt, kuid järsku sademete hulga suurenemist teadlaste uuemad andmed ei kinnita.

Eesti Maaülikoolis läbi viidud katse käigus Järvseljal mängitud läbi kliimasoojenemise võimalik mõju metsale, mis võtab arvesse ka õhuniiskuse tuntavat kasvu. Katsete tulemuste põhjal võime juba täna ennustada, mida kliimamuutused metsas kaasa toovad.

Globaalse ilmasoojenemise mõju peaks ennustuste kohaselt avalduma sajandi keskpaigaks, mil võime täheldada keskmise õhutemperatuuri mõningast tõusu, edasine temperatuuritõus ei ole aga teadlastele üheselt selge. Kliimasoojenemine suurendab ka CO2 kontsentratsiooni.

Eesti eripära on õhutemperatuuride varieeruvus aastate lõikes ja see jääb edaspidigi suureks. Kindlasti muutuvad tulevikus talved soojemaks. Sademeid ja niiskust aasta lõikes väga palju juurde ei tule, suvine sademete hulk võib hoopis kahaneda. Negatiivsemate stsenaariumite puhul toob ilmastiku muutus kaasa põuad, tormid, üleujutused.

Kas metsa tuleb uusi liike?

Elurikkusest rääkides lisanduvad lõunast tulevad uued liigid, samas mõni põhjapoolne kaob, näiteks mesimurakas. Uute liikide puhul kipub olema nii, et mis uutest liikidest meeldivad, need võtame kaitse alla, teised kuulutame invasiivseteks.

Puuliikide koosseisu tulevikus on keeruline prognoosida. Siiski võib ennustada, et arvestataval määral puuliike meile juurde ei tule, aga ära neid samuti ei kao. Eesti asub enamuse puuliikide areaali põhjaosas, kõvalehtpuid on meil vähe. Kui ilm läheb soojemaks, siis ütleb loogika, et lehtpuudel läheb paremaks. Ennustada võib, et tamme tuleb meie metsadesse juurde. Õietolmuanalüüsi järgi oli Eesti metsades 4000-6000 aastat tagasi oluliselt rohkem tamme ja valget pööki kui praegu.

Kuusikute olukord on tulevikus kõige problemaatilisem. Eestile on alati olnud omane suur ilma varieeruvus aastate lõikes. Okaspuudele saavad määravaks talvised miinimumtemperatuurid, käre külm mõjub negatiivselt, sest külm lõhub teatud ained okastest – puu kulutab energiat, et neid uuesti moodustada ja muutub vastuvõtlikumaks haigustele. Õhusooja lisandudes intensiivistub haiguste, eriti okka-võrsehaiguste ja juurepessu levik. Tuuled-tormid kujutavad endast probleemi kuusikute majandamisel, männikule ja segametsale on see väiksem risk.

Võrreldes poole sajandi või sajandi taguse ajaga on meie metsad hakanud kiiremini kasvama. Puud sirguvad sama ajaühiku jooksul meeter kuni poolteist sihvakamaks kui pool sajandit tagasi. Seega võib raiering tulevikus minna lühemaks. Kui arvestada sademete hulga suurendamisega, siis tuleks majandamisel mõelda, kuidas teha kuivendust, korrastada metsateed.

Eesti metsade puhul mängib suurt rolli see, et meil on valdavalt pool-looduslikud metsad. Sellele, mida inimene istutab või külvab, paneb loodus poole juurde. Kui me metsa istutame ja kaitseme, siis midagi hullu metsaga meil ei juhtu, sest ka loodus reguleerib protsesse.

Maaülikooli katse matkib tuleviku kliimatingimusi

Järvseljale on loodud maailmas ainulaadne katseala, kus on kunstlikult loodud tuleviku kliimatingimusi matkivad miniatmosfäärid. Mõõtmise tulemused on kui väike metsandust puudutav pusletükk, mille abil saab täpsustada tuleviku kliimamuutuste mudeleid.

Suurtest kasvuhoonetest on uurimine Järvseljal nüüdseks liikunud avamaale. Üle metsakultuuri puhutakse vastavalt ilmaoludele niisket õhku, püüdes saavutada keskmiselt 7% kõrgemat niiskust. Katsealal mõõdetakse kõikvõimalike bioloogilisi protsesse ja nende käigus puidus toimuvaid muutusi, puude lehti, nende paksust ja pindala ja võrreldakse tulemusi kontrollaladel kasvavate puude näitajatega.

Kaskede ja haabadega on katsed lõppenud. Hübriidhaavad on kasvanud niisutatud alal kehvemini kui  kontrollalal, arukask kasvas üldiselt samuti kontrollalal paremini, erandiks üks kuiv aasta, mil niisutamine lisas kasvuhoogu. Lehtede suurus on jäänud kasel samaks, haaval vähenenud. Lämmastikku ja fosorit sisaldavad niisutatud alal kasvavad puud vähem – kui on niiskem, pole vaja puul nii palju vett maast tuua, kuid sealt jäävad ka toiteelemendid toomata.

Kokkuvõtteks põhjustab juba suhteliselt väike õhuniiskuse tõus muutusi puude kasvus ja funktsioneerimisel – puude toitainesisalduses, rakkude suuruses ning kujus on täheldatavad selged muutused. Samas ei avalda need nii olulist mõju puidu omadustele, et seda peaks töötlemisel arvesse võtma.

Puidu kasutamine ja CO2

Metsal ja metsandusel on oluline roll kliimamuutuste pehmendajana – eelkõige seetõttu, et puit asendab fossiilseid kütuseid, mis jäävad põletamata.

Maailma energiatarbimises on taastuvenergia ja sealhulgas puidu osakaal paraku pigem vähenenud. Vähenenud on ka nafta osakaal, samas suurenenud gaasi, söe ja tuumaenergia kasutamine.

Süsiniku sidumisvõime puudes lõpeb samal ajal, kui mets saavutab oma mahulise küpsuse. Meil on palju üleseisnud metsi, kus mädanemine on ülekaalus. Mida rohkem pidurdatakse raieid, seda raskem on meil CO2 kvooti saada, sest mets ise on süsiniku allikas.

80-100 aastases metsas on süsiniku eraldumine ülekaalus. Pärast lageraiet on metsa süsinikusidumise võime mõistagi väike, kuid puude kasvades see üha suureneb.

Milliseid tegureid mudelites arvestatakse?

Maailm tervikuna liigub kaitselade ning keeldude ja paralleelselt sellega intensiivse puupõllunduse ning lühikese raieringiga metsade suunas. Vihmametsade pindala vähenemine kogu aeg aeglustub.

Kui võtame aluseks kogu metsa eluringi, siis iga metsa viidud energiaühik annab puidu kasutamisel energiaks tagasi 10 ühikut, raietöö käigus aga 30-40 korda metsast tagasi.

Kõige olulisem on metsapoliitika. Kui võtta metsa muu hulgas kui taastuvenergia allikat, siis arvutame oma süsinikukoguseid ühtmoodi, kui jätame selle arvestamata, siis on meie metsanduse tulevikupilt murelikum. Kindlasti sõltub tulevikuprognoos ka arvesse võetud ajatelje pikkusest.

Mets kasvab aeglaselt ja kliima muutub aeglaselt, see peaks katastroofi paranoiat vähendama.