Kus ja kuidas kopraga koos elada?
02.05.2022
Metsaomanikule kobrast kiita on riskantne ettevõtmine, sest koprast vastuolulisema mainega looma on Eestis raske leida, kirjutas loodusfotograaf Ingmar Muusikus õppelehes Sinu Mets.
Kopra tegevus läheb inimese metsamajanduslike huvidega sageli vastuollu. Kuivenduskraavidesse elama asunud kobrastega on konfliktid paratamatud. Seepärast tuleks inimtekkelistest veekogudest pesakonnad võimalusel täies koosseisus välja püüda. Lisaks kahjustustele vähendaks see ka negatiivset suhtumist koprasse.
Metsade laiaulatuslik kuivendamine eelmise sajandi teises pooles (tuhanded kilomeetrid uusi metsakraave) lõi samal ajal Eestisse tagasi jõudnud kobrastele suurel hulgal uusi, aga probleemseid elupaiku. Kraavikallastele aastate jooksul kasvanud pajuvõsa, suureks sirgunud kased ja haavad on koprale meelepärane toit ja sobilik ehitusmaterjal. Vaja vaid paisud ette ehitada, et vähene vesi raisku ei läheks… Kobras on erakordselt võimekas loom, kes suudab keskkonda enda vajaduste järgi ümber kujundada. Metsaomanikule kopra maastikukujundus sageli ei meeldi.
Kobras loob oma tegevusega vesiseid elupaiku, mis meeldivad ka paljudele teistele liikidele.
Foto autor: Ingmar Muusikus
Koprad asusid meie Võrumaal asuva talumetsa piiriks olevale ojale elama 2016 kevadel. Allpool elati soojärve ääres juba varem, kuue aasta eest kolis üks paar ülesvoolu meile lähemale. Kohas, kus oja suundub sälkoru kõrgete kallaste vahele, ehitati kahemeetrine pais ette, selle taha jääv tasasem ala ujutati 60 meetri laiuselt mõnesaja meetri ulatuses üle. Vee alla jäi hõre hall-lepik, natuke pajustikku, mõned kased ja paar suuremat kuuske. Paisu lammutamine ei olnud hädavajalik. Mulle kui loodusfotograafile oli huvitavam maastikus toimuvaid muutusi jälgida.
Kobras loob uusi elupaiku ja soodustab elurikkust
Looduslikes veekogudes, kus kopra tegevus inimese huvidega vastuollu ei lähe või kus kahjustused on minimaalsed, võiks kobrastesse märksa heatahtlikumalt suhtuda ja lasta neil rahus oma elu elada.
Saarmas on üks neist, kes tööka naabri tegemistest kasu saab. Kui kobrast on palju, läheb ka saarmal hästi. Tema jälgi hakkasin mitmel pool nägema. Ülespaisutatud veekogust jahib saarmas kalu ja põhjamudas talvituvaid või kudevaid rohu- ja rabakonnasid, mahajäetud koprapesasid kasutab varjepaikadena või poegimispesadena.
Rajakaamerasse jäid ka üle paisu liikuvad tuhkur, mink ja kährikute paar. Neilegi on vesised elupaigad meelepärased. Kobraste valdustes käisid vahel ka hundid ja ilves. Kobras on mõlema suurkiskja toidulaual, eriti neil aastatel, kui metssea ja metskitse arvukus oli madalseisus.
Uus veekogu sobis hästi sõtkale, sinikaelale ja hallhaigrule, pehkivad lepad meelitasid kohale valgeselg- ja suur-kirjurähni. Kaitsealuseid kahepaikseid – mudakonna ja harivesilikku – ei õnnestunud leida, kuid mõlemaid on olnud läheduses kuulda ja näha.
Muidugi tundsid koprad huvi ka suurte haabade vastu, mis kõrgel ojakaldal kasvasid. Kui meetrise tüve läbimõõduga haava koorele ilmusid esimesed hambajäljed, lõin mõned laastukatuse pikad peened naelad närimiskõrgusele kergelt sisse. Mõju oli 100% – ühtegi naelutatud puud koprad ei puutunud.
Teispool oja toimetavale naabrile kobraste tegevus huvi ei pakkunud, seepärast hakkasid paisu tekkima augud. Algul parandasid loomad need ära, hiljem enam mitte. Nii jäi eelmisel aastal veekogust alles mudane maa. Ilmselt oli koht 5–6 aastaga oma loodusliku potentsiaali kobraste jaoks ammendanud, nii et tuli leida uus. Üks madalam kopratamm oli tekkinud ülesvoolu, teine allavoolu.
Sekkuv inimene võiks näha laiemat pilti
Mõni kilomeeter eemal paisutasid koprad külatee ääres vee üles, tekkinud tiigile asus laululuigepaar pesitsema. Laululuigele pakuvad kopra loodud veekogud sobilikke pesitsustingimusi. Oli just haudumise aeg, kui kopamees tõstis paisu eest ära. Vesi läks kolinal alla, luiged enam pesale ei saanud, vares istus pesas ja nokkis mune.
Lõheliste jõgedele kobras oma paisudega üldjuhul ei sobi, kuna see takistab kudemisrännet. Jägala jõe ülemjooksul hoidis aga koprapais veetaset jõeforellile vajalikult madalas seisus. Novembris käis seal forellidel hoogne kudemine. Just siis arvas keegi, et on õige aeg pais ära lõhkuda. Valla pääsenud suur veehulk koos mudaga valgus üle koelmute, kogu forellide vaev läks tühja. Loodusesse sekkuv väheste teadmistega inimene ei oska näha oma tegude tagajärgi.
