Kuuse-kooreürask pärast 2018. aasta põuast suve
06.03.2019
Eelmise aasta kuum ja kuiv suvi mõjus Eestis metsale ebasoodsalt ning on karta, et põua mõju avaldub veel käesolevalgi aastal, kirjutab Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist KAUR kodulehel.
Rohkem kannatavad põua tõttu maapinnalähedase juurestikuga puuliigid nagu kuusk ja kask ning kuuse puhul on kindlasti oma sõna sekka öelda ka üraskitel, eriti kuuse-kooreüraskil (Ips typographus), aga ka harkkidasel kooreüraskil (I. duplicatus) ja harilikul niineüraskil (Polygraphus poligraphus). Nendest peatume lähemalt kuuse-kooreüraskil kui seni Eestis kõige suuremat kahju põhjustanud üraskil.
Kuusele oli eelmise aasta suvi ebasoodne, kuuse-kooreüraskile aga soodne. Selle liigi lendlus ja haude rajamine algas Tartumaal nädalapäevad hiljem kui enamasti viimasel 10–15 aastal, kuid sooja ja kuiva ilmaga mahajäämus kadus. Juba eelmise sajandi alguses tehti katsetega kindlaks, et soojus ja koore vähene niiskus mõjub kuuse-kooreüraski arengukiirusele positiivselt. Seda muidugi teatud piires.
Käesoleval sajandil on olnud vaid üks aasta (2003.), mil mul ei õnnestunud Eestis registreerida kuuse-kooreüraskil aasta jooksul kahe põlvkonna arenemist. Siiski, mõnel aastal oli teine põlvkond üsna vähearvukas. Eelmisel sajandil esines kaks põlvkonda vaid kümnekonnal aastal ja sellest kümnekonnast pooled jäid sajandi viimasesse kümnendisse. Sageli juhtus nii, et üraski teine põlvkond ei jõudnud sügiseks arengut lõpetada ning talveks koore alla jäänud putukad hukkusid. Talvel hukkuvad kõik kuuse-kooreüraski vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Talveks piisavalt väljaarenenud mardikad võivad minna talvituma pinnasesse ja seal külm neid ei ohusta. Koore alla jäänute saatus sõltub sellest, kui valmis nad talveks on ja milline on talvine õhutemperatuur.
Eelmisel aastal arenes kuuse-kooreüraskil kaks põlvkonda ja erinevalt mitmestki varasemast aastast oli teine põlvkond oluliselt arvukam kui esimene. Teise põlvkonna noormardikad suutsid vähemalt enamuses talveks piisavalt välja areneda ja varusid koguda. Osa nendest läks pinnasesse talvituma, kuid paljud jäid talveks koore alla. Selle talve senised temperatuurid on koore all talvituvaid kuuse-kooreüraskeid säästnud. Kolme põlvkonna arengut aasta jooksul kuuse-kooreüraskil Eestis ei ole registreeritud.
Üraskikahjustused ei alga kunagi n-ö tühjalt kohalt, alati on mingi tegur mis selle vallandab. Kirjanduses on esile toodud üheksa suuremat üraskirüüstet Eestis alates aastast 1868. Nendest kahe algpõhjusena on märgitud põuda, kolme puhul lisaks põuale metsapõlenguid, lumekahjustusi ja tormikahjustusi.
Kuivõrd aasta 2018 oli kuuse-kooreüraskile väga soodne, siis tuleb metsaomanikel olla valmis kevadiseks üraskitõrjeks ja suhtuda sellesse ettevõtmisse tõsiselt. Paraku, kuuse-kooreüraski tõrjeks midagi uut viimasel ajal pole leitud. Peamine on ikka värskelt asustatud puude õigeaegne avastamine, ülestöötamine ja väljavedu, samuti püünispuude kasutamine.
Üraskite kõrge arvukuse ja suurte kahjustuskollete puhul üraskitõrjel feromoonpüünistega edu loota ei maksa. Meie katsetes on õnnestunud püüda enamasti kuni 3000 üraskit püünise kohta – see on sama palju või isegi vähem kui asub hauet rajama ühele keskmiste mõõtmetega kuusele. Üraski suure arvukuse korral lendab üraskeid püünistesse rohkem ning harva on ühe püünisega püütud üraskite arv küündinud 10000-ni. Feromoonpüünised sobivad hästi üraski lendluse alguse ja lendluse dünaamika selgitamiseks. See teave võimaldab operatiivselt üraskitõrjet korraldada. Enamasti on edukaks üraskitõrjeks kevadel aega vaid mõni nädal, selle tööga hilinemisel jääb tulemus kesiseks ning kahjustused võivad laieneda. Sünteetilisi feromoonpreparaate on aga otstarbekas kasutada üraskite tõrjel püünispuudega.
Püünispuud on puud mis langetatakse tüvekahjuritele asustamiseks kahjuritõrje eesmärgil. Kuuse-koorüraski püünispuudeks langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus alla jäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudeks sobib ka hilissügisene ning talvine tormimurd ja -heide, samuti lume poolt murtud kuused. Püünispuud soovitatakse langetada 5–10-puuliste gruppidena ja laasida. Püünispuude ühtlasema asustamise huvides peaksid need olema otsapidi kännule tõstetud või muul viisil maapinnast pisut kõrgemale seatud. Koha valikul peab arvestama seda, et kindlasti veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Reeglina ei peaks püünispuude hulk ületama 50 % ja vaid üraski väga eduka arengu korral eelmisel aastal võiks see olla 50–100 % eelmisel aastal asustatud puude arvust. Tuleb silmas pidada, et püünispuude kasutamisel asustab kuuse-kooreürask sageli ikkagi ka kasvavaid puid.
Püünispuude efektiivsust saab suurendada kasutades sünteetilisi feromoonpreparaate, mille mõjul lendab püünispuudele rohkem üraskeid. See võimaldab püünispuude hulka vähendada 2–3 korda. Püünispuule kinnitatakse üks feromoondispenser päikese eest varjatud küljele tüve juurekaelapoolsele esimesele kolmandikule. Kui püünispuud paiknevad grupina üksteise lähedal või väikese virnana, siis piisab 2–3 dispenserist 5–10 puu kohta. Feromoondispenserid paigaldatakse püünispuudele alles vahetult enne üraski lendluse algust. Kui dispenser paigaldada liiga vara, siis üraski lendluse ajaks on suur osa feromoonist juba lendunud ja dispenser töötab kehvasti. Oluline on, et dispenser jääks kasvavatest puudest vähemalt 10–15 m kaugusele, vältimaks nende puude asustamist üraskite poolt.
Püünispuud, samuti üraskite poolt värskelt asustatud puud tuleb metsast välja vedada või nendel üraskite hävitamiseks midagi muud ette võtta. Loodan sellest lähemalt kirjutada kevadel, kui üraskite lendlus on algamas. Selleks ajaks saab rohkem infot ka üraskite talvitumise edukuse kohta.
