Leili metsablogi: metsade majandamise hea tava järgimisest
25.03.2013
MAALEHT, Leili Mihkelson: Mõne nädala pärast lepitakse metsanduse visioonikonverentsil Tartus kokku metsade majandamise Hea Tava põhimõtted. Algatajaks on Eesti Metsaselts ja kaasatud on kõik metsandusvaldkonna organisatsioonid.
Metsanduse hea tava puudutab metsandust üldisemalt. Majandamise head tavad võiksid kõige muu hulgas tähendada kindlasti seda, et ei raiutaks rohkem kui juurde kasvab ning et valgustus- ja harvendusraietega parandataks metsa väärtust. Kuidas see praktikas välja kukub, räägin siin oma metsa näidete najal.
Selguse saamiseks tegin arvutusi ja võrdlesin metsamajandamiskavade andmete muutusi kümneaastase perioodi jooksul oma kinnistutel.
Hea tava põhimõtte sõnastaksin enda jaoks järgmiselt:
Kestliku majandamise tagamiseks peaks omaniku kinnistu(te)l kasvava metsa kogutagavara muutus olema kümnendi (ehk inventeerimiste vahelise perioodi) jooksul minimaalne. Raiu nii vähe kui võimalik ja vaid nii palju kui vajalik.
Raieid, mis järsult metsa tagavara vähendavad, et tohiks omanik korraga liiga suure mahus ette võtta, reguleerides sellega tulu maksustamist ja säilitamaks metsatulu võimaluse ka halvemateks aegadeks. Tagavara juurdekasvu tagavad raiesmike uuendamine ning valgustus- ja harvendusraied, mille mõju avaldub alles aastate pärast.
Tegin oma kinnistute kohta arvutusi ja järeldan, et ma pole 90-ndate lõpus ja uue kümnendi alguses olnud piisavalt säästlik majandaja. Eelmiste ja viimaste inventeerimisandmete võrdlus näitab, et metsade kogutagavara vähenes selle ajaga 25%. Suurenes selguseta alade osakaal, mis tähendab küll hulgaliselt rajatud kuusekultuure, kuid mis visuaalses pildis ei anna lähiaastatel tulu toova metsa mõõtu välja.
Positiivsema poole pealt märkides vähenes hall-lepikute pindala poole võrra ja nende arvelt suurenes samapalju kuusekultuuride pind. Mõnevõrra suurenes eelmise perioodiga võrreldes ka kaasikute, sanglepikute ja kuusikute osakaal. Seega nagu poleks põhjust endale lausa kühvliga tuhka pähe raputada, ent siiski…
Metsa tagavara mõningane kasv oli noorendikes ja latimetsades, küpsete metsade maht jäi samaks, kuid siin tuleb arvestada, et kolmes, kokku 9 ha hõlmavas vääriselupaigas, asub majandamisest väljas olev vana mets. Vähenes valmivate metsade tagavara, mida võib seletada nende jõudmisega küpsete metsade tasandile.
Kinnistutel, kus tegin harvendusraiet ja mitte lageraiet, suurenes puidutagavara 14 – 20%. Muutus kõneleb õigeaegsete harvendusraiete tähtsusest. Loomulikult võib erinevate metsataksaatorite hinnangutes ette tulla kõikumisi, eriti juhtub seda ostu-müügi tehingute puhul.
Suuremahulised lageraied mõjutavad metsa tagavara muutusi kahe takseerimise vahelisel perioodil olulisel määral, sest isegi piisava uuendamise korral kahaneb omaniku kinnistutel kasutada olev puidu tagavara. Sellele mõeldes olen jõudnud küsimuseni, et millisest majandamismudelist lähtuvad metsafirmad, kes aina suurenevas mahus lageraiet harrastavad, kasumi mitte uuendustöödeks, vaid järgmiste kinnistute ostmiseks investeerivad, et raiemaht pidevalt säiliks. Ei kümne, kahekümne ega isegi kolmekümne aasta jooksul pole raiutud kinnistutelt enam samaväärset kasumit loota, sest juurdekasv ei jõua raietempole järele.
Jõudsin pikas kirjutises puudutada heade tavade loetelust vaid üht majandamise teemat. Rõhutan, et kõik järeldused tegin vaid oma kogemustest, arvutustest ja kahtlustest lähtudes, näitena tuues oma metsade tagavara 25%-lise kahanemise möödunud 10-15 aasta jooksul. Huvitav, kuidas teistel läheb.
