Looduse taastamine ja eramets – kas uus suund või tuttav tee?

13.07.2026

Looduse taastamisest räägitakse täna palju. Mõnikord isegi nii palju, et metsaomanikul tekib küsimus, kas kogu selle jutu keskel on veel ruumi päris metsale ja päris metsainimese kogemusele. Olles ise looduse taastamise kava aruteludes lauajuhina osalenud, jäi mulle kõige rohkem kõlama see, kui erinevalt inimesed metsast mõtlevad ning kui vajalik on, et nende vaadete vahel tekiks päris arutelu.

Ühelt poolt on looduse taastamise eesmärgid üsna konkreetsed. Eesti peab lähikümnenditel parandama erinevate elupaikade seisundit ning metsade puhul puudutab see mitmekesisust, sidusust ja märgade metsade seisundit. Need ei ole pelgalt sõnad. Neid hinnatakse ka mõõdetavate näitajate kaudu. Räägitakse mitmekesisemate puistute osakaalu kasvust, erivanuseliste metsade pindala suurenemisest, taastatud märgade metsade hektaritest ning elupaikade seisundi paranemisest.

Samas oli aruteludes hästi näha, et metsa ei saa vaadata ainult tabeli või kaardi kaudu. Mets on alati kohapõhine. See, mis töötab ühes paigas, ei pruugi töötada teises. Ja ausalt öeldes oleks praktikute hääl võinud kogu protsessis kõlada veel tugevamalt. Metsaomanikud ja metsakasvatajad on inimesed, kes näevad muutusi metsas aastakümnete jooksul ja oskavad seda mõista.

Samas peab tunnustama, et aruteludes osalevad inimesed olid avatud. Erinevaid seisukohti ei lükatud kõrvale ning võimalik oli ka keerulisematest teemadest rääkida vastandumiseta. Lauajuhina jäi mulle kõige enam kõlama ootus selguse järele – ei oodatud uusi piiranguid, vaid arusaadavaid ja toimivaid lahendusi, mis seoks riigi eesmärgid päris metsaga.

Seda kinnitas hästi ka see, mida inimesed ise aruteludel kirja panid. Märksõnad kordusid laudkondade lõikes üsna sarnaselt. Sooviti selgeid ja arusaadavaid reegleid, õiglast ning toimivat kompensatsiooni ning paindlikkust, mis arvestaks metsa eripära. Korduvalt rõhutati, et otsused peavad sündima koostöös maaomanikuga, mitte temast üle sõites. Nende mõtete põhjal jõudsime ka meie laudkonnas kolme lihtsa sõnumini otsustajatele.

Esmalt – eesmärgid peavad olema realistlikud ja arusaadavad, teisalt tuleb metsaomanikku kohelda partnerina ning kolmandaks teadmine, et välja töötavad lahendused peavad olema kohapõhised, mitte kõigile ühetaolised. Samas rõhutati ka seda, et kava rakendamine peab olema jõukohane ning arvestama realistlikku ajalist mõõdet ehk andma loodusele aega reageerida inimese poolt ellu viidud tegevustele. Metsas ei sünni muutused ühe-kahe aastaga, vaid tulemused saavad nähtavaks alles aastakümnete pärast.

Metsa ei saa taastada ilma metsaomanikuta

Minu jaoks koondus neist aruteludest üks lihtne mõte. Looduse taastamist ei saa teha metsaomaniku vastu. Seda saab teha ainult koos temaga. Hea on ka see, et edasises faasis on plaanis kaasata rohkem praktikuid, et need põhimõtted jõuaksid ka sisusse ja rakendamisse.

Siin tekibki seos erametsanduse toetustega. Just need samad ootused, selgus, õiglus ja paindlikkus on olnud ka toetussüsteemi viimaste muudatuste keskmes. Viimase kümnendi jooksul on toetuste süsteem läbinud olulisi muutusi ning paljud suunad, mida täna taastamiskavas kirjeldatakse, on erametsanduses juba tuttavad. Igal aastal ulatuvad metsandustoetused kümnetesse miljonitesse eurodesse ning toetavad tuhandeid erametsaomanikke ja kümneid tuhandeid hektareid metsi. Üha suurem osa neist meetmetest on suunatud mitmekesisuse suurendamisele, liigirikkamate metsade kujundamisele ja kasvukohale paremini sobivate lahenduste leidmisele.

Kui erametsaomanik saab toetust mitmekesisema metsa kujundamiseks, tähendab see sisuliselt vastupidavama metsa kasvatamist. Kui toetatakse Natura alade erametsaomanikke või looduskaitseliste piirangute hüvitamist, aitab see hoida metsaomanikku partnerina. Kui metsauuenduses arvestatakse rohkem puuliigilist mitmekesisust ja struktuuri, siis on ka see osa pikemast vaatest metsa tervisele.

Looduse taastamise kava rõhutab metsade sidususe parandamist, puuliigilise mitmekesisuse suurendamist, märgade metsade veerežiimi taastamist ning erivanuselise struktuuri osakaalu kasvatamist. Need ei ole pelgalt looduskaitselised eesmärgid. Need on järjest enam ka metsakasvatuse kvaliteedi ja tulevikukindluse küsimused. Samal ajal on oluline mõista, et enamik neist näitajatest ei kirjelda metsaomanikule midagi täiesti uut. Pigem kirjeldavad need seda, mida hea metsakasvatus on tähendanud ka seni. Iga praktik teab, et ühetaoline mets on riskantsem. Iga metsaomanik näeb, kuidas ilmastik kõigub rohkem kui varem. Paljud on juba ammu proovinud jätta metsa rohkem erivanuselisust või kasvatada puistuid liigirikkamalt. Seda ei tehta sellepärast, et kuskil kavas nii kirjas on, vaid seepärast, et see tundub metsas mõistlik.

Sellepärast võikski looduse taastamise kava vaadata vähem kui valmis õpetust ja rohkem kui võimalust siduda riigi eesmärgid metsaomaniku praktilise kogemusega. Kõige tugevamad lahendused sünnivad siis, kui riigi suund ja kohaliku metsaomaniku teadmine hakkavad teineteist toetama, mitte tõrjuma.

Toetustel on siin keskne roll. Mitte ainult rahalises mõttes, vaid ka sõnumina. Kui toetus aitab omanikul teha otsuseid, mis parandavad metsa pikaajalist seisundit, siis ei ole see lihtsalt kompensatsioon, vaid investeering kliimatarka majandamisse ja sellest võidame me kõik. Kompensatsioon peab olema õiglane ja toetusmeetmed peavad vaatama tulevikku nii, et metsaomanik näeb neis võimalust, mitte kohustust. Võimalust kasvatada oma metsade igakülgset ja eri eesmärke täitvat väärtust.

Metsade tulevik sünnib koostöös

Eestis on ligi pool metsamaast eraomandis. See tähendab, et seatud eesmärkide saavutamine ei sünni kabinetivaikuses ega ainult kaitsealadel. Eesmärkide saavutamine sünnib koostöös maaomanikega, kes tunnevad oma metsi kõige paremini ning hoolivad igapäevaselt sellest, et eesti metsadel läheks ka tulevikus hästi. Looduse taastamise kava edukus ei sõltu dokumentidest, vaid sellest, kas inimesed tunnevad end selles protsessis partnerina.

Ja võib-olla ongi see kõige olulisem koht kogu taastamiskava rakendamisel. Mitte see, mitu hektarit kuskil tabelis taastatud saab, vaid kas metsaomanik tunneb, et tema teadmisi usaldatakse ja tema rolli väärtustatakse. Sest lõpuks sünnivad Eesti metsade tulevikku puudutavad päris otsused ikka metsas, mitte koosolekuruumis. Kui need otsused sünnivad keskkonnas, kus eesmärgid on selged, toetused on õiglased ja maaomanik on partner, siis on ka looduse taastamiseks seatud eesmärgid südamega tehtud ja tulemused nii looduse kui inimese jaoks püsivad.

Artikli autor: Gunnar Reinapu, Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakonna juht.

Artikkel ilmus  25.06.2026 ajakirjas Eesti Mets