Maarja küla on suurima metsaühistu 500. liige

27.09.2013

MAALEHT (Metsaleht), Viio Aitsam: Maarja küla juhataja Ly Mikheim ütleb, et Põlva Metsaomanike Seltsiga otsiti kontakti, saamaks metsa majandamiseks asjatundjatelt abi.

Põlvamaa metsad on Kesk-Eesti inimese silma jaoks võimsad. In­tellektipuudega noorte inimeste kodu, väga hubane ja väga sõb­ralik Maarja küla piirneb mit­mest küljest kõrge metsaga. See on seitsme hektari ulatuses kü­lale renditud riigimets, mis üht­lasi ka samblike ja sammalde vääriselupaik.

Samas kõrval on kolm hekta­rit oma metsa, mis seotud küla aluseks oleva Haavasaare talu­ga. See suuresti loodustekkeline segamets on koosseisult tei­ne, vajab majandamist ja hool­damist. Samas kaunistavad küla põlispuud, võimas tamme-allee jms – Haavasaare talu on omal ajal tegutsenud turismita­luna. Kuna põld ära ei toitnud, pakkus siinne talupere eelmi­se sajandi esimesel poolel Pihk­vast, Petserist ja Peterburist pä­rit linnasakstele puhkamisvõimalusi…

Populaarne matkarada

Maarja küla juhataja Ly Mik­heim viib meid hiigelmõõtudes kuuskede-mändide alla ja näi­tab laia, ka ratastooliga läbita­vat rada, kust õige pea keerab ära laudtee, mis samuti lai.

Ta jutustab, et mets rendi­ti külale viiekümneks aastaks 2003. aastal. Küla elukeskkon­na kujundamine on toimunud küla ja kohalike inimeste (mets­kond, omavalitsus jt) koostöös. RMK pool (nimepidi nimetab Ly Mikheim tuntud metsameest Ain Erikut) on asjasse suhtunud inimlikult ja mõistvalt, mis on andnud külale võimaluse rendi­tud metsa ka kasutada. See tä­hendab näiteks, et koostöös Tar­tu keskkonnahariduskeskusega on sinna rajatud õpperada.

“Õppematerjalid on mõel­dud eelkõige algklassidele, so­bivad ka lasteaedadele ja puue­tega lastele kuni põhikooli lõpu­ni. Meie tegevusjuhendajad, lä­hikonna koolide õpetajad ja ka me oma küla üks elanik tegid läbi vastava koolituse,” räägib küla juhataja.

Küla elanikest Heigo Soo, kes on süvenenult loodusehuviline, on nüüd siis kohalik matkajuht, kes tihti matkal huvilisi saadab. Matkaraja teabepunktid pole ai­nult loodusest. Näiteks on ühte kohta kokku kogutud inimeste metsa jäetud asju, mille juures selgitav tekst, et need on, mida loodusesse jätta ei tohi. Ühes tei­ses rajapunktis on lastele mõel­des sisse seatud korv, kuhu käbi­sid loopides võib harjutada oma viske täpsust.

Peale selle, et rajal tarkust juurde saab, kasutatakse met­sa ka niisama jalutamiseks või seente ja marjade korjamiseks ning need metsasaadused jõua­vad kõikide küla elanike toidu­lauale.

RMKga on samas kokkulepe, et murduvad puud jäävad küll metsa maha, nagu vääriselupaigale kohane, kuid ohtlikult, näi­teks teiste puude võradesse rippesse jäänud puud tohib kõrval­dada. “Meie küla elanikel on tih­ti ka füüsiline vorm nõrk ja me ei tohi jätta siia ohtlikke puid, mis võivad kellelegi kaela kuk­kuda,” kommenteerib Ly Mik­heim. Ta lisab, et selles metsas käiakse üsna aktiivselt.

Kuuskedele valgustust

Kui Maarja küla juhataja küla omas metsas poolnaljaga ütleb, et kolmehektarine metsaomand on ikka väga väike, sekkub Põl­va Metsaomanike Seltsi juha­tuse liige Tarmo Lees, kelle sõ­nul seltsi väikseima omandiga liikmel on metsa vaid 0,2 hek­tarit. “Kuni viie hektari suuruse metsaomandiga omanikke on Eestis ikka väga palju,” nendib ta, märkides, et samas muidugi nii väikese metsa puhul pole kü­lal mõttekas endale eraldi met­saspetsialisti palgale võtta.

Ly Mikheimi sõnul on kü­lal oma metsaga seotult praegu kaks konkreetset muret. Esiteks on väikesele raiesmikule istuta­tud kuused jõudnud ikka, kus rohtu tallata enam ei saa ning tuleks teha valgustusraiet, mille tarvis endal teadmisi napib.

Teiseks loodab küla paremat lahendust oma küttepuuprobleemile – maaküttele lisaks tu­leb kasutada halukatlaid ja igal aastal käib küttepuude varumi­ne, ost, saagimine-lõhkumine, mis toimub talguliste abil, kuid kogu see pool peaks olema pa­remini korraldatud.

“Mõlemad mured on selli­sed, mille lahendamisel metsa-selts saaks kaasa aidata,” kinni­tab Tarmo Lees (näiteks on met­saseltsil oma halumasin, mida liikmed saavad vajadusel kasuta­da). Koos uuritakse Maarja küla metsamajandamiskava ja jõutak­se juba sinnagi, mida veel metsas teha tuleks ja mis töö puhul on võimalik ka toetusi kasutada.

Tarmo Lees ütleb muu hul­gas, et üks koostööpind on ju Maarja küla metsa õpperada –

Põlvamaa koolide lapsi on ikka mujale, näiteks Sagadisse met­sa õppima viidud, kuna Maarja küla õpperajast pole teavet ol­nud.

Valgete lehtedega tammed

Ly Mikheim jutustab, et hiljuti käis külas terviseameti esinda­ja, kes küsis, kas külas on vaja sisse seada nn eraldusruum. “Mina vastasin, et seda meil ei ole tarvis,” ütleb Mikheim. “Esi­teks on igaühel oma tuba, kuhu saab minna, kui teistega suhtle­mine närviliseks muudab. Tei­seks on olemas tundetuba, mis pole mitte eraldatud ruum, vaid tuba, kus masseerimine, vesi­voodi, hea muusika. Ja kolman­daks on meil olemas mets, kuhu saab igal ajal minna kas üksi või koos oma tegevusjuhendajaga, kellele võib seal kõik oma mu­red ära rääkida.”

Juhataja rõhutab, et kogu loo­duskeskkond, mille keskel küla hooned asuvad, on väga rikkalik ja see tuleb ainult kasuks. “Meil on siin tõepoolest kõike alates seentest, metsloomadest ja lõpe­tades näiteks roomajatega, kes on ka liigiti kõik esindatud.”

Juba mainitud loodusehuviline Heigo Soo teeb paljudele silmad ette oma põhjalike tead­mistega looduse kohta. Ent küla elanike seas on näiteks ka eba­tavaliselt hea joonistamiskäega Jaan Lehiste, kelle erihuviks on just putukad.

Kui jutt lähebki põnevale loo­dusele, räägib Heigo Soo meile, et Maarja küla metsas kasvab juba mitu suve valgete lehtede­ga noori tammesid, mille juu­rest on leitud ka valgeid kuke­seeni. Sügiseks tammede lehed taas tumenevad ja koltuvad sar­naselt tavaliste lehtedega, kuid järgmisel suvel on need jälle val­ged roosakaks värvunud lehevarte otsas.

“Tartu keskkonnahariduskeskuse inimesed viisid neid valgeid lehti ka teadlastele uu­rida,” ütleb Heigo Soo. “Tehti kindlaks, et põhjus on ainepuuduses, kuid seda, mis ainega just tegu on, ei teata.”

Esialgu raamatud

Tarmo Lees kingib metsaseltsi poolt Maarja külale kaks potis jugapuutaime. Peale selle on tal kaasas mitut sorti metsandus­likku õppekirjandust. Kõikide­le küla elanikele on kingituseks kuusekujulised helkurid.

“Esialgu see, kuid kohe vaata­me, kuidas edasi,” nendib ta sel tutvumisretke päeval. Ta ütleb muu hulgas, et Maarja küla on nüüd Põlva Metsaomanike Selt­si 500. liige, kuid samas liikme­te arv kasvab edasi. Tolleks päe­vaks oli seltsile juba kümme­kond liikmeks astumise avaldust juurde tulnud, nii et võib öelda: liikmeid on üle 500.

Maarja küla

■ On sihtasutus, mille asutasid 2001. aastal Tartu Maarja kooli lapsevanemad, õpetajad ja Tartu Toome Rotary Klubi koos hulga toetajatega.

■ Sihtasutuse peaeesmärgiks seati rajada kodu kuni 50-le intellektipuudega noorele.

■ Nüüdseks on see kodu olemas Põlvamaal Kiidjärve külas ja seal elab praegu inimesi 19.-36. eluaastani.

■ Elatakse viies väga mugavas peretüüpi elumajas ja peale selle on olemas vanast talumajast ümber ehitatud peamaja.

■ Külale kuulub endise Haavasaare talu süda, mille maade hulka jääb ka 3 hektarit metsamaad.

■ RMK on külale rentinud veel 7 hektarit metsamaad.

Allikas: www.maarjakyla.ee

Nurjunud maadevahetus

■ Maarja küla on üks neist maaomanikest, kes maid liigkasu-püüdlikult vahetanud sulide pärast kannatada sai.

■ Enne maavahetusskandaale ja maade vahetamise võimaluse lõppemist oli külal Haavasaare talu endise omanikuga kokkulepe, et küla saab endise talu maadest veel 10 hektarit ja endine oma­nik selle eest vahetusmaa Jõgevamaale, kus on tema elupaik.

■ Omavalitsuse kulul jõuti see 10 ha juba välja mõõta ja nime­tada Maarja kinnistuks.

■ Külale oleks lisamaa andnud võimaluse oma majapidamist laiendada, mägiveisekasvatust rajada jms.

■ Kahjuks maadevahetus lõppes ja nüüdsed seadused ei või­malda enam niisugust kõiki pooli rahuldavat kokkulepet.

Allikas: Ly Mikheim