Maarjakaske kasvab Eestis ligemale 1000 hektaril
08.11.2019
Aastakümneid on ehtekunstnikud aga ka autotööstused ja mööblitislerid hinnanud maarjakase puidu põnevat mustrit. Vaatamata sellele, et seda puud kasvatatakse nüüd järjest suurematel aladel, pole tema hind kukkunud ning kirimustriline maarjakasepuit kuulub jätkuvalt maailma kümne kõige kallima väärispuiduliigi hulka.
Inimesed teavad, et maarjakase puit maksab palju. Sestap pole harvad juhused, et metsaomanik on langetanud enda arust maarjakasepuu ning helistab metsateadlasele, kutsudes viimast puud maarjakaseks hindama.
„Neist leidudest osutub tõeks vaid tühine protsent,“ teab metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli dendroloogia ja metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibul, kes on maarjakaske uurinud ja populariseerinud rohkem kui paarkümmend aastat. Kõige sagedamini aetakse puu segamini pahkliku sookasega või tehakse järeldusi kahjurite käikude põhjal kasepuidus.
Vajab eelteadmisi
Isegi, kui saetud puu ongi maarjakask, siis üksikut taluhoovis kasvavat kasepuud müüa ei pruugi olla lihtne, sedastas Sibul. Ja see asjaolu tuleb inimestele üllatusena. Esmalt peavad asjatundjad hindama, kas tegemist on ikka maarjakasega ning milline võib olla puidu väärtus ning alles siis saab soovitada usaldusväärset väärispuiduostjat.
Usaldusväärsuse tagamiseks käib reeglina maarjakase turustamine läbi koostöövõrgustike ning lisaks peab välisturule minev tüvepuit olema varustatud ka garantiiga, et see puu on kasvatatud säästva metsamajandamise põhimõtteid järgides ehk omama FSC (Forest Stewardship Council) sertifikaati. Puidu ostja jaoks on oluline veel ka logistiline küsimus, kas talle vajalik sortiment on võimalik varuda ühest kohast või tuleb mõne paku järele sõita tõepoolest kellegi taluhoovi. Olukorras, kus väärispuitu kasvatatakse kultuurpuistutes, on väärispuidu töötlejatel suuremate kasvatajate ning neid ühendavate ühingute kontaktid olemas.
Eestis saavad suuremal või väiksemal hulgal maarjakasepuid kasvatavad inimesed nõu ja konsultatsioone mittetulundusühingust Maarjakase Selts, mis korraldab lisaks igal aastal üle Eesti mitmeid praktilisi õppepäevi ja seminare. Selts oskab ka kasvavaid väärispuid hinnata ja neil on ka kontakte ja sidemeid võimalike väärispuude ostjatega nii Skandinaaviamaades kui ka Lääne-Euroopas, märkis Sibul. „Samuti on meil väga head suhted Soome maarjakase kasvatajaid ja puidutöötlejaid ühendava Soome maarjakase seltsiga (Visaseura),“ sõnas Sibul.
Viimastel aastakümnetel on Eestissegi tekkinud ühe kuni mitme hektarilised maarjakasepuistud. Kui algusaastatel rajati maarjakaasikud peamiselt seemnetaimedega, siis viimasel aastakümnel on võetud kindel suund kloonitaimedele ehk teisisõnu, koekultuurmeetodil paljundatud parimate tunnustega Soome maarjakaskede järglased jõuavad üha rohkem Maarjamaa maarjakaasikutesse. Regulaarselt hooldatavate maarjakasepuistute kogupindala hinnatakse Eestis täna 1000 hektarile.
Soomes kasvatatakse maarjakaske umbes 5000 – 6000 hektaril. Kuid kasvatajaid on ka teistes Läänemere piirkonna riikides, Rootsis, Norras, Saksamaal jm, nii et kallihinnalist maarjakasepuitu peaks jätkuma. Kurbloolisus on aga see, et väärispuiduturul napib sellest hoolimata tihedamustrilist maarjakasepuitu, sest maailmas kasvab järjest nõudlus taolise põhjamaise eksklusiivse väärispuidu järele ning kvaliteetset maarjakase spoonipakku jõuab turule ikkagi piiratud kogustes.
Sõltuvalt puidu mustri tihedusest ja tüvenoti kvaliteedist võib maarjakasepuit maksta toorena 1 kuni 10 eurot kilogramm, keskmine hind jääb 4 ja 5 euro vahele ning odavaim on 2 – 3 eurot. Peene ja jämeda oksapuidu hind jääb aga mõnekümne sendi ja euro vahele.
Viis kuni kümme eurot kilogrammi eest võib saada tihedamustrilise ning sirge ja oksavaba spoonpaku eest, mis on vähemalt 70 sentimeetrit pikk ning minimaalselt 15 –20 cm jäme, selgitas Sibul. Kõverale ja okslikule ning vähese mustriga puidule on ostja leidmine aga üsna raske ning hind võib olla näiteks ainult 50 senti kg.
„Kuivõrd võrreldes troopilistest vihmametsadest pärit väärispuiduga on maarjakase nägus puit kasvatatud keskkonnasäästlikult kultuurpuistutes siis selle hind järgmiste kümnenditega pigem tõuseb kui langeb, sest inimeste üldine teadlikkus keskkonnaväärtustest üha paraneb ning ostujõud suureneb“, teab Sibul.
Sitke nagu hundiliha
Üks kindlamaid viise, kuidas maarjakaske tuvastada, on jälgida tema käitumist kuivades. Selle puidu struktuur on salmistunud ehk „lokkiv“, st puidukiud kulgevad eri suundades ning on omavahel nii tugevasti seotud, et kuivades ei teki puidus pragusid ega lõhesid ning puit ka ei kooldu. Sitke ja läbikasvanud, nagu hundiliha, ütlesid taolise kiulise puidu kohta meie vaarisad. Niisiis, kui põneva mustriga kasepakk on kuivades tõmbunud praguliseks või lausa lõhki läinud, ei ole kindlasti tegemist maarjakasega, selgitas Sibul.
Kuigi maarjakase peamiseks välistunnuseks on tüvel ja okstel esinevad teatud vahedega mitmesuguse kujuga sõlmjad paksendid või muhud siis selleks, et puidu ristlõikes aastaringidel tuvastada maarjakasele iseloomulik V-kujuline tekstuur ja lumivalged leekjad vöödid, tuleb puu ikkagi langetada või lõigata mõni toekam oks. „Sellest hoolimata ajavad inimesed selle puidu struktuuri väga sageli segamini lehtpuude tüvepuidus tegutseva putuka – kase kambriumikärbse (Phytobia betulae) – vaklade tegutsemisjälgedega või vahetavad maarjakase puidumustri sootuks ära kas soo- või arukase pahapuiduga,“ tõdeb Sibul. On siiski ka teine väga selge tunnus, mis maarjakaske reedab. Nimelt on maarjakase koorealune puidupind väga omapäraselt sopistunud ning uurdeline. Koorealused lokid on nähtavad juba üsna noortel maarjakaskedel.
Oksavaba sirge puidu saamiseks tuleb maarjakaske põhjalikult hooldada. Oksi tuleb hakata lõikama ehk tüve laasima juba puu varases nooruses, kui oksad on veel peened ning mittekuivanud. Taolist hooldust talub puu hästi, kuid seda teha õigesti ja õigel ajal. Tuleb aga jälgida, et korraga ei lõigataks ära liiga suurt osa võrast ning et laasitakse ikka õiges jämeduses oksi, lausus Sibul.
Millal saab maarakask raieküpseks? See sõltub suuresti kasvukoha mullaviljakusest, selgitas Sibul. Viljakal pinnasel võib maarjakask Sibula kinnitusel küpseks saada juba 20 aastaga, keskmiselt kulub selleks aga 30 – 35 aastat, kehvemal pinnasel 40 aastat. Seega saavutab maarjakask raieküpsuse kaks kuni kolm korda kiiremini kui arukask. On olnud juhuseid, kus otse maja taha peenramaale istutatud puud saavutasid Eestis raieküpsuse (rinnasdiameeter vähemalt 23 sentimeetrit) juba 16 aastaga.
Ehted ja autod
Maarjakask elitaarse väärispuiduna on tuntud juba sadu aastaid. Sellest tehti nii mööblit, tööriistadele käepidemeid kui ehteid. Et looduslikult kasvav maarjakask on Eestis olnud siiski väga haruldane, annab tunnistust asjaolu, et Eesti Rahva Muuseumi kogudes leidub kõigest mõni omaaegne maarjakasepuidust tehtud piip. Ülejäänud on tehtud eri puuliikide tüvepahkadest.
Maailmas on suurimad maarjakase puidu tarbijad Kanada, USA, Jaapan, Hiina. Selle, nagu ka teiste väärispuitude kasutamine on tihti seotud luksusautotööstustega. Seetõttu läheb jämedam maarjakase puit reeglina Eestist välja ekspordiks. Peenemat osa kasutatakse aga sageli siingi tarbeesemete või ehete valmistamisel. Teisalt, jämedat maarjakase tüvepuitu meie maal veel väga polegi, sest maarjakaske on siin kasvatatud napp paarkümmend aastat.
Sibula sõnul on oluline seegi, kas kodumaist looduslikku väärtuslikku materjali kasutatakse väärikalt. „Maarjakasest pannilabidas pole küll selle kauni materjali kõige õigem kasutus, ehted ja mööbel aga küll,“ leidis ta. Küsimus on ka selles, kuidas erinevaid materjale tasakaalustada. „Kui pussnoa tera on tehtud Damaskuse või hõbeterasest, siis taolise pussi käepidemesse sobib maarjakask ju ideaalselt.“
Kallimate puuliikide hind sõltub nõudlusest ja puidu kättesaadavusest. „Küsimusele, milline on kõige kallim puit, ühest vastust pole,“ tõdes Sibul. Näiteks võivad puidu hinda kõige rohkem mõjutada mõne riigi väljaveopiirangud troopilisele väärispuitudele, täpsustas ta. Sertifikaat, et puu on kasvatatud keskkonnasäästlikult, pigem tõstab maarjakase puidu hinda kasvatajale ning annab turueelise teiste väärispuitude ees. Ühtlasi on sertifikaat kinnituseks ka puidu päritolu kohta ja tõend et seda pole raiutud ebaseaduslikul teel.
Teadus uurib
Teaduse üks ülesanne on parandada inimeste heaolu ning suurendada ühiskonna rikkust mitmes mõttes. Nii ei ole ka maarjakase kasvatamine üheülbalisena tunduv okstelõikus ja muud puistus tehtavad hooldustööd, vaid maarjakase kasvatustehnoloogiaid ja istutusmaterjale katsetatakse pidevalt.
Hiljuti kaitsti maaülikoolis Sibula juhendamisel magistritöö, kus uuriti laasimise mõju maarjakase kloonide kasvule ning puude fotosünteesi aktiivsusparameetritele. Töö andis häid teadmisi, kui palju oksi tohib võrast eemaldada nii, et puu kasv ei pidurduks. Uuringus tuvastati muuhulgas, et kui lehtede arv võras väheneb, suureneb laasitud puude lehtedes nii netoassimilatsioonimäär kui ka süsihappegaasi kontsentratsioon ehk fotosüntees intensiivistub. Lisaks saadi teada, millised maarjakase kloonid sobivad Eesti kliimasse kõige paremini.
Rakendusuuringute käigus on katsetatud ka erineva geograafilise päritoluga maarjakase kloonide sobivust eri muldadel ja kasvukohatüüpides. Samuti valguse mõju puu elujõule ja juurdekasvule. Lisaks sedagi, kuidas kaitsta noori puid efektiivselt ulukite ja näriliste eest. „Kindel retsept on kasutada maarjakaasiku rajamiseks kvaliteetset istutusmaterjali ja istutada taimed sobivasse kasvukohta ning hooldada puid õigesti ja järjekindlalt, siis on edu tagatud,“ innustas Sibul Põhjamaade väärispuuks ristitud maarjakaske veelgi julgemalt kasvatama.
***