Rakvere Metsaühistu juht ja metsakonsulent Meelis Matkamäe kummutab arvamuse, et kaitsealused liigid ja inimese poolt majandatav mets ei sobi kokku. Lahemaa metsaomanikel on tuua mitmeid näiteid, kuidas majandusmetsa oma elupaigaks valinud kaitsealused liigid on pärast inimtegevuse piiramist sealt hoopis lahkunud – majandustegevuse lõppedes on ka elupaik liigi jaoks sobimatuks muutunud.

Veel selgub usutlusest Matkamäega, et looduse kaitsmisel peaks metsaomanikke rohkem usaldama, sest just omanik teab kõige paremini, mis tema metsas toimub ja kuidas seal targalt majandada. Riigi tegutsemisest on aga näha hoopis usalduse puudumist, sest loodust üritatakse kaitsta üha uute regulatsioonide ja kitsendustega.

Kas kaitsealuste metsade majandamisest rääkides võib laiendada teema kogu Eestile?

Põhimõtteliselt jah! Kaitse alla on võetud metsi igas maakonnas ning kõikjal on ka metsaomanikke, kes oma metsas siiski toimetada sooviks ja selle kohta infot otsivad. Kuigi kitsendused on kaitse-eeskirjades erinevad, kehtivad üldpõhimõtted üle Eesti. Samamoodi on üle-eestiline teema looduskaitseliste piirangute eest hüvitise saamine ja mitte saamine.

Mis on kõige suuremad murekohad kaitesaluste metsade majandamisel ?

Kõige suuremat muret teeb, et metsaomanikule ei anta otsustusõigust looduse kaitsmise ja oma metsade majandamise üle. Riik ei usalda metsaomanikku looduskaitsealuste metsade majandamisel, nende väärtuste hooldamisel ja säilitamisel. Nii pannakse metsaomaniku majandustegevusele erinevaid kitsendusi, mis ennast sageli ei õigusta.

Väga levinud näiteks võib tuua kaitsealuste liikide elupaikade valiku. Nii mõnigi neist on valinud oma elupaigaks just majandusmetsa ning pesitseb seal koos inimtegevusega aastakümneid. Kui nüüd kaitsealuste liikide tõttu seatakse omanikule metsa majandamisel piiranguid, peab metsaomanik oma majandamise viise oluliselt muutma. Mis omakorda toob aga kaasa selle, et kaitsealune liik kaob pärast ulatuslikke muudatusi metsa majandamises. Sellised kogemused on meil näiteks metsise ja käpalistega. Nii tekibki küsimus, et kas keelud ja kitsendused on ennast õigustanud. Siit jõuame ka piirangute kompenseerimiseni – õiglast hüvitist omanikule enamasti ei maksta.

Üldjuhul ei taha metsaomanik ennast kaitsealuse metsaga siduda, kuna seal tegutsemine ja majandamine olulisel määral takistatud. Palju piirab omanike tegevust ka see, et kord on mingi ala majandamiseks avatud, kord mitte. Need muudatused käivad küllaltki kiirelt ning tekitavad metsaomanikes omakorda segadust. Näiteks puudutab üks kitsendus külmunud pinnast – majandamispiirang, mis on peal päris paljudel kaitsealadel ja takistab kiiret reageerimist näiteks üraskikahjustuse leviku takistamisel või muude kiireloomuliste muutuste korral, mil on vaja olukorra parandamiseks mets osaliselt raiuda. Enne seda teha ei tohi, kui mets on kas väga oluliselt juba kahjustatud või oodata krõbedaid külmasid.  Lahemaal on see mure väga suur, sest kitsenduse järgi ilma külmunud pinnaseta neid töid teha ei tohi. Külma talve puudumise tõttu oleme nii mõnegi metsaomaniku puhul raiet mitu aastat edasi lükanud. Samal ajal aga mets järjest kahjustub.

Oleme neid muresid arutanud ka Keskkonnaametiga ja teinud omapoolsed ettepanekuid, kuidas olukorda võiks lahendada. Esmalt tuleks kokku leppida külmunud pinnase mõiste – mida see tähendab ja kuidas seda kontrollida. Sest on ka neid, kelle jaoks on pinnas külmunud peale esimest kerget öökülma ning ta lähebki metsa töid tegemata teades, et temast jäävad metsa maha massiivsed rööpad. Sellise käitumise tõttu kannatavad ka eeskujulikud metsaomanikud ja metsatöölised, kes teinekord võivadki öökülma ootama jääda.

Kus sa näed vajadust riigipoolseks järeleandmiseks?

Nagu juba ütlesin, metsaomanikud väärivad suuremat usaldust. Kui piirangud seatakse majandatavale metsale, kus kaitsealune liik on juba aastaid koos inimesega elanud ning see liik lahkub metsast, sest seal pole enam majandamine lubatud ja selle tõttu metsast kaob, siis kes on talitanud valesti? Mitte omanik vaid kitsenduste seadja. Liik, kes majandatavas metsas edukalt hakkama saab, on majandamisega harjunud. Muidu ta seal ei elaks.

Kitsenduste seadmise järel kaob metsaomanikul metsade majandamiselt saadav tulu ning lihtsaim viis on kinnistu müümine, et mingisugustki raha saada. See tähendab, et eestlastest väikemetsaomanikke jääb meil pidevalt vähemaks. Probleem on väga lai, kuid olulisem selle juures on, et riik on sundinud omanikule peale oma tingimused.

Mida on liigne reguleerimine endaga kaasa toonud?

On metsaomanikke, kes kardavad, et ka nende mets võib minna kaitse alla ning nad ei saa seda enam majandada. Seetõttu on nad hakanud oma metsades rohkem raiuma ning mingites piirkondades on raiemahud kasvanud või on raiutud varem kui seda muidu teha plaaniti.

Väikemetsaomaniku, kes põlvest põlve on majandanud, metsadest võime leida väga vanu puid. Nad on uhked oma metsade üle ja põhjusega, neid seob emotsionaalne side. Kui aga metsaomaniku pidevat hoolt näinud üle 100 aastased puud järsku kuivama hakkavad ja ta oma mitme põlvkonna poolt kasvatatud vilju nautima tahab hakata, on keegi võõras tema teadmata metsale määranud metsaomaniku jaoks tundmatu piirangu.

Looduskaitsjad on üksikute metsa inventeerimisandmete baasil koostanud nimekirja metsaosadest, kus nad arvavad olevat vääriselupaiga tunnuseid. Vääriselupaikadest raiutud puitu aga FSC sertifikaati omavad puidutöötlusettevõtted vastu ei võta. Sageli saabki metsaomanik asjast teada alles siis, kui on oma metsamaterjaliga kokkuostja värava taga, kus keeldutakse sellelt kinnistult raiutud materjali ostmast. Põhjuseks siis seesama märge ühes mitteametlikus Exceli tabelis. See tekitab trotsi ja soovi jällegi metsi varem lõigata, kuigi soov ehk oleks ise tegutsedes ning kontrollides neid vanemaks kasvatada.

Millised on hüvitised riigi poolt neile metsaomanikele, kelle metsas on avastatud kaitsealused liigid?

Hüvitist makstakse näiteks Natura aladel olevate metsade omanikele, samuti range kaitse all olevate metsade eest, mis asuvad väljaspool Natura võrgustikku. Lisaks on võimalus oma maa riigile müüa, kuid looduskaitsealuste maade hind pole turuhinnaga sugugi vastavuses. Seega võimalused, mis metsaomanikul täna on, pole väga head. Kui me räägime majanduslikust aspektist, siis need võimalused pole vastavuses sellega, mis on metsa majandamisest saadav tulu. Lisaks pole õige, et inimesed peaksid looduskaitseliste piirangute tõttu maast loobuma.

Kas metsaühistud on arutanud neid teemasid Keskkonnaministeeriumiga?

Jaa, me oleme koos Eesti Erametsaliiduga ministeeriumi tähelepanu teemale juhtinud.

Nende probleemide lahendamine vajab teatavat rahalist ressurssi riigi poolt. Proovime jõuda just metsaomanikele mõistlike lahendusteni. Mõnel juhul on ka kohtusse pöördutud, et saadagi see lahend, kus omanikule jääbki õigus. Näiteks on Riigikohtus jõutud otsuseni, mis selgitab kitsenduste korral hüvitise maksmise kohustust. Kõiki selliseid lahendeid saame ka teistes sarnastes olukordades metsaomanike huvide kaitseks kasutada.

Kui palju te ühistu siseselt metsaostjaid hoiatate kaitsealuste maade ostmise ja sellega kaasneva eest?

Kui kinnistule on seatud looduskaitselised piirangud, siis tehingu eelselt on notaril kohustus nendest kitsendusest ostjale teada anda. Metsaühistusse kuuluvad enamasti väikemetsaomanikud ja pöördutakse pigem probleemidega metsamaa, raieõiguse või metsamaterjali müügi puhul.

Viimastel aastatel on sagedaseks probleemiks kujunenud hoopis eelpool mainitud potentsiaalsete vääriselupaikade küsimus.

Kuidas see võimalik on?

Sellest rääkisime ka intervjuu alguses. Neid alasid ei ole seni piisava põhjalikkusega inventeeritud, samuti pole metsaomanikke nende maal olevatest potentsiaalsetest vääriselupaikadest teavitatud.

Kogu vastutus on pandud metsaomanikule, kes heal juhul avastab kitsenduse enne raiet ning saab kutsuda vastava tunnistusega spetsialisti kontrollima, kas tegu on vääriselupaigaga. Igal juhul tähendab see metsaomanikule aja- ja ka rahakulu. Üks metsaettevõte lasi kõik oma maadel asuvad potentsiaalsed vääriselupaigad spetsialistil üle vaadata. Inventeeritud 74 hektarilt leiti vääriselupaiga tunnuseid vaid ühel hektaril, see on 1.3%.

Kuidas käib kaitsealuste liikide määramine kindlal kinnistul? Kas omanikul on kohustus Keskkonnaametit teavitada kaitsealuse liigi leidmisest?

Kaitsealustest liikidest võib teada anda igaüks, liike otsivad ja fikseerivad ka Keskkonnaameti töötajad ja looduskaitsjad, kes käivad mööda metsi. Keskkonnaametit peab teavitama näiteks kotkapesa või lendorava pesapuu leidmisest, see kohustus tuleb seadusest. Murekoht on pigem see, et kui mõni kaitsealune liik leitaksegi, siis otsustamisprotsess, kas ala võetakse kaitse alla või ei, on ebamõistlikult pikk. Planeeritavatest piirangutest saab omanik sageli teada metsateatist esitades ning alates sellest on siis Keskkonnaametil aega 28 kuud, et plaan selgeks saada. Kuid majandustegevus on selleks ajaks piiratud ja metsateatisi ei kooskõlastata.

Milline on kaitsealuse metsa omaniku profiil?

Kaitsealused liigid võivad elupaigaks valida iga metsa, sellist profiili on pea võimatu anda. Kuid näiteks Rakvere Metsaühistusse kuuluvad omanikud on aga väga pikaaegsed metsamajandajad, sageli saanud oma metsamaa päranduseks vanematelt või vanavanematelt. Sellise järjepidevusega on ka side oma metsaga tihedam. Need omanikud hoiavad oma metsa ja majandavad seda kauem ning säilitavad teatud pärandit või traditsioone. Nooremad metsaomanikud, kes sidet oma esivanematega selliselt ei tunneta, müüvad ka palju kiiremini päranduseks saadud metsamaa maha.

Kuidas on ajas muutunud metsaomaniku õigused?

Mis on huvitav – looduskaitse mõiste on ajas väga palju muutunud. Vanasti oli metsaomanik oma metsas ise looduskaitsja, kes teadis kõige paremini, mis tema metsas toimub ja kes seal kõige  meelsamini elavad. Kõiki raieid vaatas ta ka sellise pilguga, et vanuseline ja liigiline eripära oleks tagatud. Nüüd otsustab metsaomaniku metsa hea käekäigu eest ühtäkki võõras linnainimene, kes ennast spetsialistiks peab. See ei ole usutav ja tekitab omanikes pahameelt. See näitabki, et looduskaitse mõiste on tohutult ajas muutunud ning omanikul on otsustusõigus ära võetud. Seega võib öelda, et regulatsioonid on liialt üldistatud ja riik ei usalda metsaomanikku.