Metsanduse head tava lahti mõtestamas

EESTI METS, Ulvar Käärt: Jätkub eelmises Eesti Metsa numbris algatatud arutelu metsanduse hea tava üle. Arvamust avaldavad erinevate huvirühmade esindajad.

Alustuseks

Ajakirja eelmises numbris käis metsaseltsi president Hardi Tullus välja mõtte, et kuna Eesti ühiskonna muutudes on muutunud ka metsameeste roll, on tekkinud vajadus arutleda metsanduse hea tava üle.

Tullus märkis oma artiklis, et olles metsarikas põhjamaa ja jätnud sajanditagusesse möödanikku metsade pindala madalseisu, võime olla rahul – metsade keskkonnaväärtus ja elurikkus on alles. Seetõttu on meil igati põhjust tuua välja oma metsandusliku tegevuse head kogemused ja fikseerida need ühiskondliku leppena, lausa dokumenteeritud vormis – Eesti metsanduse hea tavana. Mõttele on toetust avaldanud ka praegune keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

Kuid mida arvavad Tulluse ettepanekust metsandusvaldkonnaga seotud eri osapooled, kes hea tava ühiselt sõnastama peaks? Loodetavasti edasise viljaka diskussiooni aluseks olevate seisukohtade kaardistamiseks kutsus ajakiri Eesti Mets vestlusringi keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhi Marku Lampi, riigimetsa majandamise keskuse juhatuse liikme Tiit Timbergi, metsa- ja puidutööstuste liidu tegevjuhi Ott Otsmanni, erametsaliidu juhatuse liikme Urmas Rahneli ning looduse fondi metsaeksperdi Liis Kuresoo.

Keegi ei kahtle metsanduse hea tava sõnastamise hädavajalikkuses, kui see aitab edaspidi avalikkusel meie metsades ja metsanduses toimuvat paremini mõista. Tegelikult on küsimus vaid selles, kuidas seda sõnastada nii, et see ikka täidaks oodatud eesmärki.

Kas professor Tulluse ettepanek on asjakohane?

Tiit Timberg (TT): Arvan, et härra Tulluse ettepanek on üldjoontes asjakohane. Eesti on metsariik, mille maismaa pindalast üle poole on kaetud metsaga. Taastuvad metsavarud võimaldavad pika perspektiiviga arendada metsandussektorit – metsa majandamist, metsa- ja puidutööstust, puiduenergeetikat ja teisi kaasnevaid tegevusharusid. Mets loob meie väikesele ühiskonnale materiaalseid ja võimaldab nautida mittemateriaalseid hüvesid.

Ühiskonna teadlikkuse tase metsa kestlikest võimalustest-rikkustest on madal ja seda taset võiks aidata tõsta metsanduse hea tava sõnastamine ning metsandussektori erinevate osapoolte liitumine sellega.

Urmas Rahnel (UR): Aga kellele seda metsanduse head tava vaja on? Kas meile, metsandust õppinud ja aktiivsetele metsameestele? Absoluutselt pole vaja. Meil on metsaseadus ja -eeskiri, haridus ja kogemused. Sellest piisab täielikult. Kogu aeg on piisanud. Kui neid norme järgida, siis on metsad piisavalt kaitstud.

Kuidagi on läinud nii, et mets on muutunud kõikide, kogu ühiskonna „asjaks”. Igaüks arvab metsast midagi, kaitseb kuidagi ja muudkui muretseb. Sageli ise sellest midagi teadmata. Neile ongi seda metsanduse head tava vaja. Ilmaski ei vaevu kõik lugema metsaseadust või -eeskirja. See asi tuleb neile lihtsamaks teha. Ja see lihtsam asi olekski ehk metsanduse hea tava. Näiteks kümme punkti või veel vähem.

Tegelikult on see sama asi, mis on erinevad sertifikaadid. Nendegi mõte on välismaale näidata rahvusvahelises keeles, et meil on asjad korras.

Kui on võimalus metsakauge ühiskonnaga suhelda lihtsas keeles, siis tuleb seda teha. Lausa peab tegema.

Ott Otsmann (OO): Rääkida metsanduse heast tavast on asjakohane. Sellega viime ühiskonnale rohkelt infot, mis jääb ehk muidu märkamatuks. Näiteks see, et metsade majandamine ja puidutööstus on meie ühiskonnas väga pikaajaliste traditsioonidega tegevusalad. Meie metsa-ja puidusektor annab tööd rohkem kui kolmekümnele tuhandele inimesele ning seda eriti maapiirkondades, kus paljude põlvkondade vältel on välja kujunenud head tegutsemistavad metsade majandamisel. Tihtipeale tuleb erinevatest küsitlustest välja huvitav asjaolu, et kui küsitletav inimene ei ole metsa- ja puidusektorist, see tähendab ei ole spetsialist, siis on tema väärtushinnangutes metsandusele üks lõhe. Nimelt vastab ta küsimusele, kas puit on keskkonnasõbralik ja ökoloogiline ehitusmaterjal, alati kindlalt JAH. Samas aga küsimusele, kas metsaraie on keskkonnasäästlik tegevus, tuleb üsna tihti vastuseks EI. Rääkides metsanduse heast tavast, tulebki selgitada ühiskonnale, et kestlik metsamajandus ja puidukasutus on keskkonnasäästlikud ja ühiskonnale vajalikud tegevused. Sest on need ju alternatiiviks inimkonnale fossiilsete ressursside kulutamisel. Puit on taastuv ja taaskasutatav. Kasutades hea tava järgi meie enda kohalikku taastuvat ressurssi, säilitame metsa eluringi, mille üheks osaks ise oleme.

Liis Kuresoo (LK): Praegusel kujul on pisut raske aru saada, millist rolli hakkaks hea tava täitma ja kuidas saavutatakse ikkagi mainitud erinevate huvirühmade ühisosa fikseerimine. Kas hea tava on aluseks riikliku metsapoliitika kujundamisele? Kas see on hea tahte kokkulepe metsafirmadele? Kas see on soovitus erametsaomanikele oma valduste majandamiseks? Taolist tava on Eestis püüdnud koostada näiteks FSC metsamajandamise standardina, kuid kuna erinevate huvigruppide arusaamad heast metsandusest ja huvid metsade majandamisel on sedavõrd erinevad, ei ole suudetud seda siiski tänaseks rakendada. Hetkel ei ole hästi aru saada, kuidas metsanduse hea tava saab ühiskondliku kokkuleppena realiseeruda ja millise protsessiga tagatakse kõikide huvide esindatus.

Millega olete Tulluse ettepanekus-kirjutises (ilmus eelmises Eesti Metsas – toim.) täiesti nõus, mis aga tekitab küsimusi?

ML: Hardi Tullus on oma artiklis viidanud vajadusele fikseerida Eesti metsanduse hea tava ühiskondliku leppena ja dokumenteeritud vormis. Leian, et kogu metsandusvaldkonna kohta hea tava koostamine võib osutuda liiga ambitsioonikaks ning esimese hooga tuleks keskenduda ühiskonnas enam kriitikat saanud põhimõtete ülevaatamisele.

Hea tava peaks sätestama metsade majandamise käigus heaks praktikaks peetavad normid selliselt, et need annaksid ühiskonnale selge sõnumi, kuidas näiteks välditakse metsatööde teostamisel ülemäärast pinnase kahjustamist.

TT: Teemakäsitlustega tervikuna olen igati nõus ja ka ise samadel seisukohtadel. Samas selgitan oma arusaama metsanduse hea tava mõistest. On kaks mõistet – metsandus ja metsamajandus. Metsanduse hea tava peab käsitlema kogu metsateemat üldisemates kategooriates: metsa kestlikkus, metsa roll ühiskonnale hüvede loomisel, metsa majandamine ning metsa-puidutööstus ja puidu kasutamine üldisemal tasemel, metsanduslik haridus ja teadusloome, rekreatsioon ja jahindus, metsa sotsiaalne roll ja nii edasi.

Metsamajanduse hea tava on parima kogemuse kirjeldamine ja selle järgimine metsa kasvatamisel: raied, uuendamine, hooldamine, metsakaitse, tegevuste seosed looduskaitsega, pärandkultuuri hoidmisega ja muu selline. Kirjeldatakse ja järgitakse reegleid, milliseid valdavalt ükski õigusakt otseselt ei nõua, aga nii on mõistlik toimetada ja see on parim ning järgimist vääriv praktika – hea tava.

OO: Väga nõus tuleb olla sellega, et metsanduse hea tava mõtestamine aitab ühiskonnas paremini mõista meie metsade majandamise eesmärke ja põhimõtteid. Aitab mõista seda, miks ja kuidas on hea metsi majandada. Ja et kestlikul metsamajandamisel on tasakaalustatult arvesse võetud ühiskonna ja keskkonna huvid.

LK: Olen nõus väitega, et metsamehed ei ole suutnud harjuda ettevaatusprintsiibi käsitlusega. Maailmal tuleb praegu seista silmitsi kahe võimsa vastandliku kriisiga – üks neist on majandus- ja teine on elurikkuse kriis. Majanduskriisile leevenduse leidmiseks otsitakse pahatihti lahendusi elurikkuse arvelt. Tegelikult tuleb tulevaste põlvede helget tulevikku silmas pidades lahendada mõlemad probleemid korraga, ühte teisest üle tähtsustamata. Tuleb mõista, et jätkusuutlikud lahendused tähendavad ühtlasi seda, et meie majandustegevus ei õitse elurikkuse ja loodusressursside arvelt. Seesama põhimõte toetab ettevaatusprintsiipi -kui me ei oska hinnata mõne tegevuse mõju keskkonnale, siis võib selle tegevusega jätkata alles siis, kui saame kindlalt väita, et negatiivset mõju ei ole. Metsade majandamise kohta Eestis tervikuna me seda tõsikindlalt väita ei saa – on ju ligi veerand Eesti punase raamatu erinevatesse ohukategooriatesse kantud liikidest seotud metsaga ja otseselt ohustatud metsamajandusliku tegevuse poolt. See ei tähenda, et Eestis tuleks igasugune metsamajandamine lõpetada ja et metsade majandamine toob endaga olemuslikult kaasa negatiivse keskkonnamõju. Kriitiliselt tuleks üle vaadata teatud aspektid – kõrge kaitseväärtusega vanade metsade kaitse, liikide levikuvõimaluste säilitamine metsamaastikus, vanadele metsadele omaste struktuurielementide säilimine majandusmetsas ja nii edasi.

Küsimusi tekitab minus järeldus, et kuna meie tänane metsaseadus on oluliselt detailsem ja sisaldab ohtralt regulatsioone võrreldes eelmise Eesti Vabariigi metsaseadusega, siis elame hirmudest haaratud ühiskonnas. Ma pole küll juuraekspert, kuid siiski eeldan, et väga paljude seaduste puhul võib märgata nende tunduvalt keerulisemaks muutumist viimase kaheksakümne aasta jooksul. Samas ei pruugi me olla jõudnud hirmudest haaratud ühiskonnakorralduseni, vaid ligi saja aastaga on õigussüsteemid kogu maailmas olnud sunnitud täpsemaks ja keerulisemaks muutuma.

Kas teie organisatsioonides on metsanduse hea tava teema üldse kunagi kõne all olnud?

OO: Hea tava ja eetika on olnud meie laual ka varem. Ettevõtluses ja majandustegevuses on pikaajaliselt jätkusuutlikud need, kes mõtestavad enda jaoks head tavad ning neid järgivad. Metsade majandamine on pikaajaline protsess ning täna tuleb ettevõtetel hoolitseda selle eest, et tulevastel põlvedel oleks majandamiseks sobivad metsad. Eelkõige näeme me heas tavas olulisena seda, et pidevalt on vaja luua uut, tervet ja tugevat metsapõlvkonda. Vahel on põhjustanud diskussiooni ka see, et leidub isikuid või ettevõtteid, kes ei käitu hea tava kohaselt ning pakuvad seoses sellega ebatervet konkurentsi teistele, kes on meie organisatsiooni liikmeteks ja viivad alla sektori mainet. Oluline on, et kõik käituksid silmas pidades tulevikku ja häid tavasid. Ainult nii saab metsa- ja puidusektor anda parima panuse meie ühiskonda ka pikaajalises vaates ning meie ärikeskkond on terve.

TT: RMK-s pole küll põhjalikult arutletud metsanduse hea tava üle, küll aga on sõnastatud ja ka järgitakse 2002. aastast peale riigimetsa metsamajandamise head tava.

LK: Oleme mõelnud, et taoline hea tava võiks olla sõnastatud metsafirmadel keskkonnapoliitikana, mille jälgimist ka ettevõtetes reaalselt kontrollitakse. See oleks ühest küljest võimalus käsitleda probleeme, millega praegune seadusandlus rahuldaval määral ei tegele – näiteks vääriselupaikade ja II kaitsekategooria liikide kaitse ning kultuuripärandiga seotud metsad. Teisest küljest annaks see ettevõtetele võimaluse näidata ennast avalikkuses vastutustundlikuna. Mujal maailmas toimib selline süsteem päris hästi, Eestis paraku veel mitte eriti.

Tullus viitab oma kirjutises, et kui võrrelda esimese Eesti aegseid ja praegu kehtivaid metsanduslikes regulatsioonides sisalduvaid konkreetsete arvuliste piirangute hulka, on praegu erinevaid piirmäärasid väga palju. kui meie metsade rahvusliku rikkuse kasutamist ja hoidmist reguleeriv seadusandlus on juba väga põhjalik, siis milline väljund veel metsanduse heal taval saaks olla?

ML: Eestis kehtiv metsaseadus on üsnagi detailne ning kirjutab metsaomanikule ja -majandajale reeglid üksikasjalikult ette. Peamiselt seetõttu, et usaldus metsa majandajate vastu on olnud vähene. Viimase kümnendi jooksul on oluliselt paranenud metsade seisundi, olemi ja kasutamise ülevaade, metsa inventeerimise ja metsamajandustööde andmed on efektiivselt kasutatavad. Tõhustunud on keskkonnajärelevalve metsades, ebaseaduslike raiete ja muude rikkumiste arv on oluliselt vähenenud ning jääb allapoole 0,02% metsade iga-aastasest raiemahust. Paranenud on ülevaade metsade uuenemisest ja seisundist.

Metsamajandamise praktika paranemine, erametsaomanike ühistulise tegevuse arenemine ning teadlikkuse kasv võimaldavad edaspidi järk-järgult leevendada seadusega sätestatud piiranguid. Metsandusvaldkonnas tegutsevad ettevõtted ja üksikisikud peavad enda kanda võtma senisest suurema vastutuse ja esmalt tuleks koostada metsamajanduse hea tava sõnastus. Sealt saaks edasi minna..

OO: Hea tava ja isikute ning ettevõtete väljakujunenud eetiline käitumine võiksidki asendada liigset bürokraatiat ja piiramist. Seadusandjale võib tunduda, et piiramisega kindlustatakse see, et keegi ei ületa lubatud normi. Võib-olla, et ei ületagi, aga normide seadja ei oska tegelikult kõike ette näha ja teinekord võib liigne normeerimine tekitada olukorra, kus tulemus on hoopis vastupidine soovitule. Hardi Tulluse artiklis on mitmeid selliseid näiteid. Toon siinkohal näite hoopis teisest vallast. Kunagi nõukaaja lõpul seati sisse suhkru- ja viinatalongid ning veel kõiksugu teised talongid, et piirata tarbimist. Olin tollal tudeng ja elasin ühikas ning ausalt öeldes ei mäleta, et kunagi enne oleks keegi ostnud ja ühikasse tassinud sellistes kogustes suhkrut ja viina kui seda talongiajal tehti. Liigse normeerimise tingimustes võivad mõistlikud tavad tahaplaanile jääda.

TT: Selle olukorra muutmiseks on „õigeks töövahendiks” kõige esmalt metsamajanduse hea tava järgi tegutsemine ning seaduste samaaegne liberaliseerimine ja puhastamine „meetrite maagiast”. Leian, et meie metsaseadusandlus liigub sellel teel ja peatsed muudatused viivad seda oluliselt edasi. Väga tähtis on, et ei toimuks tagurpidi liikumine – meil võib olla üks või teine hea tava põhimõte. Üritades neid seadusesse siduda, juriidiliselt defineerida – meetreid lisada!? -, muutuksid need aga raskesti järgitavateks ja mõttetuteks piiranguteks.

LK: Hea tava väljund peaks eeskätt olema praktiline. Samas katavad selle praktilise väljundi ära mitmed täna olemasolevad sertifitseerimisskeemide standardid. Seega jääbki arusaamatuks, milline selle hea tava koht olema saab.

Professor Tullus märgib ka, et metsanduse hea tava tunnistamine ja tunnustamine peaks aitama tagada ühiskonna mõistva ja lugupidava suhtumise metsa majandamisse, puidu kasutamisse ning andma maa- ja metsaomanikule suurema kindlustunde ja loomingurõõmu. Kuidas teile tundub, kas praegu pole siis avalikkuse suhtumine metsade majandamise suhtes piisavalt mõistev? ML: Metsanduse suurim väljakutse on tasakaalu leidmine metsade majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonna funktsioonide  vahel, et tagada pikaajaliselt erinevate toodete ja teenuste pakkumine.

Metsandust puudutavad uuringud elanike ja valdkonnaspetsialistide seas ning metsandusega seotud teemade kajastamise analüüs meedias viitab sellele, et avalikkus ei ole metsanduse tänase olukorraga eriti kursis ja metsanduse maine avalikkuse silmis ei ole kuigi positiivne. Igasugune avalikkusele suunatud ja metsanduse kõiki eesmärke paremini mõista andev algatus on teretulnud.

TT: Eelmine riigikord hoidis inimesi metsamajandamisest eemal – olid riigi-ja kolhoosi-sovhoosimetsad. Suhe metsaga lõigati järsult läbi. Suhted maa ja põllumajandusega olid teistsugused. Paljudel inimestel on tollane isiklik põllumehe kogemus-mõistmine aiast-heina-maalt. Metsa teemasid ja pikki seoseid ei mõisteta ning need ongi keerulisemad.

Siia juurde veel ülemöödunud kümnendi ebaseaduslike raiete laine, mis valdavalt toimuski omandi tagasi saanud omanike mahitamisel, teadmisel ja kiire maksuvaba raha teenimise eesmärgil. Lisaks sellele rullnokad „puiduäris” ja maksupettused – kõik see on taak, mille metsandussektor on paratamatult külge saanud. Tuleks mõista, et see aeg on möödas, tänast üksikut juhtumit ei tohi laiendada üldisele. Lisaks sellele kiire linnastumine ja võõrandumine kõigest, mis maal ja metsas toimub.

OO: Nagu juba märgitud, siis inimene, kes metsade majandamisega igapäevaselt kokku ei puutu, ei suhtugi tihtipeale sellesse lugupidavalt, sest ta ei taju selle tegevuse sisu. Talle võib näiteks tunduda, et mets peaks olema kogu aeg selline nagu ta on varem olnud ning keegi ei peaks sinna majandustegevusega sekkuma. Samas meeldib talle väga astuda paljajalu pehmel ja soojal puitpõrandal ning istuda puidust toolil. Ta ei teadvusta endale tihtipeale seda, et tänane metsapõlvkond on tekkinud just tänu majandustegevusele, mis võimaldab temal samuti elada puidust majas. Ja selleks, et ka tuleviku metsapõlvkond oleks terve, on küpset metsa mõistlik täna majandada. Vahepeal on noorendiku ja noore metsa periood ning ka see on metsa eluringi loomulik osa. Seda teavet on ühiskonnal vaja. Ka seda, et hea tava on tasakaalukas tegevusvorm, mis võtab arvesse nii ühis- kui keskkonna vajadusi.

UR: Liialt palju vastandatakse metsas majandamist metsa kaitsmisele, kuigi see on tihti sama tegevus. Kui poleks majandatud, siis poleks meil ju selliseid metsi nagu praegu on.

LK: Ma arvan, et ühiskonna mõistev ja lugupidav suhtumine sõltub sellest, kui mõistvalt ja lugupidavalt metsi majandada osatakse. Kui suudetakse kokku leppida metsanduse heas tavas, aga praktikas see ei rakenduks, siis jäävad need ilusateks sõnadeks paberil, mis ühiskonna suhtumist ei muuda. Raske on üldistada, kas metsade majandamisse suhtutakse Eestis üldiselt lugupidavalt või mitte, kuid metsandus on valdkond, millesse suhtumises valitsevad äärmused. Seda näitab ka 2012. aasta Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring, kus ligi pooled vastanuist arvavad, et metsad on targalt majandatud ja hästi hoitud ning pooled arvavad risti vastupidi. Samas on täiesti vale seda suhtumist erinevaid kavalaid PR-meetodeid kasutades muuta, vaid ikkagi reaalselt metsi hästi majandades.

Oskate välja tuua mõned iseloomulikud näited elust enesest, mis on metsanduse hea tava toimimise musternäited?

ML: Metsade õigeaegne uuendamine või sellele kaasaaitamine – ligikaudu 95% kõikidest lankidest uuendatakse tähtaegselt. Raietöid teostatakse valdavalt kuival ajal või külmunud pinnasega, et vältida ülemäärast pinnase kahjustamist. Kahjustatud pinnas korrastatakse.

TT: Näiteks kevad-suvise raietegevuse korraldamise põhimõtted, mis ilmselt vastavad metsanduse hea tava nõuetele ja on riigimetsa metsamajandamise heas tavas sõnastatud ning praktikas järgitav. See ei tähenda totaalset raiete lõpetamist 15. aprillist kuni 15. juunini, vaid raietegevuse tarka korraldamist selliselt, et lindudel-loomadel oleks rahulik pesitus- või poegimisperiood, õrnad metsamullad oleksid paremini kaitstud ja metsateede kasutamiskoormus nende lagunemisperioodil minimaalne. Suured metsaomanikud võiksid riigimetsa hea tavaga liituda.

Millised on teile huvi pakkuvad põhiteemad või -teesid, milliste üle tuleks metsanduse hea tava ametliku fikseerimise puhul arutada?

ML: Metsanduse hea tava peaks keskenduma majandamispraktika parandamisele ja selle selgitamisele. Olulisim on pärast raietöid alati mets uuendada, õigeaegsete hooldusraietega aidata kaasa uue väärtusliku metsapõlve tekkele ja metsakasutamise erinevate eesmärkide arvestamine.

TT: Metsanduse hea tava juures on põhiline ühiselt tunnistada – elame metsariigis, meil on rikkalikud ja kestlikud metsavarud ja me tahame-suudame neid ühiskonna hüvanguks kasutada.

OO: Oluline on tasakaalukas lähenemine metsade majandamisse kui pikaajalisse protsessi. Tasakaalukas selles mõttes, et ühiskonnal on selles protsessis oma oluline roll.

UR: Kindlasti metsa majandamine, selle loomulikkus ja lausa hädavajalik-kus. Samuti ka jahindus kui metsanduse lahutamatu osa.

LK: Kuna hetkel on keeruline aru saada, mis see metsanduse hea tava endast kujutama hakkab ning mis on selle reaalne ja praktiline väljund, on keeruline pakkuda teemasid, milliseid see käsitlema peaks. ELF-i seisukohast oleks siiski kõige olulisem metsade elurikkuse temaatika – kui haruldaste liikide elupaigad ja levikukoridorid metsamaastikest kaovad, siis ei saa me rääkida jätkusuutlikust metsandusest.

Kuid mis võib metsanduse hea tava fikseerimisel kõige probleemsemaks osutuda?

ML: Majandusmetsade raietööde tegemisel kõikide huvidega arvestamine. Keeruline on majataguse metsatuka samaaegne kasutamine puidu, marjade ja seente saamiseks ning tuule, müraja loodusväärtuste kaitseks. Samas on kõikide nende eesmärkide täitmine suuremas plaanis, kogu Eesti metsadele laiendades, vägagi hästi teostatav.

OO: Probleemsed küsimused on juba ka varasemalt teadaolevad. Inimesed mõtlevad tihti emotsionaalselt ja ei märka seoseid. See on probleem. Ühest küljest meeldib paljudele kasutada puitu kui keskkonnasõbralikku materjali, kuid teisalt ei nähta selle seost metsade majandamisega. Mõnus puitmaterjal peaks tulema justkui eikusagilt. See aga pole paraku võimalik.

TT: Raiumise teema demoniseerimine, tervikust väljatõstmine, teadmiste ja kogemuste eitamine.

UR: Probleemid rohelisematega on ette näha, aga see oleneb ka sellest, kui detailseks minnakse.

LK: Kõige problemaatilisem saab olema ilmselt konsensuse leidmine erinevate osapoolte vahel. Paraku on olnud siiani erinevates metsanduslikes protsessides metsamajandajate ning sotsiaalsete ja keskkonnaga seotud huvigruppide vahelised teravad konfliktid vältimatud.

Mis ikkagi peaks hea tava puhul see üks ja peamine mõte olema?

OO: Metsade kestlik majandamine. ML: Hea tava peaks lihtsalt ja selgesõnaliselt välja tooma metsamajandaja peamised kohustused ja selgitama ühiskonna jaoks metsade mitmekülgse kasutamise sisulisi valikuid.

LK: Hea tava koostamise eelduseks võiks olla osapoolte siiras koostöösoov ja tahe leida metsanduse ees seisvatele väljakutsetele lahendusi. Paraku ei ole lähiajaloost tuua häid näited, kus mõni analoogne huvigruppide mõttes esinduslik protsess oleks tõepoolest lõppenud kõiki rahuldava konsensusega.

Hea tava eesmärk peaks aga olema kõikide metsaga seotud väärtuste alal hoidmine, väiksemat sihti ei ole mõtet sellele seada.

Millal võiks asjade sujudes Eesti metsanduse hea tava kinnitamiseks kaante vahele saada?

ML: Kui tavade koostamisel keskendutakse suurimatele valupunktidele ja pakutakse ühiskonnale aktsepteeritavad lahendused, siis võiks protsess jaanipäevaks läbi olla.

Lõpetuseks

Pole kahtlust, et arutlused metsanduse hea tava üle jätkuvad. Vist on oluline eespool toodust välja tuua Tiit Timbergi ja mõne teisegi seisukoht, et edaspidi oleks oluline eristada metsanduse ja metsamajanduse head tava. Näiliselt väikene sõnaerinevus on siiski olulise tähendusega. Metsamajanduse hea tava hõlmab kitsamat ja praktilisemat osa metsandusest. Selle sõnastamine on vist ka mõnevõrra lihtsam. Metsanduse hea tava käsitleb aga metsandust laiemates kategooriates, näiteks kestlikku metsandust, metsa rolli ühiskonnale hüvede loomisel jne. Metsanduse hea tava sõnastamise aruteludesse tuleks ilmselt kaasata palju suurem osalejate ring ja lõpliku sõnastuse kooskõlastamine võtab tõenäoliselt ka rohkem aega.

Eesti metsaseltsi eestvõtmisel tegeldakse parajasti metsamajandamise hea tava sõnastamisega. See kavatsetakse kinnitada metsanduse visiooni-konverentsil tänavu aprillis. Nii metsa-ja puidutööstuse liidu kui erametsaliidu juhatus on tava koostamise mõtte juba heaks kiitnud ja kokku leppinud ka põhimõtetes, milliseid dokument peaks sisaldama. Sõnastus peaks olema võimalikult lihtne ja arusaadav nii metsameeste kui avalikkuse jaoks. Seal tuleks tutvustada norme, milledest valdav osa metsa majandajatest igapäevases praktikas ikka on kinni pidanud. Näiteks arvestatakse põhimõtetega, et mets on elupaigaks paljudele organismidele, et puitu varudes ei kahaneks metsa sobivus puhkemaastikuna ja et metsatööde tegemise järel poleks halvenenud metsamuldade, -teede ja matkaradade seisund. Kindlasti saab metsamajanduse heas tavas olema kirjas, et pärast uuendusraieid aidatakse kaasa uue väärtusliku metsapõlve kasvule. Kuidas hea tava formuleerimine edaspidi kulgeb ja kuhu sellega jõutakse, sellest anname lugejale kindlasti teada Eesti Metsa järgmises numbris.

 

 

 

Ott Otsmann: „Meie metsa- ja puidusektor annab tööd rohkem kui kolmekümnele tuhandele inimesele ning seda eriti maapiirkondades, kus paljude põlvkondade vältel on juba välja kujunenud head tegutsemis-tavad metsade majandamisel.”

Marku Lamp: „Kogu metsandusvaldkonna kohta hea tava koostamine võib osutuda liiga ambitsioonikaks ning esimese hooga tuleks keskenduda ühiskonnas enam kriitikat saanud põhimõtete ülevaatamisele.”

Urmas Rahnel: „Igaüks arvab metsast midagi, kaitseb kuidagi ja muud kui muretseb, sageli ise sellest midagi teadmata. Neile ongi seda metsanduse head tava vaja.”

Liis Kuresoo: „Kui suudetakse kokku leppida metsanduse heas tavas, aga praktikas see ei rakenduks, siis jäävad need ilusateks sõnadeks paberil, mis ühiskonna suhtumist ei muuda.”

Tiit Timberg: «Metsanduse hea tava peab käsitlema kogu metsateemat üldisemates kategooriates. Metsamajanduse hea tava on aga parima kogemuse kirjeldamine ja selle järgimine metsa kasvatamisel.”

0Shares