Metsaomanik Tanel Häidkind: metsandus vales sajandis
25.02.2019
Metsamees Tanel Häidkind selgitab Lõuna-Eesti Postimehes, miks tuleb usaldada ning lasta tal oma valdustes toimetada enda parima äranägemise järgi.
Kui valida teadlikuma käsitluse alguseks umbes kahe sajandi tagune ajahorisont, oleme pärast suuri maareforme ja maailmasõdu ikka veel olukorras, kus otsuseid ei saa teha omanik oma vajaduste ja parimate võimalike turutingimuste alusel. Jääb arusaamatuks, kuidas sellises olukorras peaks säilima soov ja tahe olla metsale väärikas ja tulevikku suunatud käsitlusega omanik.
Pikka perioodi läbi kahe sajandi on iseloomustanud võõra isiku huvi korraldada metsavara. Need on olnud mõisaajad või ajalooline periood võõrvõimu valitsemise ajal. Tõsi, seda viimast on saanud ainumõeldava tõekspidamise kinnistumiseks kogeda peaaegu kaks inimpõlve ja selle kogemuse taak ei möödu kergelt.
Ometi on vaja hakata mõistma, et mets ei ole lühiajaline tuluüritus. Selle põlvkondlik edasiandmine loob väärtuspõhise kodanikkonna, keda mingi väega omandist loobuma ei ole võimalik sundida. Niimoodi kasvab sellele maalapile väärikas järelkasv koos põlistunud maaomanikuks olemise vaimuga. Maaelu tegeliku õigustundeta on hääbuv mälestus esivanemate aegadest. Peame julgema usaldada omanikukeskset tulevikku .
Metsa on viimase kahe sajandi jooksul majandatud suursündmuste tuhinas ja juhuslikus meelevallas ning usutavasti alati kõige õigemas variandis. Ka tänapäeval peab jääma omanikule õigus ise otsustada, kus kulgevad majandustegevuse tegelikud jooned, suurejoonelise täpsuseta vasakule ja paremale tollipulga alusel.
Miks peab riik rakendama omanikule sundi teha kõigepealt kõik käigud kaardimaterjalile, et siis metsa tagasi jõudes vedada palehigis jooni oma metsa?
senise mõttega ei ole asjalik ühiskonda liigselt koormata ja lõputut ängi tekitades omanikutunnet sellega riivata.
Jäägu igaveseks ajalukku need kohutavad asjatundmatud võõra valitseja juhised, kuidas omanik oma metsas ülitäpsete reeglite kohaldamisega hakkama peaks saama. Praegune teadmiste ulatus võimaldab omanikul endal töötada mitmesuguste kaartide abil palju tõhusamalt kui kunagi varem.
Meil ei ole enam vaja joontega kaardimaterjali kelleltki võõralt küsida, et oma metsale koos riigiga kõrgemalt ja kaugemalt otsa vaadata. Pole vaja riigi sundi asjatu järele, kui vastavad teadmised on piisavad ja turutingimustega saadaval, et oma vara eest ise vastutust kanda. senise mõttega ei ole asjalik ühiskonda liigselt koormata ega lõputut ängi tekitades omanikutunnet sellega riivata.
