Metsaomanikud õppisid vääriselupaiku tundma
30.11.2017
Metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud korraldas novembris õppepäeva, selgitamaks, kuidas metsas väärtuslikke elupaiku ära tunda ning mida loodusväärtuste säilitamiseks teha saaks. Õppepäevast kirjutas tänases Metsalehes metsaühistu keskkonnaspetsialist Pille-Riin Ressar.
Hiljuti Pärnumaal toimunud bioloogilise mitmekesisuse õppepäevale kogunes arvukalt metsaomanikke. Lektoriks tuli kohalik looduskaitsja Indrek Tammekänd, kes on kaitsealuste liikidega töötanud kogu elu.
Õppepäev sai alguse Luitemaa looduskaitsealal 160 aasta vanuses põlismetsas, kus leidus mitmeid vääriselupaiga indikaatorliike. Näiteks kohtasime kuuse-nublusamblikku, kes vajab elupaigaks vähemalt 80aastast metsa. Tuttavaks said harilik koobassamblik (III kaitsekategooria), kopsusamblik, väike kühmsamblik ja sulgjas õhik (III kat), kes on terves Euroopas üks põlismetsade tunnusliike.
Saime teada, et vääriselupaiga tunneb ära esimeses rindes kasvava pärna ja jalaka järgi. Metsi majandades on oluline silmas pidada, et raietegevus võimalikult vähe mõjutaks puittaimestikuga koos elavaid liike. On teada, et jättes majandamise käigus langile hektari kohta 15 tihumeetrit surnud puitu, säilib liigiline mitmekesisus 80% ulatuses. Loodusega arvestavate majandamisvõtete kasutamise kõrval on tähtis säilitada osa metsi puutumatuna. Just nii, nagu loodus ise liikide rohkust ja nendevahelist tasakaalu hoiab. Praegu on kaitserežiimidega kaetud veerand Eesti metsadest.
Elustikku saab ja peab kaitsma seal, kus on selleks eeldused. Kaitstavatelt aladelt leiab lisaks paljudele loodusväärtustele keskmiselt 30 kaitsealust liiki, majandusmetsas võib see arv olla 10 korda väiksem. Seni majandatud alade lisamine kaitsealade koosseisu ei tõsta enamasti ala mitmekesisust kordades.
Õppepäeva korraldamist toetas SA Erametsakeskus.
Õppepäevast kirjutas ka Leili Mihkelson oma metsablogis.
