Metsapõlengutel kasutatakse rohkesti eritehnikat

09.10.2013

Metsapõlengute tõrjumisel on päästeamet kasutusele võtnud rohkesti uut tüüpi eritehnikat. Lõhkevad voolikud on nüüdseks möödanik.

„Vahetuse saabudes ja transporti ooda­tes selgus, et olime teinud hea valiku esimestena püti otsast alla hüpates. Tagumise otsa meesteni polnud vesi ikka pidevalt jõudnud ning kui selle­ga kaasnes ka närviline autojuht, kes pumpamiseks piisava vee kogunemisel kohe pumbal tuurid põhja lõi, siis koosneski päev enamasti vee ootamisest ja järgmisena survega lõhki löönud voolikute vahetamisest.” Niimoodi kir­jeldab Ott Pommer Vihterpalu met­sapõlengu kustutamist, kus ta va­batahtlikuna mitmel päeval kaasa lõi. Sel moel toimiti aastal 1997 ja kõnealused voolikud, mis survega lõhki plaksatasid, olid enamjaolt Rootsist humanitaarabina saadud. Päästeameti planeerimise talituse ekspert Peeter Eylandt muheleb tolle­aegset meenutust kuulates ja tõdeb, et lõhkevad voolikud on nüüdseks möödanik.

Viis aastat tagasi hakkas päästeamet Euroopa Liidu toel ehita­ma Kose logistikakeskust päästevaru ja -meeskonna varustuse hoidmise tarvis, ühtlasi algas siis ka uue varustuse han­kimine. Eelkõige seisneb erinevus „enne” ja „pärast” varustuse vahel esiteks selle logistikas ja transpordis ning teiseks muidugi ka varustuses endas. Päästevarustuse ladustamisel ja transportimisel on kasutusel konteinersüsteem, mistõttu saab vajalikud tarvikud kiiresti sündmuskohale viia ja neid ei ole tarvis hakata eelnevalt komplekteerima. Konteinerite logistikasüsteem on suures osas üles ehita­tud matrjoškadega analoogsel põhi­mõttel, kus väiksem konteiner mahub suurema sisse. Eylandti sõnul läheb suurde autosse kolm keskmist kontei­nerit ja igasse keskmisse omakorda kolm väikest.

„Vabastame selle süs­teemiga palju tehnikat – meil pole tarvis kolmekümmet konteinerautot, vaid näiteks kolme, mis toimetavad konteinerid sündmuskohale,” tõdeb ta. Liin maha neli korda kiiremini Metsapõlengute kustutamise on alati raskeks teinud põlengupaigale ligipääsetavus, et üldse saaks kustutusvee leekideni. Voolikuliinide mahapanek on seni käinud suuresti kondiauru abil. Selleks, et liinid metsa saaksid, on vaja läinud väga paljude inimeste töö­jõudu. Näiteks tüviliini (see on vooliku­liin, mis hargneb pumbaliinist ja millest omakorda lähtuvad joatoruga tööliinid) mahapanekuks toodi tüvivoolikud masinaga võimalikult kaugele metsa.

Mehed võtsid voolikurulli, mille tavapikkus oli kakskümmend meetrit, kerisid selle lahti ja marssisid järgmise järele. Iga kord aga tuli liini mahapanijatel edasi-tagasi kõndida üha pikem maa, et kõik voolikud paika saada. Lisaks tuli iga voolik ükshaaval teisega ka ühendada. Uue konteinersüsteemi puhul võtab multiliftsüsteemiga konteinerveok päästetöödele sõites peale suure taara (kaal kuni 10 000 kg) ja viib selle sünd­muskohale võimalikult lähedale. Seal ootab ees Rootsi riigilt abina ja meie kaitseväelt kingituseks saadud ning päästeameti näpunäidete järgi ringi ehi­tatud roomiktransportöör Bandwagen. See masin, millel on ka oma tõsteseade, võtab peale suures taaras peituva keskmise taara (kaal kuni 1400 kg) ja sõidab nendega mööda sihti metsa. Sihi otstes ootavad ATV-d, mis võtavad peale keskmises taaras peituvad kolm väikest taarat – iga ATV ühe (kaal kuni 400 kg). Ühe väikese konteineri sisuks on näiteks kakskümmend 40-meetrist voolikut 800-meetrise voolikuliinina, milliseid ATV-1 liikudes hakatakse metsa alla maha laotama. Ühendada tuleb iga neljakümne vooliku järel, mitte iga voolikut eraldi ning sel moel saab voolikuliini maha kuni neli korda kiiremini ja vaid kahe mehe abiga.

Ühele Bandwagenile on peale ehitatud ka spetsiaalne tõsteseade, millega on võimalik liigutada kuni pooleteise ton­nist raskust. Peeter Eylandt märgib, et täpselt nii­sugust tõstesüsteemi, mis päästeameti Bandwagenil peal on, rohkem maail­mas ei olegi – see on valmistatud just eestlaste soovide kohaselt. Tegemist on tõstukiga kastiga, mida on võimalik Bandwagenilt eemaldada ja mis saab töötada iseseisva punktina, ilma roomikmasinata. Kuna Bandwagen saab sõita teedeta maastikul, on see metsa­põlengutel hädavajalik abimees.

„Kust Bandwagen läbi ei mahu, läheb ATV ja sealt, kust ATV läbi ei mahu, läheb Argo, mis saab pöörata ka täis­nurga all,” osutab Eylandt, et vastavalt olukorrale on eri lahendused võtta. Kiirelt transporditav, paigaldatav ja konteinersüsteemina kasutatav on ka muu õnnetustel vajaminev varustus, mitte üksnes eelkirjeldatud kustutusva­hendid. Näiteks remondikonteiner, et vajadusel kohapeal pisiparandusi teha; juhtimiskonteiner, et päästetöid korral­dada; hügieenikonteiner, kus pritsime­hed ja vabatahtlikud pesta-riietuda saa­vad; olmekonteiner, kus viivuks hinge tõmmata jms. Konteinersüsteemina paigutatud ja osaliselt Eestis valmistatud varustuse hulgas on uued välitelgid, katlad, elekt-rigeneraatorid, duširuumid, välisöökla, voodid, valgustid, erinevad tööriistad ja muu vajalik täiesti iseseisvaks tegut­semiseks päästesündmusel.

Mõeldud on ka päästjate töötingimustele

Eelkirjeldatust lähtub ka varustuse „enne” ja „pärast” olemuse vahe. Lisaks sellele, et varustus on konteinersüstee­mina komplekteeritud ning seetõttu operatiivselt sündmuskohale trans­porditav ja käsitsetav, on mõeldud ka päästjatele, kes rasketes oludes tööta­vad. Olmekonteinerid olid esimesed, mis päästeamet sel eesmärgil soetas. Kui kolmteist aastat tagasi juhiti Vihterpalus päästetöid staabiks ko­handatud bussist, siis täna on selleks puhuks olemas juhtimiskonteiner, kus on töölauad koos sülearvutitega, inter­aktiivsed telerid, raadioside, diktofonisüsteem, väline kaamera, valjuhääldid, ilmajaam ja lokaalne internetiside. Elektritoide saadakse generaatorilt, võimalusel ka elektrivõrgust, mistarvis on neis olemas elektriarvestid ning mis võimaldab voolu võtta kasvõi sündmus­koha ligiduses asuvast majapidamisest.

Kogu juhtimis- ja olmekonteinerite sisustus toimetatakse kohale konteine­riga, mille suudavad kaks meest töö­korda seada umbes veerand tunniga. Konteinerite sisustus on pakitud selle keskmisesse ossa. Juhtimis- ja olmekonteinerid on ehi­tatud kolm ühes põhimõttel, nii et ühest konteinerist saab ehitada kolm korda suurema ruumi. Lahtivõetuna on põrandapinda 36 ruutmeetrit ja sellele mahub kuusteist meest. Konteinereid võib omavahel ka liita ja tekitada nii ühe suure ruumi. Eylandt märgib, et suurõnnetustel saab üles seada terve konteinerlinnaku, kus on võimalik süüa, magada, sead­mete pisiremonti teha, meditsiinilist abi osutada jmt. Päästeametil on ka baaslaagri kon­teiner, milles on varustus viiekümnele inimesele – telgid, voodid, riidepuud, magamiskotid ja isegi telefonide laa­dijad. Kohapeal on võimalik majutada kuni sada inimest. Pesemiseks paigaldatakse eraldi hügieenikonteiner. Aga kempsud telli­takse sündmuskohale Cramolt.

„Näita mulle meest, kes pärast kustutamist veel kempsu tühjendaks,” põhjendab sellist otsust Eylandt. Kokku on päästeametil 154 konteine­rit, osa neist asuvad erinevates koman­dodes, Kose logistikakeskusse mahub kolmkümmend konteinerit pluss osa täiendavast varustusest, ülejäänud on Eesti erinevates komandodes. Harjutamine teeb meistriks Metsapõlengul, nagu põlengutel üldse, loeb kiirus ja seetõttu reageeritakse alati kohe suurte jõududega. Üleliigseid masinaid jõuab alati tagasi saata. Kose laos paikneva päästetöö­de varu kasutamiseks on päästeamet kehtestanud omaette korra.

„Kõigepealt tegutseb kohalik komando ja kui tegemist on suure õnnetusega, võetakse kasutusele päästekeskuse ja naaberkomandode varud ning kui ikka ei piisa, siis läheb käiku Kose lao varustus,” selgitab Eylandt. On ka teine variant -kui tegemist on suurõnnetusega, mille puhul läheb lisavarustust tarvis, telli­takse see kohe Koselt sündmuskohale. Igas regioonis – neid on neli – on oma metsakustutuskomando, kus asub vastav tehnika ja ka vastava väljaõppe saanud meeskond. Eylandti sõnul on Eestil olemas kahe 500-hektarilise metsapõlengu kustuta­mise valmidus oma tehnikaga ja ehkki 95% ulatuses varustus n.-ö. seisab või teevad päästjad sellega trenni, ei oleks hetkel, kui õnnetus juhtub, vajalikke päästevahendeid ju kuskilt mujalt või­malik hankida. Need peavad ikka igal riigil endal olema, nagu ka varustust käsitseda oskavad mehed.

Õppimine ja harjutamine kuulub päästjate igapäevatöö juurde. Õppepäevadel harjutab „orkester” kok­kumängu ehk nagu Eylandt tabavalt võrdleb, peab pillimees enne orkest­risse minekut oskama viiulit mängida või trummi lüüa. Nii ka päästetöödes – igaüks ei peagi kõiki „instrumente” käsitseda oskama, ent iga mees peab teadma, milline on tema tegevus õnne­tuse puhul. Metsapõlengute päästetöid regulee­rivad metsakustutusplaanid, mis on koostatud keskuste kaupa. Kirjas on täpselt kus ja missugune päästeameti tehnika asub ning päästjate andmed, aga ka teiste asutuste ressursid – näi­teks OÜ Vooremaa Teede masinapark ja vastavate töötajate, samuti kaitselii­du, Punase Risti ja riigimetsa majanda­mise keskuse ametnike kontaktid ning täpse juurdepääsu kirjelduse ja GPS-i koordinaatidega veevõtukohad.

Varustuse täiendamine kestab. Näiteks plaanib päästeamet nelja uue Bandwageni ostu, kuna olemasolevad (neid on kaheksa) on juba auväärses eas (aastast 1984). Eylandt märgib, et tarvilik oleks Bandwagenile luua ka inimeste vedamise võimalus, selle vajaduse näitas ära lumetorm Monika. Samuti on soov, et igal päästekeskusel oleks tõstukiga Bandwagen, hetkel on selliseid vaid üks. Esimene suurem metsapõleng Ajast, mil päästeamet uut tehnikat soe­tama asus, oli kõigevägevam meie metsi kuni tänavu suveni põlengutest hoidnud, ent 8. augustil süttis tõenäoliselt kaitseväe laskeharjutustest Kloogal mets. Kuna eelnevalt oli pikalt püsinud põuane aeg, levis tuli 145-le hektarile rabapinnale ja metsanoorendikule, oma osa põlengu levikule andis ka pidevalt suunda muutev tuul.

„See tingis olukor­ra, kus sündmuskohal töötavad mees­konnad olid pidevalt sunnitud enda ja varustuse positsiooni tule takistamiseks muutma,” selgitab Põhja-Eesti päästekeskuse vanemoperatiivkorrapidaja Leonid Pahhutši. Eritehnikat oli tema sõnul sel põlengul kasutusel rohkesti. Näiteks Bandwageneid oli kolm, lisaks ATV-d. Päästetöödel osales ka politsei-ja piiri­valveameti kopter, millega tuvastati põlengukoldeid, hinnati põlenguala ulatust ja kustutati ka tuld. Sündmuskohale moodustati baaslaager, kuhu toodi hügieeni- ja ööbimiskonteiner ning tualetid. Samuti anti vabatahtlikele kustutajatele vajalik va­rustus.

„Juhtimiskeskkonna loomiseks piisas seekord juhtimisbussist,” märgib Pahhutši. Esimesel päeval tegutses viisküm­mend päästetöötajat ja kaks vabataht­likku meeskonda, samuti kaitseväela­sed. Teisel päeval võttis kustutustöö­dest osa kaheksateist päästetöötajat ja vahepeal ka kakskümmend kaitse­väelast. „Antud õnnetuse likvideerimisele oli kaasatud nii palju inimesi ja tehnikat, kui seda tingis sündmuse areng ja ula­tus,” ütleb Pahhutši. „Kordagi ei tekki­nud olukorda, kus ei saanud rahuldada nende vajadusi.” Tema ütlust mööda olid Klooga kustutustööde tõhususe indikaatori­teks järgmised asjaolud: meeskonna toitlustamine suudeti korraldada juba viiendal tunnil; rikki läinud tehnika asendati jooksvalt uuega, paralleelselt oli korraldatud ka remont; kustutami­sel osalevaid päästetöötajaid vahetasid välja linnakomando päästjad; kohal olnud juhtimisgrupp tagas ka mujal toimuvate sündmuste (9. augusti vara­hommikul süttis Reolas rehvide taasta­mise tehase tootmishoone) lahendami­se nõutaval tasemel.

Põleng likvideeriti teise päeva, s.o. 9. augusti, õhtuks. Kaamerad aitavad põlenguid avastada Kuus aastat tagasi paigaldas rii­gimetsa majandamise keskus Läänemaa ja Harjumaa piirile elektroonilise tuleseiresüsteemi -Vihterpalu metsad ja rabad on läbi aega­de olnud väga tuleohtlikud. Seiresüsteem koosneb viiest punktist, kus valvekaamerad on paigutatud EMT, Elisa ja Elioni sidemastide tippu. 360° pöörleva kaamera tööraadius on kuni kakskümmend kilomeetrit ja põlengu-koha määramise täpsus 10-20 meetrit. Süsteem katab 1750 km2 Harjumaa ja Läänemaa metsadest. Tuleseiresüsteemi tarkvara võrdleb digipiltide muutusi ja võimaldab avastada tulekahjusid juba algstaadiumis.

Läänemaa metsaülema Tanel Ehrpaisi sõnul jälgivad tuleohtlikul ajal kaamerapilte ka operaatorid, kuna kuival ajal võib teetolm süsteemi häiresse ajada. Pärast seiresüsteemi paigaldamist leidis suurim põleng aset 2008. aas­tal, mil tules hävis 800 hektarit metsa. Tollal avastas põlengu esimesena möö­dakäija, kes päästeametit teavitas, ent kuus minutit hiljem andis häire ka tuleseiresüsteem.

Kaks aastat tagasi avastati kaamerate abil rabapõleng. Vihterpalu tuleseirekaamerad on seni ainsad Eestis. Põlenguriski maandamiseks on RMK oma lõkkekohtadele paigaldanud säde-mepüüdjaga kaetud tulealused, kokku on neid 309. Päästeamet kuulutab peadirektori käskkirjaga igal aastal põlengute enne­tamiseks välja tuleohtliku aja. Tänavu algas see 1. mail. Tuleohtlik aeg saab läbi enamasti septembrikuus. Sel ajal võib looduses tuld teha ainult selleks ette nähtud kohtades. Matkajatel ja metsas liikujatel on lõkke tegemisel ja grillimisel soovitav kasutada RMK lõkkekohti. Järgima peab tuleohutusnõudeid. Põuaga võib päästeamet välja kuulutada ka väga suure tuleohuga aja.

Ennetus- ja tuleohutusjärelvalve valdkon­dade pressiesindaja Annika Koppeli sõnul ei tohi siis metsas teha lõket, kasutada grilliseadet (grillida) ja suitseda. Metsaseaduse §34 annab kohalikule omavalitsusele õiguse metsapõlengute ärahoidmiseks keelata metsa kasutami­se puidu saamiseks, kõrvalkasutuseks, jahinduseks, teadus- ja õppetööks ning rekreatsiooniks. Ka võib kohalik oma­valitsus võõras metsas viibimise tuleohu korral üldse ära keelata.

Allikas: Eesti Mets, Kristiina Viiron (Eesti Päevalehe ajakirjanik)