Metsas kohtab enamikku Eesti kimalaste liikidest

Erinevad metsatüübid on kimalastele üsna ühtviisi väärtuslikud elupaigad, kui nektarit ja õietolmu pakkuvaid õistaimi leidub piisavalt. 

Levinud arvamus, et putukad on lihtsalt ühed tüütud olevused, kes on siia ilma „loodud” vaid nuhtluseks, on tasapisi kadumas. Eriti suurt tähelepanu on viimastel aegadel pälvinud putukate asendamatu roll tolmeldajatena. Tolmeldaja võib olla iga putukas, kes liigub õielt õiele, olgu siis toitumiseks, saagi varitsemiseks või lihtsalt jala- või tiivasirutuseks. Vähemal või rohkemal määral kaasneb sellega ka õietolmu ülekanne ühelt õielt teisele. Kui järgmiseks õieks on samast liigist taim, siis toimub risttolmlemine – miski, milleta paljud õistaimed idanemisvõimelisi järglasi ei saa. 

Mesilased ei ole oma umbes 280 Eestis elava liigiga kõige liigirikkam putukarühm, kes õitel toitub ja sellega õistaimi tolmeldab. Kuid oma karuskarvase kehaga on nad kindlasti ühed efektiivsematest tolmeldajatest. Eriti võimekad tolmeldajad mesilaste hulgas on kimalased, keda Eesti erinevates maanurkades teatakse-tuntakse ka kui metsmesilasi, maamesilasi, kumalasi või lihtsalt (mesi)mumme. Eestis elavatest mesilaseliikidest on kimalane enam-vähem iga kümnes: kokku on neid 29 liiki, mõni neist siinmail väga haruldane. Neist 22 liiki on päriskimalased, seitse aga kägukimalased. Kui väljanägemiselt ei erine kägukimalased päriskimalastest suurt millegi poolest, siis oma eluviisidelt on nad nagu… siga ja kägu. Erinevalt pesa tegevatest ja pesakonniti elavatest päriskimalastest on kägukimalased oma eluviisilt eraklikud ja veedavad oma vastseelu päriskimalaste pesades parasiitidena. Kägukimalaste eriskummalised eluviisid on väärt omaette juttu, seepärast siin keskendume peamiselt päriskimalastele.

Intensiivne põllumajandus kahandab kimalaste arvukust

Euroopas on kimalaste arvukus ja liigirikkus kahjuks langemas. Selle peamiseks põhjuseks peetakse kimalastele oluliste elupaikade – poollooduslike rohumaade – laiaulatuslikku kadumist ja asendumist intensiivselt majandatavate põllumajandusmaastikega. Tänapäevaste põllumajandusmaastike ebasobivust kimalastele – ja mesilastele üldisemalt – tingivad väga mitmed asjaolud. Kimalaspered vajavad toitu järjest mitme kuu vältel. Paraku suurtel aladel kasvatatavad põllukultuurid ei paku seda üldse (nt teraviljad) või teevad seda suhteliselt lühikese perioodi jooksul (nt raps). Selliseid põllukultuure, mis järjest kuude kaupa õitseks, lihtsalt ei ole. Pikemaajalist toidupuudust ei suuda kompenseerida ka kitsad põlluservad. Arvestada tuleb sedagi, et erinevalt meemesilastest ei kipu kimalased toiduotsingutel pesadest väga kaugele lendama.

Kimalaste pesitsusedukust mõjutavad negatiivselt ka põldudel rakendatavad maaharimisvõtted ja taimekaitsevahendite kasutamine, millest võivad pihta saada nii nende pesad, talvitumispaigad kui ka toiduressursid. Taimekaitsevahenditel, eriti putukamürkidel, on ootuspäraselt ka otsene negatiivne mõju kimalaste pesitsusedukusele. 

Võrreldes mitme teise putukarühmaga on kimalaste elupaiganõudlused suhteliselt vähespetsiifilised. Kriitilise tähtsusega ongi just kahe eelmainitud ressurssi olemasolu: nektarit ja õietolmu pakkuvad õistaimed ning sobivad pesapaigad. Nende kahegi suhtes ei ole kimalased ülearu valivad. 

Erinevate õistaimeliikide õied sisaldavad nektarit ja õietolmu küll erineval määral, kuid eelistatud liikide puudumisel lepivad kimalased ka sellistega, mis pakuvad vähem ressursse. Samamoodi on pesapaikadega: kuigi enamik kimalaseliike rajavad oma pesa tavapäraselt pinnasesse, võime kimalasepesi leida ka näiteks põhuhunnikutest, lindude pesakastidest, puuõõnsustest, kivihunnikutest, tühimikest ehitiste vundamendis ja majaseintes või põranda alt. Pesa rajamisel kasutab kimalasema sageli olemasolevaid õõnsusi, pinnases näiteks hiireurge.

Mets leevendab elupaikade kadumist põllumajandusmaastikus

Kui põllumajandusmaastik välja jätta, leidub kimalastele kriitilise tähtsusega ressursse vägagi erinevates maastiku­elementides. Hiljuti uurisime, kuivõrd sobivad neile elupaigana eri tüüpi metsamaastikud. Et metsatüübiti on puistu struktuurne iseloom, taimekooslused ja mulla omadused vägagi erinevad, eeldasime arvestatavaid erinevusi ka kimalaste liigirikkuses ja liigilises koosseisus.

Uurimuse meeldivaim teadasaamine oli metsamaastike kimalaserikkus: kokku vaid 27 vaatlusalal kohtasime enamikku Eesti kimalaseliikidest, täpsemalt 20 liiki. Esindatud olid nii enamik päriskimalasi kui ka kägukimalasi. Mõningase üllatusena metsatüübiti kimalaste liigirikkuses märkimisväärseid erinevusi me ei leidnud. Nii palu-, laane-, salu- kui ka soovikumetsades oli ühel vaatlusalal nähtud liikide arv üsna sarnane. Samuti ei esinenud metsatüüpide vahel märkimisväärseid erinevusi kimalaste liigilises koosseisus. Seega tundub, et erinevad metsatüübid on kimalastele üsna ühtviisi väärtuslikud elupaigad. 

See siiski ei tähenda, nagu metsatüüpide erinevused ei oleks kimalaste vaatenurgast olulised. Palumetsade liigivaene puurinne ei paku kimalastele midagi, kuid selliste metsade päikeseküllane metsaalune on neile igati meelepärane. Mustikas, pohl, härgheinad, kanarbik – kõik need palumetsadele tüüpilised taimed pakuvad kimalastele rikkalikku toidupoolist. Seevastu sega- ja lehtmetsades leiavad nad toitu ka põõsa- ja puurindest. Eriti hästi sobivad neile sellised metsad, kus kevadel on õitsvaid pajusid, hiljem pihlakaid, vahtraid ja pärnasid. Leht- ja segametsade alusmetsas toituvad kimalased eeskätt vaid kevadel, kui päikesevalgus ulatub metsa alla. Puude lehtimisel nad hämara metsa alla enam ei trügi, vaid otsivad toitu rohkem ümbritsevast maastikust – teeservadelt, metsasihtidelt, niitudelt jne. Periooditi vajavad lisatoitu ka palumetsade kimalased.

Tähtis on mitmekesisus

Pole kahtlust, et metsadel on oluline roll kimalaste säilimisel meie maastikes. Seda kinnitab ka nende suurem arvukus ja liigirikkus metsaga piirnevates põlluservades võrreldes põldudevaheliste põlluservadega. Siiski ei ole igasugune mets kimalastele sobiv. Mida enam sarnaneb mets puupõlluga, seda vaesem on sealne putukaelu. Monotoonne kuusik on hea vaid üraskitele järada, kimalastel pole sellises metsas aga midagi teha. Ei ole seal neile toitu puu- ega põõsarindes ning üheliigilistele kuusikutele iseloomulik taimestikuvaene ja õitetu alusmets ei paku samuti miskit. 

Üldiselt on kimalasi rohkem sellistes metsades, kus on väikseid avamaastikuelemente – olgu siis teeservi, metsasihte või tuulemurde. Ühest küljest mitmekesistab väikeste avatud laikude taimestik kimalaste toidubaasi, teisest küljest pakub päikselisi, samas tuulevarjulisi kohti pesade rajamiseks. Majandatavates metsades on kimalaste vaatevinklist eelistatud püsimetsanduses kasutatavad võtted. Lageraie puhul tuleks eelistada väikseid, maksimaalselt 1–2hektarilisi lanke. Raied suurtel aladel, mis istutamisjärgselt kattuvad peagi häiludeta ja ühevanuselise okasmetsaga, muudavad metsamaastiku mitmeks aastakümneks nii kimalastele kui ka teistele avamaastikuputukatele üheülbaliseks ja vähesobivaks elupaigaks.  

 

Karukimalane.

 

Varakevadine mets oma õiterohkusega on õitel toituvatele putukatele, sh kimalastele tõeline paradiis.

 

Sellistes päikseküllastes metsades kohtab kimalasi arvukalt ka metsa all toitumas.

 

Õitsvatel pajudel näeb lisaks kimalastele ka palju teisi tolmeldajaid.

Fotod: 5x Tiit Teder

 

Autorid:

Tiit Teder, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kaasprofessor

Epp Valdaru, Saksamaa Thüneni instituudi praktikant

Mari-Liis Viljur, Würzburgi Ülikooli biokeskuse järeldoktor

 

Artikkel ilmus esmakordselt aprillikuu õppelehes Sinu Mets. 

0Shares