Metsatagavara või puude juurdekasv ei loe elurikkuse seisukohalt midagi
27.12.2017
ERR Novaator;
Elurikkuse seisukohalt ei ole oluline, kui suur on puude üldine tagavara või kui palju seda aastas juurde tuleb, vaid see, et elupaigaks sobivat metsa oleks alati piisavalt, kirjutavad teadlased Meelis Pärtel ja Martin Zobel Sirbis.
Meelis Pärtel on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika professor, Martin Zobel on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi taimeökoloogia professor. Kolm mõtet nende Sirbi artiklist:
- Metsade elurikkuse säilimine eeldab ajaloolist järjepidevust ning ruumilist sidusust.
- Hästi läbimõeldud metsade majandamine võib elurikkust ka toetada.
- Leitud on üllatavalt palju liike, kaasa arvatud Eestis uus sädesambliku liik. Aga sarnaselt loodusmetsadega on istandike elurikkus suur siis, kui läheduses on vanu metsi, kust liigid saavad istandusse levida.
Eesti ühiskonda on elavalt puudutanud küsimus meie metsade tulevikust. Kaalutlemisel on uus puidurafineerimistehas, mis vajaks igal aastal väga suurt kogust toorainet. Sellega seoses on elanike ees ka küsimus, kuidas suurenenud raiemaht ja metsanduse intensiivistamine mõjutavad metsade elurikkust – liikide, genotüüpide ja elupaikade mitmekesisust.
Elurikkus tagab ökosüsteemide hea toimimise ja vastupidavuse. Mitmekesised ökosüsteemid loovad aluse ka inimese soodsale elukeskkonnale ja võimaldavad tarbida erinevaid hüvesid. Metsamajanduses on pahatihti vaadeldud majandusliku kasu saavutamist ja looduskaitset kui teineteist välistavat tegevust. Tegelikult võib hea tahtmise korral leida ka mõistlikke kokkuleppeid.
Loodusõbralik metsa majandamine toetab elurikkust.
Parimal juhul toetab loodusõbralik majandamine elurikkust, mis omakorda aitab tagada metsa ökosüsteemi stabiilsust – võimet jätkuvalt toimida ja hüvesid pakkuda ka ootamatute muutuste kiuste. Vaid selline mets võimaldab jätkusuutlikku metsamajandust kümnete ja sadade aastate perspektiivis.
Loe edasi ERR lehelt.
