Metsateadlane Eino Laas murrab müüte ja teab, mis on õige
16.05.2019
Maaülikooli metsateadlasel ja emeriitprofessoril, maaülikooli teenetemedali pälvinud Eino Laasil (77) kulus ligi 13 aastat, et kirjutada raamat, mille peategelased on puud ja põõsad. Nüüd kaante vahele saanud mahukas teoses «Dendroloogia ja pargindus» on väga täpselt esitatud lehtpuude ja -põõsaste kasvukohad ning fenoloogilised andmed, mis kajastavad looduse aastaajalisi nähtusi.
Kuigi raamat ilmus alles hiljuti, võiks metsateadlase arvates seal juba korrektiive teha, kirjutab Tartu Postimees. «Tänavu on aprill väga maruline, aga kuna fenoloogilistes õitsemisaegades olin arvestanud varasemate äärmustega, siis midagi valesti ei ole,» rääkis Laas. Raamatus seisab ka, et harilik toomingas ja Sahhalini kirsipuu võivad õitseda aprilli kolmandal dekaadil nagu tänavugi. «Mõned täpsustused teeksin, aga päris täpsed ei ole need iialgi, sest ei tea, milliseks kujuneb järgmine kevad.»
Raamat on autori sõnul mõeldud neile, kes soovivad, et kõrvade vahel oleks ka «midagi». Ennekõike sobib teos puuhuvilistele ja -kasvatajatele, maastikuarhitektidele ja . Viimastele eriti seepärast, et kolmas osa käsitleb boreaalseid ja parasvöötme metsi. «Meie maastikuarhitektidel on puuliikide tundmine nõrgavõitu ja seepärast on ka haljastus üksluine ja prevaleerima kipub kivi,» ütles ta.
Eino Laas on teist põlve metsateadlane, ka tema isalt Endel Laasilt ilmus paks dendroloogia käsiraamat kahes trükis, samuti oli ta Eesti põllumajanduse akadeemias (praeguses maaülikoolis) 25 aastat ja maaparanduse teaduskonna dekaan. Ka raamatu pühendas Eino Laas oma isale.
Mõned täpsustused teeks, aga päris täpsed ei ole need iialgi, sest ei tea, milliseks kujuneb järgmine kevad, sõnas raamatu autor Eino Laas.
Laas rääkis, et sel ajal, kui tema isa oli dekaan, oli dendroloogia osakaal ainekavas hoopis suurem kui praegu. «Kes julgenuks dekaani aineid kärpida? Mitte keegi,» meenutas ta. Just see, et praegu on maaülikoolis maastikuarhitektuuri ainekavas dendroloogia osa niivõrd väike, põhjustab haljastuses puittaimede ja põõsaste liigivaest ja sobimatut kasutamist.
See-eest kiidab Laas noorte maastikuarhitektide oskust ümber käia arvuti ja erialaste programmidega.
Kas internetiajastul üldse tasub enam selliseid õpikustiilis raamatuid kirjutada? «Internetist leiab väga vastuolulist informatsiooni, millest on tõde aina keerulisem leida,» vastas Laas. Kohati peab olema professionaal, et eristada, mis on õige, mis väär. «Seal on tõde ja ka pooltõde.» Kui inimene pole teemas pädev, siis võibki juhtuda nii, et ta leiab internetist ühe subjekti kohta eri andmeid ega tea, mida võtta, mida jätta.
Loe edasi Tartu Postimehest.
Raamatu tellimise infot vaata SIIT.
