Mida peaks metsaomanik teadma oma metsa mullast ja mullakaitsest?

13.07.2021

Vältida tuleb mulla ülemäärast lõhkumist või kinnitallamist suurte masinatega.

Kalev Jõgiste, Eesti Maaülikooli vanemteadur

Kõige üldisema definitsiooni järgi on muld maakoore pindmine kobe kiht, mida asustavad taimed ja teised elusorganismid ning mille kaudu kulgeb ökosüsteemi aineringe. Aineringes mängib muld olulist rolli orgaanilise aine lagunemise kohana – lagunemisel vabanenud toitained muutuvad taimedele nende elutegevuseks taas kättesaadavaks.

Mullad erinevad oma tunnuste poolest sõltuvalt sellest, millisel lähtekivimil nad on moodustunud ja milline on nende veerežiim.

Erinevas mullas kasvavad väga erinevad taimekooslused. Samuti erineb metsades kasvavate puuliikide nõudlikkus mulla suhtes. Muld ja taimekooslus on omavahel tihedalt seotud: taimed mõjutavad mulda ja muld määrab kasvukohas leiduva taimestiku liigilise koosseisu.

Elusad taimed võtavad juurte abil mullast kasvuks vajalikke toiteaineid, surnud taimedest ja nende osadest tekib mulda orgaaniline aine, mis laguprotsesside tagajärjel taimi taas toiteainetega varustab.

Metsapuude kasvu juures on uue orgaanilise aine moodustumise algkomponendid süsihappegaas, mida taimed saavad õhust, ja vesi. Oluline roll on niisiis ka mullast saadaval veel.

Mulla horisondid

Kui kaevata maasse auk nii, et asetada väljakaevatud materjal ühte kohta ja tugevate labidalöökidega kujundada kaevatud augu servad siledateks ja otse alla suunduvateks, on võimalik näha mulla profiili. Selles ristlõikes, mis augu servana allapoole suundub, saab eristada mulla horisonte.

Mullahorisondid on aluseks mulla diagnostikale. Horisontide paiknemine ja tüsedus võimaldavad luua vastava klassifikatsiooni, mille põhjal mullaliike eristada. Milliseid mulla tunnused oleksid metsaomanikule lihtsad meelde jätta ja annaksid kõige olulisemat infot metsa kohta?

Metsakõdu. Mulla ülemise kihi moodustavad metsas surnud taimed ja nende osad, mis alluvad lagunemisprotsessile. Seda osa mullast nimetatakse metsakõduks. Aja jooksul metsakõdu laguneb ning laguproduktid liiguvad alumistesse mullahorisontidesse ja ka lenduvad CO2 kujul. Lagunemisele (lagundavaid organisme on metsakõdus terve müriaad) allub just see kõduhorisondi osa, mis puutub kokku mulla mineraalosaga. Samas langeb kõduhorisondi ülemisele osale „uus”, igal aastal moodustuv surnud taimne mass – lehed, okkad, oksad, seemned, puukoore tükid, rohttaimed. Aasta lõikes surevat taimset massi nimetatakse variseks.

Kõduhorisondi vahendusel toimubki orgaanilise aine liikumine: uue materjali vastuvõtt kõduhorisondi pinnal ja lagunemine alumises osas. Seega on kõdul tähtis roll metsalooduse ainete ringkäigus.

Huumus. Laguproduktid akumuleeruvad viljakas mullas mullahorisondi ülemises osas ja moodustavad huumushorisondi. Huumuse akumuleerumist ei täheldata aga igasuguse mulla puhul. Kui muld on happeline, uhutakse orgaanilise aine laguproduktid mulla alumistesse horisontidesse või kantakse mullast sootuks välja. Happelist metsakõdu moodustavad okaspuude okkad, aga ka puhmastaimede, mustika ja pohla lehtede varis.

Leethorisont. Nagu öeldud, on happelises mullas lagunemisel moodustuvad ained liikuvad ja peamiseks liigutajaks on mullavesi. Kõdu- või huumushorisondi all kujuneb välja heledam
leethorisont (väljauhtehorisont).

Veerežiimi tähtsus

Veerežiim on äärmiselt oluline mulla headuse näitaja. Olukorda, kus vett on taimede jaoks parasjagu, iseloomustatakse mõistega parasniiske. Taimed saavad toiteained vees lahustunud kujul kätte ja kasvutingimused on soodsad. Ka juurtele vajalik hapnik on olemas.

Sageli on aga vett mullas liiga palju. Taimede juured ei saa hingamiseks vajalikku hapnikku ja ka orgaanilise aine lagunemine on aeglane, kuna mullas elavad laguorganismid ei tunne end sellistes liigniiskuse tingimustes hästi. Põhjuseid liigniiskuse tekkeks on mitu. Kui sademete vesi ei saa mullas asuvate vett mitteläbilaskvate kihtide tõttu ära voolata, siis muutub nende kihtide peal asuv muld liigniiskeks. Muld, mis on kujunenud veekogude läheduses ja asub reljeefil suhteliselt madalal, on samuti halva veerežiimiga. Siin mõjutab veekogu veetase (mis võib aastaaegade lõikes kõikuda) mulla põhjavee taset. Metsamulla niiskustaset mõjutab tugevasti lageraie: kui metsapuud raiutakse, eemaldatakse väga efektiivne pump, sest metsapuud transpireerivad (pumpavad) õhku märkimisväärse koguse vett.

Turbahorisont. Kui muld on happeline ja liigniiske, muutub kõduhorisont tüsedaks, seda eeskätt halbade lagunemistingimuste tõttu. Seda tüsedaks kasvanud halvastilagunevat orgaanilise aine kihti nimetatakse turbahorisondiks. Kokkuleppeliselt räägitaksegi turvasmullast, kui lagunemata orgaanilise aine kiht on üle 30 sentimeetri.

Mulla süsinikuvaru

Maakoore põhiosa moodustavad hapnik ja räni, süsinik on alles 17. kohal (0,018%). Samas on süsinik inimese kui bioloogilise olendi organismis üks peamisi elemente. Süsinik ja süsinikuringe on kogu elusa looduse aluseks ning süsinik ja selle ühendid on ka mulla orgaanilise aine koostise peamiseks materjaliks. Mulla orgaaniline aine aga on see lüli, millel ökosüsteemide ja ka inimesegi elu rajanevad.

Metsaökosüsteemi süsinikuvaru analüüsides on jõutud järeldusele, et mullas leiduva süsiniku kogus ületab mitu korda elusa taimkatte oma (vt ka joonist). Turvasmulla olukord on aga hoopis teine, siin on soomulla (turvasmulla) süsiniku osakaal ökosüsteemi kogumahus palju suurem.

Lisasüsinik, mis atmosfääris kliimasoojenemist esile kutsub, pärineb fossiilkütuste põletamisest ja metsamaade muutmisest mittemetsamaaks. Mida rohkem süsinikku on metsaökosüsteemis seotud, kaasa arvatud mullas, ja mida rohkem kasutame puitu puidutoodeteks (nt kütmise asemel), seda suurem on fossiilsete materjalide asendamise efekt.

Metsa kasvukohatüübid

Metsi eristatakse kasvukohatüüpide järgi. Metsakasvukohatüübi määrab suures osas muld. Mulla omaduste näitajaks on mitmed taimeliigid metsa alustaimestikus. Näiteks osutab heale ja viljakale mullale meile kõigile tuntud harilik naat. Metsade puhul, kus alustaimestikus on palju naati, saabki rääkida naadi kasvukohatüübist. Selles kasvukohatüübis on muld väga tüseda huumushorisondiga (seda nimetatakse leostunud mullaks) ja metsapuude kasv on kiire.

Kui alustaimestikus domineerib meile kõigile tuntud mustikas, on teada, et mulla viljakus on tunduvalt madalam, tõenäoliselt on tegemist liivase ja suhteliselt väheviljaka mullaga. Tavaliselt esineb sellise mulla profiilis leethorisont ja tegu on mustika kasvukohatüübiga. Sellises kohas kasvab edukalt harilik mänd.

Mulla kaitse

Valel aastaajal ja valede mehhanismidega töötades võib mulda tugevasti kahjustada. Haruldased pole vaatepildid, kus rasketest masinatest tekkinud sügavad roopad on mulla ülemise horisondi lõhkunud. Kõrvalpõikena võib öelda, et analoogselt on mullakaitse päevakorral ka põllumajanduses.

Üheks negatiivseks nähtuseks metsade majandamisel on mulla tihenemine, mis toimub siis, kui raskete metsatöömasinatega sõidetakse mulla pinnal. Masinate raskuse all tihenenud muld ei lase enam endisel moel õhku ja vett läbi ja taimede, sealhulgas metsapuude kasvutingimused halvenevad. Siit ka lihtne soovitus: õige on metsatööd teha talvel, kui maapind on külmunud. Suviste metsatööde puhul tuleb aga varuda kannatust ja valida sellised masinad ja selline ilm, mis mullapinda säästaksid

***
Artikkel ilmus õppelehe Sinu Mets juuninumbris. Õppelehte saab lugeda SIIT.