Mida võib kliima soojenemine metsakasvatusse kaasa tuua?

26.10.2020

Teema üks pool on kvaliteetsem metsataim ja teine pool võimalikud uued, seni meist lõuna pool kasvatatavad puuliigid.

RMK viib koostöös maaülikooliga ellu metsapuude parendamise pikaajalist programmi. Siht on parandada hariliku männi, kuuse ja arukase seemnevaru kvaliteeti, et taimekasvatajal oleks võimalus kasvatada elujõulisemaid puutaimi ja metsakasvatajal võimalus rajada puidu mõttes kvaliteetsemaid ning kliimamuutusest heitlikele ilmaoludele vastupidavamaid tulevikupuistuid.

Ühtlasi tahetakse riigi metsaseemnevarus suurendada ühtlasemalt häid järglasi andvate seemlaseemnete osa ja vähendada juhuslikuma järglaskonnaga puistuseemnete osa. Praegu käivad (mänd ja kuusk) või on algamas (arukask) metsadest valitud plusspuude järglastega järglaskatsed, mis 13–18 aasta pärast peaksid ära näitama, milliste plusspuude kloone saab istutada uutesse seemlatesse.

Maaülikooli teadur, RMK programmi juht Tiit Maaten, mis kasu on erametsaomanikule riigimetsa metsapuude parendamise programmist?

Metsapuude seemneid toodab ja seemnevaru hoiab Eestis RMK. Ka erasektori

taimekasvatajad ostavad seemne just sealt. Programmi kasu jõuab erametsadesse ostetud seemnete kaudu.

Kas programm haarab vaid kolme puuliiki?
Mõtet on parendada puuliike, mida kultiveeritakse. Näiteks sarapuuga pole mõtet tegelda, sest seda liiki meil ei istutata ega külvata. Programm hõlmab praegu tõesti vaid mändi, kuuske ja arukaske. Tulevikus võiks võib-olla lisada sanglepa.

Missugused praegu meist lõuna pool kasvatatavatest puuliikidest võiksid tulevikus sobida ka Eesti metsakasvatusse?

Kui mõelda sellele, et peamine tegur, miks lõunapoolsemad liigid siin ei kasva, on olnud siinne nende jaoks liiga külm talv, ja sellele, et kliima muutumine väljendub eelkõige soojemates talvedes, on tõenäoline, et osa neist liikidest edenevad tulevikus ka meil.

Tormid sagenevad, putukaid on rohkem… Näeme, mis toimub meie kuusega, mis on tormihell ja kannatab aina rohkem juurepessu või üraskite tõttu.

Aga ühtegi lõunapoolsemat puuliiki ei julge mina küll niimoodi soovitada, et istutage nüüd kõik hoopis seda – ainuüksi Eestis endas on kasvutingimused piirkonniti niivõrd erinevad.

Võõrliikide puhul peame arvestama ka sellega, et mujalt toodud seemnetest puud on alati riskantsem kasvatada kui selle puu järglasi, mis on siin juba kasvanud ja kohanenud.

Minu arvates tuleks tulevikuks valmistudes kõigepealt teha inventuur, mis meil potentsiaalsetest tuleviku võõrliikidest siin Eestis juba kasvab – näiteks mõisaparkides, eri aegadel ka metsadesse rajatud puistutes, metsateadlaste vanades katsekultuurides. Seejärel tuleks hästi kohanenud puude järglastest rajada uued katsekultuurid, et meil oleks nende liikide kohta rohkem teadmisi.

Kohe võiks teha ka poogendeid, et siis, kui peaks vaja olema, oleksid ka seemned juba olemas. Enne, kui mõnd liiki või päritolu soovitada, peaks see olema erinevates tingimustes katsetatud. See tähendab, et ühest katsekultuurist ei piisa, vaid neid tuleks rajada erinevatesse piirkondadesse – sinna, kus talviti kõige madalamad temperatuurid, pehmemate ilmaoludega Lääne-Eestisse jm.

Näiteks võiks vaadata euroopa nulgu. Järvseljal või Ida-Eestis pole ta kasv suurem asi, aga Hiiumaal või professor Andres Mathieseni kunagi rajatud puistus Saaremaal Kuusnõmmel kasvavad hämmastavalt suured nulud. Miks mitte valida sealt paremad puud välja ja panna nende järglased katsena ka sisemaale kasvama. Samamoodi võiksime vaadata lehiseid, keerdmändi, loomulikult pööki, musta paplit, mis ei aja tüve- ja juurevõsusid, äkki ka ebatsuugat jms. Kõikidest neist liikidest ei pruugi meil häid metsapuid saada, kuid mõnest saab kindlasti.

Ühel konverentsil ütlesite, et tulevikus muutuvatele kasvutingimustele mõeldes on tähtis teada kõikide Eestis praegu kultiveeritavate metsapuude päritolu. Kas mõtlesite, et iga metsaomanik võiks sellist infot fikseerida?

Jah. Hea oleks, kui metsa uuendamisel pandaks kirja, kust see materjal tuleb, mis konkreetsele eraldisele läheb. Kui istutati taimed, siis kas need osteti Eestist või mujalt ja mis päritolu seemnest need taimed olid kasvatatud.

Seda infot on vaja siis, kui selle konkreetse puistuga midagi juhtub. Saame vaadata, mis päritolu taimi ei tasu enam kasutada. Niisuguse info kogumine ei tohiks maksumaksjale väga kulukaks ettevõtmiseks kujuneda. Kui kliima muutudes tulevad keerulisemad ajad, võib potentsiaalne kasu olla märgatav.

Metsas, mis on püsivalt ühe pere omanduses, muidugi mäletatakse ka, kust taimed toodi, aga kui mets vahetab omanikku, kaob see info tavaliselt ära.

Sajandi alguses istutati meie erametsadesse palju Rootsist toodud kuuske, mis oli kasvatatud Valgevenest pärit seemnest. Hiljem on palju sisse toodud Leedu ja ka Läti kuuske. Teada on, et lõunapoolsematest piirkondadest pärit kuuskedel võib pärast 20. eluaastat ilmnema hakata tüvelõhede probleem. Kui teaksime täpselt, kus need kuused kasvavad, saaksime jälgida, mis toimub. Kas tekivad lõhed või äkki on kliima muutumine toonud kaasa, et just ei teki ja puud kasvavad väga hästi. Sellest teadmisest saame teha järeldusi, kuidas edaspidi toimida. Piltlikult öeldes laieneb lõunapoolsemate alade kliima järjest põhja poole. Võib-olla ühel hetkel selgub, et tulekski just Leedu kuusetaimi sisse tuua, aga selguse saamiseks on andmeid vaja.

Taimede sissetoomisel on tänapäeval ka oht nendega koos võõraid putukaid ja taimehaigusi tuua…

Praeguses olukorras, kus kõik on pidevas muutumises, ei saa ütelda, et olgu kõik ainult kodumaine. Ka Eestis kasvatatud taimede seast võib leida nii head, keskmist kui ka halba. Kui ikka on teada, et kusagil mujal kasvatatud metsataimest kasvab tormikindlam ja putukarüüste suhtes vastupidavam puu, siis miks mitte neid sealt tuua. Aga kaasnevat ohtu, et võime koos taimedega kaasa tuua putukaid või seenhaigusi, tuleb meeles hoida ja püüda vältida. Üldine reegel taimetervise seisukohalt on, et mõistlik on sisse tuua mitte taimi, vaid seemneid.

Kas geneetiliste omaduste järgi plusspuid valides ja nende järglastest seemlaid rajades võiksime jõuda sinna, et saame näiteks kuuse, keda üraskid ei laasta?

Tuul ja putukad on sellised nähtused, mida ei juhi. Seenhaiguste puhul on küll nendele resistentsemaid, geneetiliselt vastupidavamaid puid, aga üraskirüüste ei olene geneetikast, vaid putukast.

Kui Tšehhis ja Slovakkias olid suured tormid, avastati seal, et terved metsad olid pikali, aga mõned puud jäid püsti. Nende puude poogenditega rajati seemla, loodetakse, et neis on midagi, mis muudab nad tormikindlamaks. Mõneti võib selles küll ka geneetikat sees olla, aga seda veel ei teata.

Kas kusagil maailmas tegeldakse analoogselt geenmuudetud maisiga geenmuudetud puuliikide kasvatamisega?

Ametlikult on maailmas lubatud geenmuudetud puude kasvatamine vaid kahel juhul – pappel Hiinas (putukakahjude vähendamiseks) ja ühe eukalüptiklooni kasvatus Brasiilias (kasvukiiruse tõstmiseks). Kuulujuttude tasemel räägitakse, nagu oleks see tegevus hoopis laiem. Igal juhul on geneetilisel modifitseerimisel mõtet vaid hästi paljundatavate ja kiiresti kasvavate puuliikide puhul. Selliseid Põhjamaades ei ole.

***
Intervjuu ilmus õppelehe Sinu Mets 2020. aasta sügisnumbris. Õppelehte tervikuna on võimalik lugeda SIIT.