Nõmme-võrgendivaablane ründab Saaremaa metsi

 SAARTE HÄÄL, Mati Schmuul (MTÜ Saaremaa Metsaühing juhatuse liige): Kui liikuda mööda Võhma–Leisi maanteed, jääb Võhma ja Pahapilli vahelisel teelõigul silma, et ühel pool teed on männimets oma tavapärast tooni, kuid üle tee on männid pruuni võraga. Nagu kuivanud mets, kuigi kevadel olid kõik puud ilusad rohelised.

Tekib küsimus, kas happevihmad on siin liiga “hapud” olnud. Siis meenub aga, et esimest korda kogesime Saaremaal sellist olukorda 4–5 aastat tagasi, kui Vendise, Ohtja ja Võhma küla metsad kesksuvel äkki pruuniks muutusid ja teadjamehed mandrilt Saaremaale sagedasi uurimisretki ette võtsid. Tollal tegi nõmme-võrgendivaablane Saaremaal kahju rohkem kui 200 hektaril.

Millega siis tegu? Tsiteerin ajakirjas Eesti Mets 2009. aastal avaldatud artiklit “Nõmme-võrgendivaablase rüüstest Saaremaa männikutes”.

2007. aastal sõi Saaremaa männikuid kohati raagu, nagu mujalgi Eestis, punakas männivaablane. Võrgendivaablase kahjustuspilt erineb aga selgelt männivaablase omast. See välistab liikide segiajamise. Olles kahjustusala edasi uurinud ja määranud piirid GPS-iga, selgus, et kahjustus ei piirdu üksnes Mustjala valla Ohtja küla lähedase esmaavastatud rüüstealaga, kus valdavalt 60–100-aastased männikud olid täiesti raagu söödud.

Eri astmega kahjustusi leidus palju laiemal alal Mustjala, Kaarma ja Kärla valla piires Vendise, Sauvere, Ohtja ja Aula-Vintri küla männikutes. Esialgu saadi kahjustatud alade pinnaks kokku 223,5 hektarit, millest 158 hektarit paiknes RMK Saaremaa metskonnas, 62,7 hektarit kahekümnel eramaaüksusel. Läinud aasta oktoobris ja tänavu mais-juunis leiti kahjustatud männikuid ka Saaremaa põhjaosas: Võhma ja Pahapilli küla lähedal.
Kuna võras oma toitumise lõpetanud vastsed lähevad mulda nukkuma, kinnitas nende leidumine mullaproovides üheselt nõmme-võrgendivaablase leidumist ka selles piirkonnas.

2009. aasta kevadel Saaremaal nõmme-võrgendivaablase lendlust ei toimunud: kogu populatsioon jäi diapausi ja veedab vähemalt selle suve ja järgneva talve puhkeseisundis vastsena kuni 10–15 cm sügavusel mullas. Mis saab aga edasi: millal vastsed nukkuvad, uue põlvkonna valmikud välja lendavad, okastele munevad ja munadest koorunud vastsetest söödikute armee jälle männid raagu sööb, on praegu raske öelda.

On ju selle liigi hulgisigimine meie oludes esmakordne, mistõttu vastavaid uurimisandmeid pole varasemast võtta. Mujal tehtud uuringute tulemused on üsna mitmekesised: eri kestusega diapausi tõttu võib ühe põlvkonna areng kesta kaks-kolm, aga ka kuni seitse aastat.

Niisiis on tänavune kuiv ja kuum kevad selle armee üles äratanud ja tulemus on selgesti näha. Kahjustuskolded on märgatavalt laienenud ja siinkohal järgneb soovitus kõigile metsaomanikele ja ka muidu metsas marjul-seenel käijatele. Kui te avastate, et männipuudega on midagi lahti, nende võra on raagus või latv tundub olevat okasteta, teavitage sellest keskkonnaametit ja MTÜ-d Saaremaa Metsaühing.

Teie tõhusal kaasabil saavad Eesti maaülikooli teadurid õigeid otsuseid tegema hakata. Naabrivalve tõhusus on läbiproovitud ja rakendagem seda ka metsade seisundi parandamiseks.

 

0Shares