Pärnakad arutavad metsa üle
16.01.2018
Pärnu Postimehes on käimas arutelu metsa ja “metsasõja” üle. Kui eelmisel nädalal võttis sõna metsaomanik, siis täna loodusfotograaf.
Eelmisel nädalal ilmus metsaomanik Peeter Krimmi arvamusartikkel, kes nimetab vaenupooli laias laastus metsameesteks ja metsasõpradeks. Krimm imestab, et sõditakse ühe ja sama asja nimel, ainult arusaamad erinevad. Ta kasutaks loosungit “Jätke mets rahule!”, aga kumma poole pihta on see õige suunata?
Sel nädalal arutleb metsateemadel loodusfotograaf Karl Adami, kel ei ole enda sõnul kindlat seisukohta välja kujunenud. “Seda eeskätt põhjusel, et teema on mitu korda keerulisem, kui puidurafineerimistehase eest võitlejad või suisa teine äärmus paista lasevad,” ütleb ta.
Lihtsad põhimõtted
Metsaomanik Peeter Krimm ütleb, et metsameeste taotlus on teada: nemad tahavad raiuda, istutada, hooldada, siis jälle raiuda, istutada … Mida taotlevad metsasõbrad, jääb talle aga veidi segaseks. “Ilmselt meeldivad neile suured puud, mida on vaja kurjade metsameeste eest kaitsta.”
Appihüüdeid, et Eesti raiutakse kohe metsast lagedaks, on Krimm enda sõnul oma pika elu jooksul kuulnud pidevalt. Hoolimata sellest, et metsa pindala on hoopis tõusnud. Metsamees selgitab, et tegelikult on raiumise aluseks kaks põhimõtet.
Esiteks: raiuda saab ainult küpset metsa. Käsivarrejämedust kuusikut ei hakka keegi raiuma ja parimas kasvueas noori palgipuid saeb vaid metsavaras. Seega, raiuda pole võimalik rohkem, kui parasjagu küpset metsa on.
Teiseks: kui mets on küps, tuleb seda raiuda. Raiumata jätmine tähendab pidu üraskitele, tõukudele, mädanikubakteritele ja muidugi hävingut rahas, töökohtades.
Mets pidevas muutuses
Metsaomanik Krimm leiab, et need lihtsad tõed ei peaks olema raketiteadus, aga ometi on. Ta kirjeldab oma metsas toimivat eluringi ja selgitab, et see on loomulik looduse ringkäik. “Mets ei ole kivirahn, vaid pidevas muutuses elus organism. Mitte iga vana mets pole ilus ja noor metski võib ilus olla,” kirjutas ta oma arvamusartiklis.
Loe Peeter Krimmi arvamusartiklit SIIT.
Keeruline teema
Loodusfotograaf Karl Adami on enda sõnul pikalt juurelnud, mida tähendab metsasõjaks tituleeritu talle. “Kui päris aus olla, polegi mul kindlat seisukohta välja kujunenud. Seda eeskätt põhjusel, et teema on mitu korda keerulisem, kui puidurafineerimistehase eest võitlejad või suisa teine äärmus paista lasevad,” kirjutab ta oma arvamusartiklis. Ometi peaks tema arvates igaüks aru saama, et tegu on maailmavaadete kokkupõrkega, ja naiivne oleks arvata, et sadadest tuhandetest inimestest koosnevas ühiskonnas eksisteerib vaid kaks vaadet.
Mets kui ökosüsteem
Fotograaf räägib, et tal on au olnud kokku puutuda metsaomanike ja -majandajatega, kelle seas on eri vaadete eest seisjaid. Nii neid, kes peavad metsa toormeallikaks, kui neid, kes teevad aeg-ajalt küttepuid ja majandavad äärmise lugupidamisega. “Seni ei ole keegi neist tuttavatest minu ees esinenud avaldusega, et metsa ja metsamaa vahele võiks võrdusmärgi asetada. Nende mõistete vahel on küll seos, kuid need ei ole samad,” rõhutab mees metsade olulisust tervikliku ökosüsteemina ja erinevate elupaikade pakkujana.
Pole “meid” ega “neid”
Ta soovitab avalikus arutelus kaasalööjaile lõpetada argumenteerimine, viidates salapärasele vaikivale enamusele ja hirmutamisele. “Arutelu võiks jätkuda polariseerimata: selle teema puhul ei ole head ega halba, “meid” ega “neid”. On ainumõeldav, et järgmise kümnendi metsanduse arengukava koostamisse kaasataks peale metsamajandajate ülejäänud pooligi. Ainult nii saavutame ühiskondliku kokkuleppe ja selguse, mida rahvas ja riik hädasti vajavad, kirjutas ta.
