Priit Põllumäe: Metsaühistud võiks mõtelda ka lisandväärtusele

Pilt puudub

 MAALEHT.EE, Viio Aitsam: Erametsaliidu tegevdirektor Priit Põllumäe räägib liidu rollist ja loodab, et metsaühistud kujunevad eri huvidega metsaomanike ühendajaiks.

Alustaks sellest, mida erametsaliidule on ette heidetud –metsaomanikke on 97 000, liit ühendab 4500, kuidas ikka saab nii rääkida omanike esindaja rollist?

Tuleks arvestada sellega, et 97 000 omaniku hulgas on näiteks ka krundiomanikud. Neid, kellel metsa 2 hektarit või alla selle, on Eestis märkimisväärselt palju. Nii väikese metsa omanikel ei pruugi kunagi tekkida tunnetki, et peaks ühistusse kuuluma.

Kui nad aga mõnikord harva oma metsas midagi teevad, on nende tegevus kindlasti sellest mõjutatud, mida erametsaliit on teinud.

Ma küsiks teistmoodi: kas Eestis on teist organisatsiooni, kes ühendaks tervelt 4500 metsaomanikku? Ei ole ju. Eesti Jahimeeste Seltsi ka ei kuulu kõik jahimehed ja talupidajate liidus pole kõiki talunikke. Selles valguses on minu arvates 20aastase organisatsiooni 4500 omanikku päris hea tulemus. Alles mõne aasta eest jäi see arv 3000 ringi.

Kõik on pealegi suhteline. Kui vaatame, palju liidu praegustel liikmetel metsamaad on – kokku 270 000 hektarit –, siis selle järgi on erametsaliit ka otseselt üsna arvestatav esindaja. See on kusagil neljandik Eesti erametsadest.

Kunagi on juttu olnud, kuidas pole võimalikki, et kõik inimesed ühtviisi aktiivsed on.

Vaadates, mis pinnalt ühistegevus on tekkinud, siis see on, jah, aktiiv. Huvide kaitse puudutab ju kõige rohkem seda metsaomanikku, kes kõige tihedamalt eri küsimustega kokku puutub. Mida rohkem on metsamajanduslikku tegevust, seda rohkem märkab inimene probleeme. Sellelt pinnalt tekib vajadus, et oleks organisatsioon, kes probleemidega tegeleks, tegutseja huvisid kaitseks. See on loogiline protsess.

Kas olete ise ka metsaomanik?

Ise ei ole, aga pean end n-ö peremetsaomanikuks – mu isal on üle 20 hektari metsa ja eks seda oleme peremetsaomanikena majandada püüdnud. Suur osa sellest metsast on Natura ala.

Läks aega, aga lõpuks oma isalegi rääkisin ühistutest ja nüüd on tema ka metsaühistu liige. Meid on see küll aidanud.

Millega te teda veensite?

Ei tohiks eeldada, et ühistu liikmena hakkab metsaomanik hirmsasti kasu saama, tegelikult mängivad siin pisinüansid. See, et ühistus saan paremini tehinguid teha ja puidu eest head hinda, on kindlasti üks oluline osa, aga teisalt tähendab ühistusse kuulumine paremat informatsiooni kättesaadavust, võimalust osaleda taimede ühises ostmises, näiteks abi maaparanduslike objektide asjus jne.

Ka omanikul, kes väärtustab vaid metsa kui keskkonda, tasub ühistusse kuuluda näiteks õppepäevade mõttes. Kogu klubiline tegevus on samuti tähtis.

Kui palju puutute kokku organiseerumata metsaomanikega?

Kaudselt on see kokkupuude päris suur. Näiteks uue maaelu arengukava 2014–2020 metsameetmete disainimine, mis praegu käimas. Erametsaliit on seal juures rääkimas, et metsameetmeid on vaja. Kui kedagi poleks, kes räägiks, siis tõenäoliselt suur osa sellest rahast liiguks mujale.

Et me räägime, võidavad ka need, kes praegu liikmed pole. Natura metsatoetus on väga hea näide. Põllumajandusministeerium oli seda maaelu arengukavast välja tõstmas. Kui erametsaliitu poleks olnud, oleks ilmselt nii läinudki.

Või et hooldusraieid endiselt toetataks… Kui metsaomanik aastal 2018 seda toetust taotleb, siis vaevalt ta mõtleb, et see on, mille eest erametsaliit kunagi võitles. Aga seda ei tasu arvata, et ametnikud on metsatoetused välja mõelnud ja need lihtsalt on olemas.

On ju ka sellist esindamist, kus kohe kõik ei õnnestu. Seadusloomes osalemine on tihti nagu üks lõputa haamerdamine…

Eks ta ole, aga Eestiski on selline huvikaitsetöö ikka veel üsna lapsekingades. Seoses tegevusega Euroopa metsaomanike katusorganisatsiooni CEPF juures oli mul võimalus näha, kuidas see käib Brüsselis – seal on see klass omaette.

Mida see tähendab?

Seal on kogu huvidekaitse kultuur teine. Esiteks juba regulatsioonide loojad suhtuvad huvikaitseorganisatsioonidesse teistmoodi, palju tõsisemalt kui meil Eestis. Ei saa ju öelda, et Eestis huvigruppe ei kaasata, aga Brüsselis suhtutakse neisse natuke suurema lugupidamisega, neid võetakse kui oma ala eksperte.

Seal on ka üldse professionaalsuse aste teine. Seminaril või debatil võidakse minna vastakuti üsna teravaks, ollakse totaalselt eri arvamustel, aga õhtul, näiteks mingil mitteformaalsel istumisel ollakse sõbrad.

Ollakse nii profid, et kui organisatsioonidel on eriarvamusi, arutatakse need omavahel enne läbi, kui seisukohtadega välja minnakse. Tehakse ka kompromisse, pisinüansside pärast ei hakata omavahel kraaklema kusagil komisjoni koosolekul, sest teatakse, et ühissõnumiga minnes ollakse tugevamad.

Kui Eesti metsaühistute juurde tagasi tulla, siis nüüd esimest korda on sesse liikumisse jõudnud teatud sund – ühistutoetus on seotud liikmete arvuga…

Mõnes mõttes on loogiline protsess. Metsaühistud on jõudnud oma majandustegevusega edasi, teenuste pakkumisega seoses on tekkinud vajadus pidada palgalisi töötajaid… Sellise seose tekitamise siht on ju, et ühistud muutuksid majanduslikult iseseisvamaks ja ei sõltuks niivõrd toetustest.

Kui ühistu on väike, aga tubli, on minu arvates see ka tervitatav. Toetus peaks sõltuma mitte ainult liikmete arvust, vaid sellest ka, mis teenuseid ühistu pakub.

Tegelikult väga hea, et metsanduses pole laustoetamist nagu põllumajanduses – iseseisvust ja vabadust jääb rohkem alles.

Sõltumatus on tähtis küll.

Kui oma probleemiga helistab teile metsaühistusse mitte kuuluv metsaomanik, siis kas lähete appi?

Hätta ei jätaks küll kedagi. Kui tõesti omal aega pole, üritaksin ta kohaliku ühistuga kokku viia, et ta sealt tuge saaks.

 

EEMLi tegevjuht Priit Põllumäe

 

Kõigepealt seda, et minu arvates on hea, et meil on palju metsaomanikke. Pidevalt räägitakse, et erametsaomandid on liiga väikesed ja liiga killustunud. Mulle meeldib sellest pigem positiivselt mõelda. Et jah, võime lõpmatuseni jääda end võrdlema Soomega, Rootsiga jne, aga kui mõelda teistele Ida-Euroopa riikidele, siis on meil ikka hästi läinud. Füüsiliste isikute keskmine metsaomand on 8 hektarit, samal ajal kui Rumeenias näiteks üks hektar. Prantsusmaal on 2,4 miljonit omanikku, kellel metsa alla hektari…

Nüüd võiks tasapisi selles suunas edasi liikuda, et ühistegevust veel propageerida ja olla ühtsed, sõltumata sellest, kui palju just kellelgi metsa on või milline on kellegi staatus. Paljudes Euroopa piirkondades ei tehta vahet, kas metsaomanik on füüsiline või juriidiline isik. Vähemalt huvikaitse seisukohast on see väga tähtis.

Tahaks loota, et aastal 2050 on me liidu erametsapere vähemalt kolm korda suurem ja ühtne.

Üks liin ühistegevuses on näiteks energiapuidu ja katlamajade rida, teine klassikalised majandajad, kolmas hoopis puude väljade tunnetajad…

Metsaomanikel on tõepoolest väga erinevad huvid. Ma loodan, et ühistutest saab platvorm, kuhu tulevad kokku kõik – nii need, kes tegelevad hakkpuiduga, kui need, keda huvitab hoopis ühiselt väljasõitusid teha jne. Sest ühtsus on tähtis.

Minu arvates võiksid metsaomanikud mõtelda julgemalt taastuvenergeetikale ja ka sellele, et puidule anda mingi lisandväärtus.

Kui seoses järgmise maaelu arengukavaga arutati metsandussaadustele lisandväärtuse andmise toetusmeedet, õnnestus lisada, et uuel perioodil saaks seda taotleda ka metsaühistud. See oleks ühistutele muidugi väljakutse, aga vähemalt on nüüd võimalus olemas.
 

 

0Shares