Raplamaal kasvab palju kaasikuid ja kuusikuid
19.06.2013
EESTI LOODUS, Heiki Hepner: Raplamaa on metsarikas maakond. Oma metsasusega ületab ta paljusid maakondi, olles 15 maakonna seas viiendal kohal. Eesti keskmine metsasus on 50,3%, Raplamaal aga 53,2%. Kokku võtavad metsad Raplamaal enda alla 158 500 hektarit, hõlmates 7,2% Eesti metsadest.
Kolmveerand Raplamaa metsadest on kantud metsaregistrisse. Seega on nende metsade kohta võimalik saada põhjalikke andmeid. Edasine analüüs tuginebki eelkõige metsaregistri andmetele, kust aitas päringuid teha Enn Pärt.
Konkurentsitult kõige metsaseni vald Raplamaal on Käru vald, kus ligi kolmveerand maast on kaetud metsaga. Raplamaa keskmisest enam on metsa veel Märjamaa, Kehtna ja Raikküla vallas. Kõige vähem metsa on maakonna edelanurgas asuvas Vigala vallas (38,9%) ja seda isegi võrreldes väikese, linnalise iseloomuga Järvakandi vallaga. Alla Eesti keskmise metsasusega on veel Rapla, Juuru ja Kaiu vald. Täpselt Eesti keskmisega võrdsel tasemel on aga metsasus Kohila vallas. Nii võimegi kokku võtta, et Raplamaa põhjapoolne osa ja edela nurk on väiksema metsasusega kui lõunapoolne osa.
Raplamaal leidub kõiki metsakas-vukohatüüpe. Kõige rohkem on soovikumetsi, mis võtavad enda alla peaaegu kolmandiku kõikidest puistutest, kusjuures 56% soovikumetsadest on kaasikud. Kuusikuid ja männikuid leidub peaaegu võrdselt, 15% ja 13%. Teisi puistuid on vähem: hall-lepikuid 9%, haavikuid 4% ja sanglepikuid 3%. Samas on 71% maakonna sanglepikutest ja 35% haavikutest just soovikumetsad.
Üle kolmandiku maakonna soovikumetsadest paikneb Märjamaa vallas, 27% Kehtna ja 12% Käru vallas. Kui Märjamaa ja Kehtna vallas jälgib soovikumetsade liigiline koosseis laias laastus maakonna keskmist, siis Käru vallas on ligi kolmveerand kaasikud ja soovikumännikud peaaegu puuduvad.
Ligi viiendik Raplamaa metsadest on laanemetsad, kus sagedaim on sinilille kasvukohatüüp. Pooled laanemetsadest on kuusikud, viiendik männikud, 17% kaasikud ning 7% hall-lepikud. Kuna märkimisväärne osa Raplamaa muldade aluskivimist on lubjakivi, leidub siin rohkelt üleminekualasid sinilille kasvukohatüübilt kastikuloo kasvukohatüübile, mis Jaanus Paali klassifikatsiooni järgi liigituvad sürjametsade tüübirühma.
Loometsi võib kindlasti pidada maakonna metsade kroonijuveeliks, sest nende levik nii Eestis kui ka maailmas laiemalt on küllaltki piiratud. 15% Eesti loometsadest kasvab Raplamaal ja üle poole (56%) neist jääb Märjamaa valda. Ligi veerand maakonna loometsadest asub (23%) Raikküla vallas, Kohila vallas on neid 10% ja Rapla vallas 8%. Teistele valdadele jääb kokku kõigest 3%.Loometsad kokku hõlmavad 8% kõigist maakonna puistutest ja kuna tegemist on põuakartlike muldadega, on arusaadav, et 68% loometsadest on männikud. Veerand oti lookuusikud, ligi 5% aga lookaasikud. Umbes ühe protsendi loometsadest hõlmavad keskkonnakaitse mõttes väga kõrgelt hinnatud lootammikud. Enamik (94%) loometsi kuulub kastikuloo kasvu koha tüüpi.
Palumetsad hõlmavad maakonna metsadest l6%. Enamik neist (44%) on männikud, ligi kolmandik (32%) kuusikud ja ligi viiendik (19%) kaasikud. Valdavalt paiknevad palumetsad maakonna lõunapoolses osas. Veerand kõigist maakonna palumetsadest kasvab Märjamaa vallas, 22% Käru, 21% Kehtna ja 12% Vigala vallas.
Peale looalade on Raplamaa ka suurte soode ja soometsade maa. Seetõttu on ligi viiendik metsadest soometsad. Pool soometsadest on kõdusoometsad, mis viitab aastakümneid tagasi tehtud metsakuivendusele. Kuivenduse abil ei ole mitte ainult parandatud kasvukoha viljakust: üksiti võimaldab see majandada metsi liigniisketel aladel.
Üle veerandi kõigist kõdusoo-metsadest on levinud Kehtna vallas. Kehtnale järgneb 22% Märjamaa vald ja 18% Kaiu vald. Pooled kõdusoometsadest on kaasikud, kolmandik männikud ja seitsmendik kuusikud.
Samblasoometsad võtavad maakonna metsadest enda alla 6%. Ligi veerand (24%) nendest metsadest kasvab Kehtna vallas, üle viiendiku (21%) aga Kaiu vallas ning 13% Märjamaa vallas. Samblasoometsad on tugevalt liigniisked ja väheviljakad, seepärast domineerivad siin männikud, mida on 90% kõigist maa kontra sambla soo metsadest. Ülejäänud osa jääb sookaasikutele.
Rohusoometsi leidub kõige vähem, vaid 3% kõigist metsadest, ning neist on konkurentsitult kõige rohkem kaasikuid (74%). Kaasikutele järgnevad männikud (17%) ja kuusikud (4%) ning sang-lepikud. Sanglepikud eelistavad rohusoometsade hulka jäävat vähe levinud lodu kasvukohatüüpi, mis on nende meeliskasvukoht.
Rabastuvaid metsi on maakonnas kõigest 1%. Ligi kolmveerand rabastuvatest metsadest on männikud, 16% sookaasikud ja 10% kuusikud.
Liivaseid nõmmemetsi kasvab Raplamaal erakordselt vähe. Väga vähe leidub ka puistangumetsi, mis Raplamaal on tekkinud eelkõige endiste kruusakarjääride rekultiveerimise tulemusena. Kuna puistangumetsade kasvukohad on enamasti toitainevaesed, valitsevad siin männikud (59%), kuid arvestatav osa (19%) on ka hall-lepikud.
Kõige levinumad puistud Raplamaal ОП kaasikud. Kui Eestis hõlmavad kaasikud 30% kõigist puistutest, siis Raplamaal on nende osakaal neli protsenti suurem. Kaasikute vanuseline koosseis jälgib üldiselt Eesti keskmist suundumust, seega on vanemaid puistuid rohkem kui nooremaid.
Siiski leidub Raplamaal vanemaid puistuid pisut rohkem kui Eestis keskmiselt. Kaasikute keskmine vanus on 48 aastat, s.o Eesti keskmisest paar aastat vanem, ning 59% puistutest on üle 40 aasta vanad. Kaasikute keskmine tagavara 138 tm/ha jääb selgelt alla Eesti keskmisele. Kaasikute keskmine juurdekasv on suhteliselt tagasihoidlik, 4,5 tm/ha aastas. Kõik kokku viitab sellele, et Raplamaa kaasikud kasvavad valdavalt kehvadel toitainevaestel muldadel.
Männikuid on Raplamaa metsadest 30%, Eesti keskmisega kõrvutades on see suhtarv 4% väiksem. Kui Eestis on keskmiselt 57% männikutest üle 60 aasta vanused, siis Raplamaal koguni 71%. Maakonna männikute keskmine vanus on isegi 80 aastat – Eesti keskmisest märgatavalt kõrgem iga. Raplamaa männikute keskmine tagavara on hektari kohta 180 tm, millega jäädakse Eesti keskmisest kõvasti maha. Ka männikute aastane juurdekasv (3,9 tm/ha) jääb Eesti keskmisele alla.
Kuusikute osakaal Raplamaa metsades on Eesti keskmisega võrreldes palju suurem. Nii hõlmavad kuusikud siin ligi veerandi kõigist puistutest. Kuusikute jagunemine valdade kaupa jälgib enam-vähem sama mustrit kui männikute jaotus. Kuusikute keskmine vanus on 62 aastat, nõnda on nad Eesti keskmisest kolm aastat eakamad. Vanuselise koosseisu poolest on Raplamaal vanemaid kuusikuid siiski märksa rohkem kui Eestis keskmisena. Nii on pooled puistutest üle 60-aastased, samal ajal kui Eesti keskmisena on selliseid metsi 41%. Kuusikute keskmine tagavara hektari kohta on 172 tm, mis jääb riigi keskmisele ligi 10 tm alla. Ka kuusikute aastane juurdekasv (5,9 tm/ha) on Eesti keskmisest selgelt väiksem.
Hall-lepikute rohkus on selge viide põllumajandusmaade hülgamisele viimastel aastakümnetel. Raplamaal katavad hall-lepikud 6% kogu met-sapinnast: see ületab Eesti keskmist mõne protsendikümnendikuga. Statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel (haarab ka neid metsi,mis ei ole metsaregistrisse kantud) on hall-lepikute osakaal Eestis üle kaheksa protsendi. Küllap nn nende puistute osatähtsus ka Raplamaal suurem, kui metsaregistri andmed seda näitavad. Isiklike kogemuste põhjal julgen väita, et võsastunud endised põllumaad jõuavad metsaregistrisse lavaliselt kümne-kahe-kümneaastase viivitusega, mistõttu üks osa hall-lepikuid metsa registris kindlasti veel ei kajastu.
Eeltoodu lubab väita, et Raplamaal on põllumaid jäetud sööti ja metsastuma vähemalt samas mahus kui Eeslis keskmisena. Hall-lepikud on väga kiire kasvuga ja nende parimaks raievanuseks peetakse 30 aastat, seega on optimaalne keskmine vanus 15 aastat. Raplamaal on see aga 32 aastat ehk siis optimaalsest üle poole rohkem.
Eestis keskmiselt on hall-lepikud kaks aastat nooremad, mis on siiski väga kõrge keskmine vanus. Ligi kolmveerand hall-lepikutest on iile 20 aasta vanad, s.o Eesti keskmisega võrreldes enam-vähem samaväärne. Keskmine hall-lepikute tagavara 137 tm/ha on ligikaudu võrdne Eesti keskmisega.
Haavikuid on maakonnas 4% kõigist puistutest: metsaregistri järgi on see umbes Eesti keskmine tase. SMI andmetel on haavikuid kuni paari protsendi võrra rohkem. Ka haavad on kiirekasvulised ja suhteliselt lühikese elueaga puud. Seega ei tohiks haavikute keskmine vanus väga kõrge olla. Tegelikult on maakonna haavikule keskmine vanus kõrge (47 a) ja vanade haavikute osakaal märkimisväärselt suur. Üle 40-aastased haavikud hõlmavad Raplamaal 60% kõigist puistutest. Haavikute keskmine tagavara on Raplamaal 168 tm/ ha, mis ületab mõne tihumeetriga Eesti keskmist. Haavikute juurdekasv on 5,3 lm/ha, mis jääb riigi keskmisele alla.
Sanglepikuid on kõigest 1°/) maakonna metsadest ja ligi 40% neist kasvab maakonna suurimas vallas Märjamaal. Arvestataval hulgal leidub neid ka Kehtna, Käru ja Vigala vallas, natuke Kaiu vallas, kuid teistes valdades äärmiselt vähe. Maakonna sanglepikute keskmine vanus on 52 aastat, s.o riigi keskmisest aasta jagu kõrgem vanus. 68°/) lepikutest on üle 40 aasta vanad. Sanglepikute keskmine hektaritagavara on Raplamaal 177 tm, mis on Eesti keskmisest mõne tihumeetri võrra suurem. Samas jääb juurdekasv (4,5 tm/ha) riigi keskmisele alla.
Muid puistuid on Raplamaal 0,6 protsendi jagu. Enim levinud neist on tammikud, mis võtavad enda alla ligi 300 hektarit. Tammikute keskmine tagavara on 156 tm/ha, mis ületab Eesti keskmist tunduvalt. Ent tammikute keskmine vanus, 91 aastat, on võrdne riigi keskmisega. Saarikute pindala jääb alla 200 hektari, nagu ka teiste vähem levinud puuliikide (lehised, vahtrad jne) puistute puhul kokku.
Metsamaa väärtus. Raplamaa met sade keskmine kasvukohaheadus ehk boniteet on 2,5, mis on kolm kümnendikku madalam Eesti keskmisest. Selle näitajaga ollakse teiste maakondadega võrreldes 11. kohal. Omandivormi järgi on maakonna erametsade boniteet (2,4) kõrgem kui riigimetsas (2,7).
Valdavalt on puistute boniteet riigi keskmisest madalam ka puuliigid. Maakonna männikute kasvukohaheadus on 3,2, kaasikutel 2,4 ja hall-lepikutel 1,8. Haavikute boniteet (1,5) on riigi keskmisega võrdväärne; ainsana on natuke parema boniteediga vähe levinud sanglepikud (2,2) ja tammikud (3,0).
Kaitsealused metsad hõlmavad 18% Raplamaa metsade üldpindalast. Kokku on Raplamaal kaitsealasid 55 875 hektarit, millest 28 750 hektarit ehk 51% katavad metsad. 37% kaitsealustest metsadest kuulub sihtkaitsevööndisse, 47% piiranguvööndisse ja 16% hoiualade koosseisu. Raplamaal on loodud 33 hoiuala, neist 23 alal (70%) on vähemalt iibeks sihiks seatud ka metsade kaitse.
Kaitstavaid metsi jagub üsna võrdselt kõikidesse valdadesse, kui jätta кõrva1e väiкe Järvakandi vald. 2000. aasta välitööde andmete järgi valiti Raplamaal välja seitse ala, mille üks eesmärk on hoida loometsi [4]. Nüüdseks on neist iibel või teisel moel kaitse all kuus ala.
Kokkuvõttes: kesti keskmistest näitajatest eristuvad Raplamaa metsad kuusikute ja kaasikute suurema osatähtsuse ning männikute väiksema osakaalu poolest. Metsad on vanad, suhteliselt väikese tagavara ja madala boniteediga ning kasvavad pigem väheviljakatel aladel. Looduskaitse seisukohast on suur osakaal kaitstavatel metsadel, millest eraldi väärivad esiletõstmist kaitsealused loometsad.
