Gunnar Reinapu: tulevikumetsade rajamisel on aeg tegutseda uut moodi

28.11.2023

Gunnar Reinapu
Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakonna juht

Meie metsade hea käekäik ei puuduta ainult neid ca 112 000 eestlast, kellele kuulub metsa. Eestlaste jaoks on mets südamelähedane ja emotsionaalne teema. Metsas seenel käimisest on kujunenud rahvussport ja tuntud puhkemetsades looklevad paljude lemmikud jooksu- ja suusarajad. Metsa kohta on meil kõigil mingi arvamus. Aga millised peaksid meie metsad olema järgmisel sajandil?

Juba täna on oluline mõelda ja arutleda, kuidas lähtuvalt kliimamuutustest peaksid metsaomanikud oma metsi tulevikku vaatavalt majandama.  Jätkusuutliku metsamajandamise pooldajana näen, et on õige aeg muuta seniseid praktikaid ja õigusruumi. Monokultuursete metsade aeg hakkab ümber saama ning elurikkuse suurendamiseks oleks lisaks uutele liikidele metsa tarvis erinevaid struktuure ja mikroelupaiku. Targad valikud tuleb teha just metsa elukaare alguses ja sealjuures pidada meeles, et metsa rajamine ei lõpe selle istutamisega. Hea planeerimise ja asjatundliku tegutsemisega on meil võimalik kasvatada metsi, mis on samal ajal vastupidavad ja majanduslikult väärtuslikud, aga ka elurikkad.

Kliimamuutustega suudavad paremini kohaneda segametsad

Üks on kindel – kliimamuutused ja selle otsesed tagajärjed nagu põuased suved, pehmed talved, üraskikahjustuste laialdane levik ning sagedased tugevad tormituuled on kohal ja puudutavad kõiki metsaomanikke valusalt. Seetõttu peaksime juba praegu rohkem mõtlema ja rääkima, millised kooslused, puuliigid ning ka majandamisvõtted sobituks sellesse muutuvasse pilti.

Paratamatult peab toimuma mingi nihe metsa uuendamisel just metsapuutaimede targemal valikul kasvukohatüübist lähtuvalt. Mullu istutati erametsadesse küll rekordiline kogus uusi puid – 18 miljonit, kuid põhiliselt ikka kuuske (10 mln), mändi (4 mln) ja kaske (3 mln). Teisalt jälle tõdeme, et meie kuusikuid on viimastel aastatel tabanud põuased suved ja seejärel massiline üraski rüüste, sest põuast vaevatud puud on lihtne saak. Õnneks oleme veel pääsenud suurematest metsa- ja maastikupõlengutest, kuid nägime ka nende stsenaariumite lahti rullumist meist kõigest mõne tuhande kilomeetri kaugusel.

Selge on see, et sajandeid meie metsades vastu pidanud puuliigid kuhugi veel ära ei kao.  Ilmselt saaksime sarnaselt jätkates veel ühe või kaks metsapõlve kasvatatud. Aga juba praegu oleks õige aeg suunata teadusesse rohkem ressursse, et välja selgitada, kuidas minna edasi siis, kui vana viisi enam ei saa. Kas tulevikus näeme siin laiuskraadidel kuuse asemel rohkem lehiseid või hoopis laialehelisi liike nagu meist lõunapoolsemates riikides? Ja mis me selle meie jaoks uue puiduga peale hakkame ning kuidas seda väärindame? Teadus peab metsamajandusest ees käima ja testima, kuidas uued liigid Eestis hakkama saavad, aga loomulikult saab siin oma panuse anda ka metsaomanik. Põua- ja tormikindlamate tulevikupuistute rajamiseks on siiski üks hea valem, millega pea kõik nõustuvad – monokultuursete metsade aeg hakkab ümber saama. Vähemalt harjumuspärasel kujul.

Segametsa istutades saame tulemuseks elurikka, tuulekindlama ja kahjustajatele vastupidavama puistu. Häiringutele vastupidavam mets on ka omanikule tulusam. Foto: Andres Orula

Aga kuidas on lood elurikkusega?

Kui palju peaks tulevikumetsas valitsema elurikkust ja mida see üldse tähendab? Kui tahta alust panna tulevikumetsale, mis oleks vastupidav nii tuultele, põudadele kui metsakahjustajatele ning oleks võimalikult tuulekindel, siis on just mitmeliigiline mets parim lahendus, kus on nii okaspuid, kuid sekka ka lehtpuid. Kuid üksnes segametsa istutamisest ei piisa ja eraldi tähelepanu tuleks pöörata elurikkusele.

Metsas elurikkuse saavutamiseks ei pea tulus kaotama, kui teha õigeid valikuid. Tänane metsateadus kinnitab, et elurikkuse suurendamiseks oleks metsa tarvis lisaks eri liikidele ka erinevaid struktuure ja mikroelupaiku – erinevas vanuses ja erineva kõrgusega puid, sekka põõsaid, surnud puid ja lamapuitu. Seda vähemalt elurikkuse gruppidesse ja puhverribadesse. Elurikkama metsa kujundamiseks on vaja mõningast mõtteviisi muutust, piisavalt teadlikkust ja omaniku tahet.

Metsa jäetud surnud puud pakuvad elupaiku paljudele liikidele ja suurendavad metsa elurikkust. Foto: Gunnar Reinapu

Kasuta ära seda, mida loodus annab

Kui soovime elurikast ja majanduslikult tasuvat metsa, siis on oluline uuele metsapõlvele alust pannes meeles pidada, et targad valikud tuleb ära teha metsa elukaare alguses. Neid vigu on hiljem väga raske parandada.

Metsa rajamine ei lõpe selle istutamisega – see on alles algus. Istutamisega sama oluline on hilisem noore metsa hooldus. Just kultuurihooldus ja valgustusraie panevad paika, milliseks mets tulevikus tegelikult kujuneb. Loodus annab istutatud metsale lisaks juurde veel oma panuse ning just seda panust peame õppima paremini kasutama.

Usun, et iga metsaomanik on nõus, et uuenenud metsa tuleb hooldada, et tagada parimad valgustingimused, ennetada ülemäärast juurkonkurentsi jne, kuid oluline on ka see, kuidas seda tehakse. Hooldustööde käigus ei tasu lõigata välja elurikkuse potentsiaali. Üldjuhul tekib monokultuuride vahele muid puuliike ja lisaks mõned elurikkuse seisukohalt väärtuslikumad tammed, vahtrad, pärnad, pihlakad. Neid lisandunud puuliike ja põõsaid tuleks nutikalt ära kasutada oma tulevikumetsa kujundamisel. Seega tasuks töid tellides rõhku panna kvaliteedile, mitte odavaimale hinnale. See oleks juba tubli samm edasi elurikaste ja kliimamuutustega paremini kohanduvate metsade kujundamise suunas.

Noore metsa hooldustööd kahtlemata on kulukad ning nende vilju ei nopi praegused omanikud, kuid siinkohal tuleb appi ka riik aidates kulusid osaliselt kompenseerida erinevate KIKi toetuste abil. Hooldustööde käigus on oluline anda kasvamiseks eelis põhipuuliikidele, kuid samas targalt säilitada ka lisandunud erilisemaid puuliike, et suurendada metsa elurikkust. Foto: Andres Orula

Kui soovime kord juba elurikkuse seisukohalt olulisi puid metsa jätta, siis tuleb need jätta just sinna, kus need järgmistele raietele ette ei jääks, et neist võimalikult palju ja pikalt kasu oleks. Sellisteks kohtadeks võivad olla sihi või metsateede ääred, söötis heinamaa äär, sulglohu äär jne. Metsaomanikul peab olema läbimõeldud ja pikk plaan, et puude asukoht oleks just selline, mis jääks loogiliselt aktiivsest metsamajandamisest kõrvale.

Elurikkuse seisukohast olulised puud on mõistlik jätta kohtadesse, kus need aktiivsele metsamajandamisele ette ei jää – näiteks sihi või metsateede äärde. Foto: Gunnar Reinapu

Säilikpuude gruppidele või ribadele võiks aluse panna juba metsa elukaare alguses. Säilikpuude grupis saaks tulevikus edasi elada ka need liigid, mis muidu raie korral hukkuks. Raiejärgselt kujuneb sellisest alast justkui „vana metsa mälu“, kust elurikkus taas laiali saab kanduda.

Asukohavalik on oluline veel kitsamas mõttes. Õisi kandvatel puudel ja põõsastel on vaja valgust, et õisi tekiks rohkem ja nad sisukamad oleksid. Seega jätame neile kasvuks just sellise asukoha, kus nad saavad vähemalt poole võra ulatuses valgust ja päikest oma eluajal, just nii on neist rohkem kasu õietolmust ja nektarist toituvatele putukatele.

Üksikute säilikpuude asemel oleks mõistlikum jätta raiest puutumata nn elurikkuse saared, kust „vana metsa mälu“ taas laiali saaks kanduda. Foto: Gunnar Reinapu

Toimetame nii, et järeltuleva põlvkonna ees ei oleks piinlik

Näen oma töös pidevalt, et kuigi metsatööde ümber on palju emotsiooni ja erinevaid arvamusi, siis tegelikult on metsaomanikud enamasti siiski südamega asja kallal ja tunnetavad oma vastutust selle ees, et jätta tulevastele põlvedele ilusad ja väärtuslikud metsad. Tasub proovida uute liikidega, katsetada erinevaid majandamisvõtteid ja kindlasti rääkida nii oma edulugudest kui ka vigadest. Viimase kolme kümnendi jooksul oleme näinud, et näiteks oma metsa aktiivselt majandavate omanike koondumine metsaühistutesse on olnud  õige tee. Koos tegutsedes ollakse tugevamad kui üksi – koondudes on tööde tellimine soodsam, üheskoos puitu müües tõuseb positsioon hinnaläbirääkimistes ja kindlasti ollakse kuuldavamad. Kõik koos tegutsedes peame ka leidma milliste liikide ja majandamisvõtete päralt on tulevik.

Me oleme fakti ees, et muutust on vaja ning päris vana rada pidi enam edasi ei saa. Järgmistel aastakümnetel tuleb üksteise kogemusi ja teadlaste tarkust arvesse võttes teha valikuid, millele meie vanaisad veel ei pidanud mõtlema. Metsanduses ei selgu tõde ei homme ega ka viie aasta pärast. Tänaseid töövilju näeme alles poole sajandi pärast. Kuid tulevikumuutustega tuleks alustada juba nüüd. Uuendustes ei ole ju mitte midagi uut – me tegime ka 100 aastat tagasi metsatöid erinevalt kui täna teeme. Aga nüüd on aeg hakata mõtlema sellele, et teha asju teisiti, kui ehk praegu oleme harjunud.

Artikkel ilmus 27. novembril 2023 Maalehes.