Kuuse-kooreüraskite kevadine lendlus on taas alanud!

16.05.2024

Kuuse-kooreürask (k-kü) asustab reeglina 45 aastaseid ja vanemaid, tavaliselt põua või juurepessu poolt eelnevalt nõrgestatud kuuski, kes ei suuda end vaigueritusega üraskite eest enam piisavalt kaitsta. Puudele on eelkõige ohtlikud niines ja kambiumis toituvad, arvukaid ristkäike kaevandavad üraskivastsed. Käigud kahjustavad puu juhtkude ja seetõttu ei jõua okastes sünteesitud suhkrud ja vesi enam puu erinevatesse osadesse kohale ning puu hakkab kuivama. Kuuse võra muutub algul kollakaks, hiljem puu kuivades punakaspruuniks.

Üraskikahjud on viimastel kümnenditel, iseäranis viimastel aastatel tõusuteel, muuhulgas ka k-kü teise (suvise) põlvkonna arenguks soodsamate tingimuste tõttu. Sagenenud soojemad sügised, pehmemad talved ning suvised põuaperioodid soodustavad üraskite edukat talvitumist ja kiiremat arengut. Masspaljunemiste korral põuaperioodil suudavad k-kü-d anda mitu põlvkonda ja asustada ka täies elujõus kuuski põhjustades korduvate rünnakulainetega nende huku. Just seetõttu on k-kü majanduslikus mõttes üks kõige laastavam metsakahjur kuuse levialal nii Eestis kui Euroopas.

Möödunud talve lumeolud põhjustasid paljudes Eestimaa piirkondades märkimisväärset lumemurdu nii mändidel kui ka kuuskedel, luues seeläbi soodsad tingimused mitmete üraskiliikide arvukuse järjekordseks tõusuks kui mitte veel sel hooajal, siis vähemalt järgmistel. Rohke lumemurru koristamine metsadest on raske ligipääsetavuse tõttu kulukas, kuid vajalik. Üraskid leiavad ja asustavad murru kiiresti ja koos soodsa ilmastikuga loodud võimalus kahjuri masspaljunemisteks.

Kuuse-kooreürask on kärsaklaste sugukonda kuuluv väiksemapoolne (4‒5,5 mm),  pruunikas ja „karvase“, silinderja kehaga mardikas.

Kahjuri seiret Mandri-Eestis viivad aastast 2021 läbi Keskkonnaagentuur koos Riigimetsa Majandamise Keskusega (RMK). Kooreüraskite seireks kasutatakse suguküpseid mardikaid ligi meelitavaid feromoonpüüniseid (vt üraskit tutvustav video avaneb uues vahekaardis, püünise paigaldamise osa algus 8:14).

Kooreüraski seirepunktid on rajatud igasse Mandri-Eesti maakonda (13 mk, igas punktis 2‒4 püünist). Esmalt langetatakse märtsis igas seirepunktis vähemalt 3 püünispuud ning sõltuvalt ilmastikust (tavaliselt aprilli keskpaiku) paigaldatakse nende lähedusse standardsed plastist pilupüünised (foto 1), mis varustatakse valmikuid ligi meelitava feromoonpreparaadiga, mida vahetatakse 2‒3 nädalase intervalliga. Lenduva agregatsiooniferomooni* lõhna peale kohale lennanud kooreüraskid sisenevad püünisesse selle külgavade kaudu, jäädes lõksu püünise alumisse ossa paigutatud teisaldatavasse kogumiskasti. Sõltuvalt kogusest isendid loendatakse või hinnatakse nende arvu mõõdetud ruumala põhjal igal nädalal. Sama püünis on kasutatav 10 a või kauemgi.

Lisaks jälgitakse regulaarselt ka kooreüraskite haudme arengut selleks langetatud püünispuudel tüvevaatluste ja koore proovitükkide alusel. Valmikute lendluse seire koos üraski arengustaadiumite jälgimisega lubab arvukuse hindamise kõrval ka võimaliku kahjustuste prognoosi ja tegevuste õiget ajastamist kahjude vähendamiseks (asustatud püünispuude väljavedu jms, vt kooreüraski tõrjest avaneb uues vahekaardis).

Foto 1 RMK kasutatav feromoonpüünis
(nn pilupüünis) kooreüraskite seireks
Võru maakonna seirepunktis.

Sõltuvalt ilmastikust ja kohaliku mikrokliima eripäradest võib k-kü lendluse algus Eesti eri piirkondades erineda kuni paar nädalat. See algab tavaliselt varem lõunapoolsetes maakondades, eriti Kagu- ja Lõuna-Eestis ja hiljem Loode-, Kirde- ning Põhja-Eestis. Fenoloogiliselt ühtib lendluse algusaeg reeglina enam-vähem arukase pungade puhkemise ajaga, kuid jaheda ja niiske ilma korral võib lendlus ka viibida ja alata alles siis, kui arukased on juba lehtinud.

RMK feromoonpüüniste (paigaldatud 16.04.24) püügitulemuste põhjal oli isendite keskmine Põlva-, Tartu- ja Võrumaal 30. aprilli seisuga üle tuhande isendi ning Jõgeva-, Pärnu-, Valgamaal ja Viljandimaal 400‒600 ringis, samal ajal kui Harju-, Järva- ja Virumaa seirepunktide püünistest veel kooreüraskeid ei leitud (tabel 1). Seega on lendlus alanud Ida-, Kagu- ja Lõuna-Eestis, kuid soojade ilmade jätkudes kindlasti mujalgi. Jahedate öödega piirkondades võib aktiivsem lendlus veel viibida. 07.05 seisuga loendati kõige enam isendeid Läänemaa seirepunktis (ligi kümnekordne kasv võrreldes möödunud nädalaga) ja üraskeid leidus ka nende seirepunktides, kus neid aprilli viimasel-mai esimesel nädalal veel polnud. Põlva- ja Tartumaa seirepunkti püünispuudel oli 10.05 seisuga k-kü haude rajamine juba käimas ja emasmardikate näritud emakäigud olid vähemalt mõne cm pikkused (foto 2). Ehkki eelmise nädala jahedus ja öökülmad pärssisid k-kü lendlust, annavad alanud nädala soojemad ilmad sellele taas hoogu juurde.

Tabel 1 Üraskite keskmised arvud seirepunktides nädalate lõikes alates 23. aprillist 2024

Foto 2 Paarituskambri rajanud isasmardika
suguferomoon meelitab kohale emased,
kes pärast paaritumist närivad koorealuses
juhtkoes nn emakäigud ja munevad nende
külgseintele.

Lendluse aktiivsus sõltub oluliselt konkreetse asukoha ilmast ‒ mida soojem ja kuivem see on, seda soodsam kooreüraskitele. Seega, soovitame sooja ja kuiva ilma jätkudes käesoleval nädala jooksul kindlasti üles seada feromoonpüünised metsaomanikel, kes veel pole jõudnud seda teha. Püünispuude kasutamiseks saab toetust taodelda Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakonnast (end. Erametsakeskus).

Lisaks üraskite seirele, on feromoonpüünised abiks ka kooreüraskite kahjustuste vähendamisel (valmikuid lendluse ajal ja enne nende sigimist võimalikult palju välja püüdes). Püünised on efektiivsemad siis, kui metsa tervislik seisund on hea ja üraski asurkonna arvukus alles kasvavas faasis, kuid pole veel saavutanud maksimumi. Kui metsa seisund on kehvapoolne ja üraskeid leidub juba massiliselt või kui nende arvukus on juba langustrendis, siis on püünistest vähem abi. Feromoonpüüniste ja püünispuude kasutamine ei taga, et kasvavad puud jäävad üraskitest puutumata, kuid aitab kahjustusi vähendada.

Foto 3 Näripuru kuhjakesed lamaval kuusetüvel või seisva tüve alusel maapinnal või taimestikul viitavad kuuse-kooreüraskite värsketele sisenemisavadele.

Iseäranis oluline on kevadel märgata ja hinnata kooreüraskite poolt värskelt asustatud puude osakaalu ja piirkondi, kus see on märkimisväärne. Seetõttu kutsume nii metsaomanikke kui ka looduses liikujaid otsima ja võimalusel pildistama kuuse-kooreüraskite poolt värskelt asustatud kasvavaid kuuski tüve läbimõõduga vähemalt 15 cm, mille võrad on rohelised, kuid tüve alumise osa koores on ümmargused üraskite sisenemisavad (läbimõõt ca paar mm) ja selle läheduses leidub ohtralt peent näripuru (foto 3). Üraskivaatlused saab esitada loodusvaatluste nutirakenduse avaneb uues vahekaardis kaudu ning esitatud vaatlusi, sh üraskikahjustusega alasid riigi- ja erametsas saab vaadata Keskkonnaportaali kaardi avaneb uues vahekaardis metsasektsioonist.

*agregatsiooni- ehk kogunemisferomoonid on bioaktiivsed ained, mis meelitavad konkreetse liigi isendeid koonduma nt toiduallika või sobiva pesapaiga juurde. Looduses kasutavad üraskid neid oma liigikaaslaste kohale kutsumiseks, kuid neid saab kasutada ära ka seires ja püünispuudel.

Autor Mikk Heidemaa, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist