Metsaomanik, jäta hundipuud metsa mälukandjaks

04.03.2024

Metsamajandajad on aastakümneid harinud metsa parima äranägemise järgi, jättes liikide säilimiseks ja taastootmiseks säilikpuid. Väidan, et sellest ei piisa. Teeme uue plaani – jätame metsa üksikute puude asemel hoopis ökosaared. Need on ökoalad, mis aitavad leevendada metsa majandamisest tekkivaid järske muutusi keskkonnas. Nii saame vähemaga rohkem – teeme loodusele head, aga samal ajal saame raie järgselt kiiremini uue ja liigirikka metsa.

Võib üsna julgelt öelda, et praegune üksikute säilikpuude jätmise praktika ei tööta meie oludes kuigi hästi. Säilikpuude jätmise mõte seisneb selles, et nad peaksid metsas püsima püsti pikki aastaid. Reaalsuses kõik puuliigid siiski kaua püsti ei püsi ning kipuvad kliimamuutustega üha sagedamini meieni jõudvate tugevate tuulte ja tormidega ümber kukkuma. Ökosaarekeste jätmisel on aga metsa jäävad puud, taimed, samblikud, putukad ja muud väiksemad liigid tuulte eest paremini kaitstud ning saavad jätkata kasvamist harjumuspärases keskkonnas. Nõnda on alles jäävate liikide mitmekesisus suurem, sest meile jääb raiest puutumatu ala, kust vana metsa mälu raie järel uuele põlvele edasi kandub.

Ökosaar raielangil annab elurikkusele suurema võimaluse kui üksikud säilikpuud. Foto: Andres Orula

Väärtuslik hundipuu

Kui ma noore metsandust õppiva mehena metsas praktikal käisin, jäi meil ette üks laiutav mänd, mida metsamehed kutsuvad „hundipuuks“. Toona oli levinud praktika, et hundipuud tuleb ära raiuda, sest need on majanduslikus mõttes ebaotstarbekad. Nii üks agar metsamees entusiastlikult suure männi kallale asuski, et talle lahk peale lüüa ja sellega märku anda, et see puu tuleb harvendusraie käigus välja raiuda. Kuid kirvega kuiva oksa lüües, et puule ligi saada, murdus oksast jupp ning lendas lööjale vastu nägu. Toona ütlesin naljatledes, et Metsavana on rääkinud ja tahab, et see puu alles jääks! Ta proovis korra veel oksast jagu saada, aga oks paindus löögi all ja lõi hoopis kirve käest. Nii jäigi see puu toona edasi kasvama. Aastakümneid hiljem seda lugu meenutades tundub, et loodus ütleb meile vahel ette, kuidas metsa kujundada. Inimene peab lihtsalt oskama ja julgema seda märgata.

Kogenud metsamees hundipuu nimetust kuuldes selgitust ei vaja ning tunneb selle kaugelt ära. See on juba noores eas laiutama kippuv puu – teistest liigikaaslastest ligi kolmandiku võrra suurem, tihedate ja jämedate okstega, mis algavad juba maapinna lähedalt. Majanduslikus mõttes on selline puu otstarbetu – okskliku tüvega ja varjutab liigikaaslasi, kuid loodusliku mitmekesisuse mõttes on ta väga väärtuslik.

Esiteks on nad isendina vaadates ilusad ja suursugused. Teiseks on nad kasvamisel saanud looduselt teatud kasvueelise, nende juured on suuremal pinnal laiali ning see annab lootust arvata, et nad trotsivad ka torme, tuuli ja päikesekahjustusi teistest paremini. Ökoloogiliselt on hundipuud metsaelupaikadena olulised, pakkudes varju nii päikese kui lume eest ning tänu tihedatele okstele  tekib nii tüvele, kui puule rohkelt sammalt ja samblikke ning kuivanud jämedamad oksad pakuvad elupaika putukatele. Tihedas puuvõras on ka lindudel turvalisem pesitseda. Nii on hundipuul looduse eluringi vaadates kanda üks vääriline ja vastutusrikas roll.

Hilisema harvendusraiega hundipuud maha võttes jääb metsa ebamõistlikult suur auk, kus hundipuu on enda ümbert juba 5-6 puu ladvad ära piitsutanud ja nendest lõppraiesse ei jõua tõenäoliselt enam ükski. Vahel on hundipuud ka valgustusraietel  tuvastatavad, kuid selgesti ja hästi on nad leitavad harvendusraietel. Hooldusraie käigus oma metsa kasvama jäetud hundipuud on metsaomanikul võimalik kujundada pika plaaniga ja targalt tulevikku vaadates pigem metsa keskpunktiks. Hundipuude ümber saab rajada säilikpuude grupi, mis jäetakse kasvama metsa eluringi igas etapis. Kui aga hundipuud võtta ei ole, siis saab sellise säilikpuude grupi rajada ka mõne murdunud ladvaga, mitmeladvalise, sureva või surnud puu või muul moel erilise, kuid majanduslikult vähemväärtusliku puu ümber. Samuti suurte kivide või sulglohkude äärde.

Ökosaare võib kujundada mõne erilise, näiteks murdnud puu ümber. Foto: Andres Orula

Toetused loodust hoidvatele metsaomanikele

Meil tuleb arvestada ka sellega, et üha enam hakkavad ökoloogilised aspektid jõudma erinevate metsandustoetuste nõuetesse. Seega soovides kasutada riigi abi oma metsa hooldamisel, tuleb hakata loodusega kooskõlas tegutsema. Eelmise aasta lõpus uuenes esimese näitena metsameetme toetus, mille taotlemine käis uue EL programmperioodi reeglite järgi. Nii peab nüüd metsameetmest toetuse taotlemisel olema mitmekesisus metsas rohkem läbi mõeldud – millises seisus on need säilikpuud, mis juba uuendusraiega metsa jäeti; millised liigid jäävad eraldisele hooldusraie järgselt; kuhu jätta puhveralasid või puistugruppe, et mets oleks struktuurselt mitmekesine; kas metsas on lamapuitu jne. Kui asja lähemalt vaadelda, siis on need nõuded vägagi loogilised ja lihtsasti täidetavad. Olgem ausad – paljudel metsaomanikel oli see läbi mõeldud juba enne uute toetusnõuete rakendumist. Liigume aga sinnapoole, et sellest saaks valdav praktika.

Ei saa ka salata, et meie majandusmetsad on istutatud ja majandatud enamjaolt monokultuursena – kui oleme istutanud kuuse, siis hooldame kuusekultuuri ja liigume lõppraieni sama põhimõttega. Metsa oleks aga tarvis rohkem liike ja rohkem struktuure, mispärast on oluline tõsta ka metsa liigilist koosseisu. Olulised on läbimõeldud asukohad, et väärtuslikud puud püsiksid metsas võimalikult kaua ja neil oleks parim kasvukoht. Nn ökosaarelt jätkab varasem keskkond oma elu ning levikut ja nii on tulemuseks elurikkam uus mets. Veelgi laiemalt – ökosaarte asukohad võiksid olla niivõrd läbi mõeldud, et moodustaksid looduses ökokoridore, mida mööda saaksid erinevad liigid lihtsamini liikuda.  Tuleb teha konkreetsetele oludele vastavad targad otsused – liikide valikul on ühtviisi olulised nii pinnas, valgusolud, niiskus kui tuuletingimused. Meil on heal tasemel metsandusteadus, mille abil teame praeguseks üsna täpselt, kuidas liigid levivad ja mida vajavad. Mõistlik oleks see tarkus enda jaoks tööle panna.

Ökosaared on ka lankide servadesse jäetavad puhveralad. Olgem ausad – esteetiline pool on samuti oluline. Nii majandades ei oleks maanteed vahetult palistatud raielankidega ja metsa jääks suurem ala, kus säilib vana metsa mälu. Ökosaared annavad oma olulise panuse uuele metsale aluse panemisel ning pakuvad erinevatele looma- ja linnuliikidele liikidele elupaiku ning võimalusi varjumiseks. Metsaomaniku vaatest ei ole metsa servadel nagunii enamasti kõrget majanduslikku väärtust, sest sealsed puud on tuulega rohkem harjunud ja kehvemini laasunud. Las need kannavad siis muid, tasakaalustavaid eesmärke.

Laiutav tamm kuusikus. Foto: Mait Hendrikson

Metsa majanda läbimõeldult ja pika plaaniga

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et lõppkokkuvõttes on ökoraie näol tegemist ju ikkagi lageraiega, lihtsalt sel on ilusam fassaad. Paraku on nii, et mets on meie üks olulisemaid taastuvaid rikkusi. Toimetame siis oma majandusmetsas nii targalt, et saaksime metsa kasvuperioodil osa kõigist selle hüvedest, alates seenel käimisest kuni vaba aja veetmiseni, ning lõpptulemusena saame parima võimaliku kvaliteediga puidu. Ja siis alustame uut ringi ning selle tulemused jätame noppimiseks järgmistele põlvedele. Teeme selleks järgmise metsapõlve kasvatamiseks juba nüüd ettevalmistusi – liigirikaste ökoalade, ehk puhverribade ja elurikkuse saarekeste, rajamine algab juba eelmise metsapõlve hooldamise käigus, kui seda pole varem jäetud. Ei pea liigse agarusega oma metsast elurikkust välja lõikama, vaid pigem lasta loodusel rohkem omasoodu toimetada, et metsas oleks nii erinevaid rindeid kui ka erilisemaid puuliike nagu pihlakad, tammed, vahtrad jne.

Õigete raiete tegemine õigel ajal on metsa tervisele kasulik ja aitab metsal paremini tormide ja erinevate kahjustajatega hakkama saada. Klassikalises mõttes majandusmetsas peaksime loomulikult eelkõige lähtuma sellest, et kõiki metsamajanduslikke töid tehakse selleks, et ühel päeval jõuda ka saagikoristuseni. Küll aga saame me metsaomanikena teha kõik, et raie mõju oleks ümbritsevale keskkonnale võimalikult väike. Puhverribade ja läbimõeldud elurikkuse saarekeste jätmine oleks kompromiss, mis arvestaks rohkem loodusega, kuid ei muudaks metsa majandamist vähem tasuvaks. Sellest lahendusest oleks ainult võita – nii metsaomanikul, metsal kui liigirohkel elurikkusel.

Tulles tagasi hundipuu loo juurde – usun, et põlvest põlve pärandatud erametsades on ilmselt nii mõnigi tänane metsaomanik lapsena hundipuu otsa ronides püksipõlvi ära lõhkunud. Oma metsa elurikkusest hooliv ja pika plaaniga metsaomanik soovib sellist metsamälestust ka oma lastele pakkuda. Nii on hundipuul ja selle ümber koondunud ökosaartel oma koht nii metsaomaniku kui metsa mälus – koondades ümber liigikaaslasi, andes varju metsaelanikele ja rikastades esmapilgul märkamatut loodust ning pakkudes mitmele põlvkonnale vahvaid mälestusi elujõulisest, tervest ja loodusrikkalt majandatud metsast.

Gunnar Reinapu, KIKi metsaosakonna juhataja

Kuhu rajada ökosaar?

• Kõige lihtsam on ära kasutada mõnda metsas leiduvat maamärki või huvitavat pinnavormi nagu kivine küngas, sulglohk, suurte kivide või säilikpuude ümbrus. Samuti on heaks kohaks metsateede ääred.
• Kui selliseid maamärke metsas ei leidu, otsi huvitavaid, aga majanduslikus mõttes väheväärtuslikke puid ja hakka ökosaart kujundama selle ümber – nt kui on mitu tüve koos kasvamas, mitmeharulised või halvasti laasunud puud, murdunud latvadega puud, nn hundipuud jms.
• Ökoala peaks olema piisavalt suur, et suudaks hiljem saarele kasvama jäänud liikidele vajalikku kaitsvat puhvrit pakkuda. See peaks ära katma seadusest tuleneva säilikpuude jätmise kohustuse, kuid sellel võiks targalt säilitada ka põõsarinde ja alusmetsa, et see oleks paremini tuulte eest kaitstud.

Artikkel ilmus 29.02.2024 Maalehe Metsalehes.

Selgituseks uudise peapildile (autor: Mari Peterson, Delfi meedia): Ökosaarel võiksid lisaks säilikpuudele oma koha leida ka elurikkuse seisukohalt olulised puud nagu nt tammed, pihlakad, pärnad, vahtrad jne. Kindlasti tuleks ökoalal säilitada põõsad ja alusmets, et pakkuda allesjäävatele liikidele kaitset tuulte eest. Ökosaare äärde võiks jätta õitsvaid põõsaid ja puid, et tagada neile parimad valgustingimused täidlasemate õite tekkeks. Ära eemalda ökoalalt surnud puid – püstised surnud puud ja lamapuit on elupaigaks paljudele liikidele.