Gunnar Reinapu: tulevikumetsade rajamisel peab metsaomanikul olema pikk plaan

25.01.2024

Kliimamuutused dikteerivad üha enam seda, kuidas me peaksime oma metsi majandama. Viimasel kümnendil oleme näinud väga selgelt, kuidas kliimamuutuste otsesed ja ka kaudsed tagajärjed on Eestis metsa räsinud. On viimane aeg muuta seniseid praktikaid ja majandada metsa tulevikku vaatavalt, et sobituda sellesse muutuvasse pilti.

Meid kimbutavad üha sagedamini põuased suved ja pehmed talved, kus maa piisavalt ei külmu, et metsaomanik saaks pinnast kahjustamata metsas töid teha. Samal ajal on sagenenud tugevad tormituuled, mis puid niidavad ning selle kõige taustal peame arvestama ka kuuse-kooreüraski laia levikuga. Mida siis peaks metsaomanik arvesse võtma metsa uuendamist planeerides, et tulemuseks oleks tulevikukindel puistu?

Targad valikud tuleb ära teha metsa elukaare alguses

Praeguseks on teadlased üsna üksmeelsel seisukohal, et kliimamuutustega suudavad meie laiuskraadidel kõige paremini kohaneda just segametsad. Samas näeme, kuidas aastast-aastasse troonivad jätkuvalt istutamiste edetabelis samad puuliigid – kuusk, mänd ja kask. Kindlasti ei ole need meie metsades ennast tõestanud liigid kuhugi kadumas, kuid peame rohkem arvesse võtma seda, millised probleemid kaasnevad monokultuursete metsade kasvatamisega ning mõtlema, millised alternatiivid ja kooslused oleksid nutikamad.

Kui tahta rajada tulevikumetsa, mis oleks vastupidav nii tuultele, põudadele kui erinevatele metsakahjustajatele ning oleks samal ajal võimalikult tulekahjukindel, siis on parim lahendus struktuurne segamets. Ideaalis võiks mitmeliigilises metsas olla erivanuselisi okaspuid, kuid sekka ka lehtpuid ja elurikkuse seisukohalt olulisi erinevaid põõsaid.

Metsa võib uuendada ka selliselt, et uuendamise käigus istutada üksnes okaspuid, kuid sellisel juhul tuleks paremini osata ära kasutada seda, mida loodus metsale veel omalt poolt juurde annab ning kujundada selle abil vastupidav segapuistu.

Oluline ongi mõista, et metsa rajamine ei lõpe selle istutamisega. See on tegelikult alles algus. Istutamisega sama oluline on ka hilisem noore metsa hooldus. Just kultuurihooldus ja valgustusraie panevad paika selle, milliseks mets tulevikus kujuneb. Kindlasti tuleb need teha hästi läbimõeldult, sest selle käigus tehtud vigu on hiljem juba väga raske parandada, kui üldse.

Noore metsa hooldustööd kahtlemata on kulukad ning nende vilju ei nopi praegused omanikud, kuid siinkohal tuleb appi ka riik, aidates kulusid osaliselt kompenseerida erinevate KIKi toetuste abil. Nii näiteks on võimalus toetust küsida nii metsa uuendamiseks, kui noore metsa hoolduseks, et saaksime tulevastele põlvedele pärandada kvaliteetsed ja elujõulised metsad.

Ära lõika elurikkust välja

Ent üksnes segametsa istutamisest ei piisa, kui tahame alust panna kliimamuutustega paremini kohanduvatele metsadele. Eraldi tähelepanu tuleks pöörata metsa elurikkusele. Noort metsa tuleb hooldada, et tagada puudele parimad valgustingimused, ennetada ülemäärast juurkonkurentsi jne. Sisuliselt otsustame me metsa hoolduse käigus millistel puudel võiks olla parimad eeldused ning millistele anda kasvamiseks eelis, kuid selle käigus ei tohi unustada säilitada metsa elurikkust.

Loodus ise annab metsale alati juurde muid liike peale põhipuuliigi. Sealhulgas tekib metsa alati ka elurikkuse seisukohalt väärtuslikumaid puid nagu tammed, vahtrad, pärnad, pihlakad jne. Nutikas metsaomanik kasutab nii lisandunud erilisi puuliike kui ka põõsaid oma tulevikumetsa kujundamisel targalt ära, mitte ära lõika elurikkuse potentsiaali eos välja.

Metsa uuendamisele mõtle enne, kui saega vanasse metsa lähed

Metsaomanikul on oluline arvestada, et metsa uuendamisele oleks parim aeg mõelda juba enne vanas metsas raie tegemist. Nii on võimalik paremini planeerida ka metsa kiiremat taastumist.

Elurikkuse seisukohalt oleks metsa tarvis lisaks erinevat liiki puudele ka erinevaid struktuure ja mikroelupaiku – nt eri vanuses ja erineva kõrgusega puid, põõsaid (sh õisi kandvaid puid ja põõsaid nektarist toituvatele putukatele ning tolmeldajatele), surnud puid ja lamapuitu. Seda vähemalt nn elurikkuse saarekestele.

Säilikpuude jätmise asemel võiks tulevikus enam kasutada praktikat, kus üksikute puude asemel jäetakse langile hoopis elurikkuse saared. Sellistel saarekestel on metsa jäävad puud tuulte eest paremini kaitstud ning nad püsivad tänu sellele kauem püsti, et oma peaeesmärki täita. Ka metsa alles jäävate liikide mitmekesisus on suurem ning meile jääb puutumatu ala, kust „vana metsa mälu“ saab raie järgselt taas laiali kanduda.

Selliseid ökoalasid on mõistlik rajada kohtadesse, mille metsa maastik meile ise vihjena ette annab – suurte kivide ümbrus, sulglohkude ääred, aga ka metsateede servad jne. Nii ei kaota metsaomanik majanduslikult suurt midagi, kuid tulemuseks saame lühema ajaga uue ja elurikka metsa tagasi, sest metsa liigiline koosseis taastub kiiremini.

Lisaboonuseks see, et kui metsaomanik soovib tulevikus kasutada erinevate erametsatoetuste abi oma metsa hooldamisel, siis tuleb elurikkuse teemadele senisest enam tähelepanu pöörama hakata, sest kindlasti hakkame lisaks metsameetmele ka muude toetuste tingimustes nägema üha enam metsa elurikkust puudutavaid nõudeid.

Astume targa sammu edasi

Oleme kogu aeg majandanud metsa oma parima äranägemise järgi, kuid tõsi on see, et teaduslikku teadmist ei ole meil veel kunagi olnud nii palju, kui meil on seda täna.

Kui teeme pisut rohkem, kui praegune seadus nõuab, saame tunduvalt parema tulemuse. Seniste praktikate muutmine ei tähenda metsaomanikule kaotust rahas, kui kõike teha läbimõeldult ja pika plaaniga. Elurikas mets on ka majanduslikult tasuv mets, sest heas tervises mets suudab paremini erinevatele häiringutele vastu panna. Et kliimamuutustega paremini toime tulla, peame me muutma kogu seniseid metsa majandamisviise jätkusuutlikumaks. Metsa uuendades tasuks võtta eesmärgiks kujundada oma metsast elurikas ja vastupidav segamets.

Gunnar Reinapu, KIKi metsaosakonna juhataja

Artikkel ilmus 25. jaanuaril Õhtulehe teemalehes Mets ja Põld.

*Peapilt: Metsa elurikkuse tõstmist võiks alustada nn elurikkuse saarekeste loomisest, kust raie järgselt saaks “vana metsa mälu” paremini edasi kanduda. Sellisel alal on säilikpuud tuulte eest paremini kaitstud ning põõsarinne ja alusmets pakub elu- ja varjumispaiku erinevatele liikidele. Foto: Gunnar Reinapu