Suured võtavad suurelt ette

13.09.2013

LEILI METSABLOGI: Sõidan sellest metsatukast juba aastaid iga päev mööda, kui oma metsa lähen või sealt tulen, sest see on kolmest võimalikust minu jaoks lühim tee. Vahel pildistan ka, eriti sel ajal, kui kanakulli pojad selles metsas oma pesast välja lendasid ja tee kõrval puudel kisasid või koguni veelompides suplemas käisid. Nendest on pilte ja lugusid, üks neist blogis 17.juulil 2008.

Nüüd pildistan jälle, poolsalaja, sest kui masinad lähedal, võivad töömehed arvata, et uurin, kas nemad mingeid asju valesti ei tee või keegi tahab sellest fotosüüdistusi koguda. Ei ole masinameeste töö kohta miskit halba öelda, nagunii sõidab külarahvas sealt mööda ja nemadki jälgivad toimuvat. Langevat metsa ja koos sellega kaduvat kanakulli pesapaika näen ka ilma pilte tegemata. Kui lageraie siis lageraie – kogu mets korraga maha ja metsavahetee päikese poole avatuks.

Mõni aeg tagasi arutlesin riigimetsast välja veetud puiduvirnade üle, kuna arvasin, et erineva pikkusega palke küll ühte hunnikusse ei panda, kust autojuht neid taas sorteerima peab. Hiljem nägin riigimetsas ka teises kohas täpselt samasuguseid eri pikkusega virnasid. Ju siis nüüd nii tehakse.

See firma, kes praegu oma hiljuti ostetud metsas lageraiet teeb, virnastab siiski vanamoodsal viisil, pikkused ja sortimendid eraldi. Korraks kahtlesin, kuidas nad teekraavid lõpuks puhtaks saavad, sest enne harvesteri tulekut langetasid saemehed kaldavõsa otse kraavi. Nüüd paistab, et kokkuvedaja traktorist oli hoolikas ja enne palkide ladustamist tõstis võsa langi poole ära. Möödasõitjal pole enam muud öelda, kui vaid – suurtel suured tegemised, väikestel omad.

Kui kellelegi tundub, et olen kade, kui metsafirma saab endale lubada kallist maaostu ja selle otsemaid ka lagedaks raiub, siis hakkan vähehaaval ärimaailma paratamatusega harjuma. Kanakull sinna nagunii tagasi ei tule, ei tuleks ka väiksemahulisema raie korral, sest tema vajab eluks häirimatut keskkonda ja suuri metsamassiive. Seda kõike aga jääb igal pool järjest vähemaks.

Lõpetuseks tahan senistele väikemetsaomanikele öelda, et kui vähegi võimalik, ärge loobuge oma metsast. Rikkaks te metsa ja maad müües ei saa. Kõik müüdavad väärtused haihtuvad peagi tolmuna laiali, kuid mets, olgugi ajas muutuv, oli, on ja jääb püsiväärtuseks. Ehk annab teie mets väikse pelgupaiga neile majandusedu ohvriks toodud loomadele ja lindudele, kellest hoolite.

Paar päeva tagasi helistati mulle ühest kinnisvara vahendamisega tegelevast firmast, kas ma ei sooviks üht oma metsakinnistut neile müüa. Ju nad nuhkisid registritest mu andmeid ning lootsid, et äkki see mutt ei tea metsast suurt midagi ja pension ka pisike… Loomulikult lõppes meie jutt üsna alguses.

Loe lisa: http://blog.maaleht.ee/leilimetsalood/?p=6437