Taastuvenergiast: keda toetab maksumaksja tegelikult?
22.03.2013
BIONEER.EE, Rene Tammist (Taastuvenergia Koda): Õhtuleht avaldas üsna tendentsliku loo „Tootjate lobitöö sundis tarbijad juba aastaid maksma taastuvenergia eest ülemäärast raha“. Avalikus propagandas kasutatakse selliseid meetodeid sageli reaalsetelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks.
Probleemidest aga Eesti energiamajanduses puudu ei ole. Elektri ja küttehindade järjepidev kasv, massiivne põlevkivienergeetika subsideerimine, Eesti Energia küsitavad investeeringud nii Eestis kui ka väljaspool ja kodukulusid vähendavate investeeringute pidurdumine energiamajandusse on vaid väike loetelu probleemidest, millele rahvas õigustatult vastust ootab.
Millele kulub maksumaksja raha tegelikult?
Kuivõrd artikli fookus oli subsiidiumitel, siis keskendugem sellele. Allpool oleval graafikul on kajastatud põlevkivienergeetika subsiidiumid võrdluses taastuvallikate subsiidiumitega.
Esiteks. põlevkivi saamata jäänud ressursitasu moodustab suurima osa subsiidiumist. Selle arvutamiseks on kasutatud Riigikontrolli auditi „Elektritootmise valikud“ lk 38 kasutatud metoodikat. Teiseks, suuruselt järgmiseks allikaks on CO2 subsiidiumid, mille väärtust on Keskkonnaministeerium aastatel 2008-2012 hinnanud 680 miljoni euroni (Keskkonnaministri kiri Majandusministrile 14.02.2012 nr 1-7/861-3). Kolmandaks, 150 miljonit eurone toetus pärineb otse riigieelarvest. Advokaadibüroo Glimstedti eksperthinnang kvalifitseerib selle ebaseaduslikuks riigiabiks. 2013 a. on see summa suurenenud 200 miljoni euroni ja 2014 a. kavandatakse veelkordset makset 200 miljoni euro ulatuses. Neljandaks, Narva elektrijaamadele põlevkivi ja hakkepuidu koospõletamise eest maksti taastuvenergia tasu Riigikontrolli arvutuste kohaselt maksti kokku 51,5 miljonit eurot. Viiendaks, põlevkivituha ohutuks tegemiseks on riik Keskkonnaministeeriumi hinnangul juba viidatud kirjas maksnud aga 30 miljonit eurot.
Kui panna need summad omavahel võrdlusesse, siis joonistub selgelt, et subsiidiumite vahe on järjepidevalt olnud ligi kümnekordne põlevkivienergeetika kasuks. Oluline on siinjuures meeles pidada, et põlevkivijaamade väliskulud on siinses arvestuses üldse arvesse võtmata. Nii loetleb juba viidatud Riigikontrolli audit subsiidiumitena ka madalaid keskkonnatasusid, tõdedes „Vaatamata põlevkivi riiklikus arengukavas plaanitule on energeetikasektoris keskkonnatasud endiselt väiksed“. Üldse on kajastamata aga põlevkivisaaste tervisemõjud ja nende arvestamine elektrihinnas.
Olukorra iseloomustamiseks sobib väljavõte juba viidatud Keskkonnaministeeriumi kirjast: “ Eesti maksumaksjad kannavad tõenäoliselt endale teadmata lisaks igakuiste elektriarvete tasumistele enam kui miljardi euro ulatuses põlevkivielektri täiendava toetamise koormust.“
Kuidas edasi?
On ebaõiglane, et taastuvenergia tasu maksmine on jäetud tarbija kanda. Ehkki see tasu moodustab 6% elektriarvest (võrguteenuse osa on 40%, elektrienergia osa 33%, käibemaks 17% ja elektriaktsiis 3%), on tegu siiski põhimõttelise küsimusega energiamajanduse korraldamisel. Taastuvenergia Koda on teinud korduvalt ettepanekuid taastuvenergia tasu elektriarvelt maha võtmiseks. Riigil oleks võimalik kasutada CO2 kvoodi müügist laekuvaid tulusid taastuvenergia toetamiseks, mida praegu planeeritakse Narva katelde investeeringuteks. Kogu heitmekaubandus mõte ongi selles, et tehtaks investeeringuid CO2 heitmete vähendamiseks ja seetõttu oleks eesmärgipärane see kvoot just selleks kulutada.
Teiseks, riigipõhiste toetusmehhanismide juurest tuleks liikuda turupõhise energia hinna kujunemise suunas. Kui fossiilsete energiaallikate subsideerimine ära lõpetada ning fossiilsete allikate ning tuumaenergia poolt tekitatavad keskkonnakahjud energiahinnas kajastuks, siis poleks taastuvallikaid subsideerida enam vajagi.
Kokkuvõttes, silmamoondustrikkidega reaalsetelt probleemidelt tähelepanu eemale juhtimine on vana propagandavõte. Selle asemel tuleks aga probleemidega tegeleda. Leian, et inimeste pahameel energiamajanduses toimuva üle on täiesti põhjendatud ning liitun ise ja kutsun teisigi avaldama neljapäeval meelt elektrihinna tõusu vastu.
Artikkel 19.03. Õhtulehes:
Tootjate lobitöö sundis tarbijad juba aastaid maksma taastuvenergia eest ülemäärast raha
ÕHTULEHT, Andres Põld: Taastuvenergia tootjate lobitöö on loonud Eestis olukorra, kus inimesed maksavad igakuiselt nn taastuvenergia tasu väidetavalt kaks korda rohkem, kui neilt oleks olnud põhjendatud küsida. Kui mõnel Eesti elektritarbijal oleks raha ja viitsimist kohtus käia, saavutaks ta suure tõenäosusega viimaste aastate jooksul enammakstud raha tagasimaksmise.
Majandusministeerium on juba aastaid võidelnud selle nimel, et alandada aastaid tagasi riigikogu kehtestatud taastuvenergia tootjatele makstavaid toetusi, mis omakorda tulevad tavatarbija taskust.
Mis veel kummalisem – sellisel toetamise skeemil puudub Euroopa Komisjoni poolne riigiabi luba. Veidrat olukorda möönab ka minister Juhan Parts.
«Kui 2007. aastal see seadus vastu võeti, siis millegipärast jõustati seadus, ilma et riigi-abiluba taotleti,» tõdeb Parts. «Nüüd, kui meie hakkasime seda olukorda vaatama ning analüüsima, et mis mõju on olnud nendel taastuvenergia tasudel, siis me leidsime, et seal on kõvasti ülekompenseerimist.»
Nimelt peab taastuvenergia tasu olema seotud elektrituru hinnaga ehk kui turuhind tõuseb, taastuvenergia tasu alaneb. Ja teiseks, ei tohi olla ülekompenseerimist investeerijale. Õhtulehele on kinnitatud, et taastuvenergia tootjate marginaalid on kohati kuni kaks korda kõrgemad, kui oleks
mõistlik. Teisisõnu tähendab see seda, et tarbijad on maksnud tuule või mis iganes rohelise elektri tootjatele rohkem raha, kui oleks olnud mõistlik ja Euroopa reeglitele kohane.
«Õige on tõesti see, et tänasel skeemil riigiabiluba ei ole ja sellele me oleme tähelepanu juhtinud, palunud rahandusministeeriumi hinnangut, et kas tohib taastuvenergiatasu võtta,» märgib minister. Samas lisab Parts, et temal ei ole volitusi öelda, kas taastuvenergia tasude võtmine on seaduslik või mitte.
Kohtus oleks vaja aega ja raha
«Me teame, et ettevõtjate jaoks, kes on sinna investeeringud teinud, peab see [taastuvenergia tasude võtmise seaduslikkus] olema õiguslikult täiesti selge,» selgitab minister, et Elering või siis rahandusministeerium ei saa ühepoolselt taastuvenergia tasude maksmist lõpetada. «Siin on teatud vaakumiseisund,» möönab minister. «Seda teavad ka investorid, peaks teadma ka tarbijad, ja minu arvates sellepärast on oluline, et elektrituru seaduse muutmise seadus võetakse riigikogus kiiresti vastu.»
Rahandusministeeriumi kommentaar on napp: põhimõtteliselt pooldame elektri-turuseaduse muutmise seaduse eelnõuga kavandatud taastuvenergia toetuste süsteemi ümbervaatamist lähtuvalt konkurentsiameti tehtud elektrituruseadusega kehtestatud toetusmeetmete analüüsist.
Kas siis tarbijad peavad seda taastuvenergia tasu maksma või ei? «Kui arve peal on ja kui ei ole õiguslikult öeldud, et taastuvenergia tasud on ebaseaduslikud, siis need arved on legaalsed,» kostab Parts.
Ühe nimetatud teemaga väga kursis oleva ametniku sõnul on rohelise energia tootjate lobitöö olnud seni nii võimas, sellepärast taastuvenergia tasud ongi sellised, nagu nad on. «Nende võimekast lobitööst annab aimu ka see, et nad on ju ise ka hiljem tunnistanud, et ostsid riigikogult selle seaduse,» räägib tundmatuks jääda soovinud ametnik.
Aga mis siis saaks, kui keegi tarbija nõuaks nüüd rohelise elektri eest enammakstud raha kohtu kaudu tagasi? «Ma olen kindel ja me oleme seda ka omavahel rääkinud, et see inimene võidaks selle kohtuskäigu. Aga selleks on vaja raha ja aega ja viitsimist,» märgib ametnik. Nimelt peaks ilmselt palkama suure advokaadibüroo mitu võimekat juristi, kes kliendi läbi kogu kadalipu suudaksid viia, lisab ta.
Võitlus käib suurte summade peale
Nüüd on Eesti riigil valik, kas esitada praegu kehtiv seadus riigiabiloa saamiseks või teha uus seadus. Praegu on valik langetatud viimase variandi kasuks, sest uus taastuvenergia tasude süsteemi reguleeriv elektrituru seaduse muutmise seadus on riigikogu menetluses. Millal see võiks valmis saada ja millised need tasud siis saavad olema, on teadmata, sest seaduse ümber askeldab palju erinevaid huvigruppe. Eelnõu võimaldab riigikogus heakskiitmisel alandada elektritarbijate tootjatele makstavat taastuvenergia tariifi ca 15-20%.
Mullu varasuvel olid oma erimeelsusi rohelise elektri toetamise teemal valmis lausa kohtu kaudu sirgeks vaidlema tasude alandamist nõudev Parts ja nende säilimist tuliselt pooldav reformierakondlasest keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.
Võitlus käib suurte summade pärast. Taastuvenergia toodang oli 2011. aastal Äripäeva andmetel Eesti elektritarbimisest koos elektrijaamade omatarbega 12,9%, võrreldes aastataguse ajaga 3,2% rohkem. See suurendas taastuvenergiale makstavaid toetusi 57,2 miljoni euroni, mis tähendab toetatava taastuvenergia mahu 40% suurenemist.
Taastuvenergia toetused maksab kinni elektritarbija – kuni aasta lõpuni on taastuvenergia tasu koos käibemaksuga 1,04 eurosenti kilovatt-tunnilt. Majandusministeerium on soovinud vähendada toetusi ja teha seda tagasiulatuvalt.
Selle vastaste põhiargumendiks on olnud nn õigustatud ootuse printsiip: tootjad tegid investeeringuid paikapandud tariifidest lähtudes ning uute määrade kehtestamine võib tähendada mõnele suuri raskusi või koguni hävingut.
Keskmine tarbija võiks tagasi nõuda 104 eurot
Keskmine Eesti eratarbija kasutab elektrit umbes 300 kWh kuus. Taastuvenergia tasu sellelt on 3,49 eurot. Keskmine eratarbija maksab seega aastas taastuvenergia lisatasu 41,88 eurot aastas. Kui eeldada, et õigustatud oleks poole väiksema summa küsimine, võiks keskmine tarbija kohtu kaudu tagasi nõuda 20,94 eurot aastas. Viie aastaga on summaks kogunenud 104,70 eurot.
Taastuvenergia toetuseks üle 64 miljoni euro
Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale on tänavu ette nähtud toetuse suuruseks 58,887 miljonit eurot, tõhusa koos-tootmise režiimil toodetud elektrienergia toetuseks aga 5,798 miljonit eurot. Taastuvenergia toetuse summad jagunevad järgmiselt: 43% kulub tuulikute toetamiseks, 38% biomassist enam kui 20 MW võimsusega jaamade toodetud elektrienergia toetamiseks, 19% aga hüdrast, prügist ja mustast leelisest ning biomassist väikeste elektrijaamade toodetud elektrienergia toetusteks,
allikas: elering
