Talijärv: Eesti metsade peamine probleem on ebaühtlane vanus

Andres Talijärv

Metsandus on ja jääb valdkonnaks, kus põrkuvad erinevad arvamused ja arusaamad. Püüan aga siinkohal emotsioonid kõrvale heita ja teemale faktipõhiselt läheneda, kirjutab Eesti Erametsaliidu juht Maalehes ilmunud arvamusloos.

Eelmise nädala Maalehes ilmus Kristjan Piirimäe arvamus “Metsakriisi eest vastutavad konkreetsed inimesed”. Loo keskmeks oli minu meelest mitte Eesti metsaga seotud probleemi mõistlik analüüsimine, vaid isiklik rünnak.

Mis on “metsakriis”?

Alustame väljendist “metsakriis”. Küsiksin vastu, et milles praegune metsakriis täpsemalt seisneb? Kas selles, et meil on metsade vanuseline jaotus mõnevõrra ühtlasem kui 15 aasta tagasi? Või selles, et suur osa meie metsaomanikest on metsi majandades oma elujärge parandanud? Et metsandus annab maapiirkondades tööd 40 000 inimesele? Et meile on tekkinud maailma mastaabis konkurentsivõimeline töötlev puidutööstus?

Või on kriis selles, et suur osa katlamajadest on loobunud fossiilsete kütete kasutamisest? Või äkki hoopiski selles, et 13% meie metsadest on range kaitse all, olles Euroopa üks suurimate kaitsealade mahuga riike? Või ehk lõpuks ka selles, et 2018. aastal laekub riigieelarvesse maksutuluna metsasektoriga seonduvalt eeldatavalt üle 700 miljoni euro, mis on haridus- ja teadusministeeriumi jagu maksutulu?

Piirimäe toob kriisi ilmestamise näiteks saepalginappuse. See, et mõni saeveski on pidanud tegevuse lõpetama, on vabas turumajanduses igati normaalne ja paratamatu. See ei tähenda veel, et metsas oleks puit otsa lõppenud.

Puidu hinda ja saadavust mõjutavad ning on alati mõjutanud mitmed tegurid. Praegust olukorda mõjutavad nii eelmisel aastal meie regioonis valitsenud ebasoodsad ilmastikuolud kui ka turul valitsev nõudlus puidul põhinevate toodete järele.

Üks puidunappuse põhjuseid on ka tööjõupuudus. Varasemate kogemuste põhjal julgen väita, et mõne aja pärast hakkab turg rahunema. Viimase 25 aasta jooksul on nii mõnigi puiduettevõte pidanud oma tegevust ja äriplaani muutma. See ei ole kriis, seda nimetatakse konkurentsiks.

Eesti metsade peamine probleem on ebaühtlane vanus. Meil on liiga palju vananevat ja liiga vähe noort metsa. Kuni vanus on ebaühtlane, on ka raiemahud ebaühtlased. Kui küpseid metsi on suhteliselt palju, on mõistlik seal valminud puit ka kasutusele võtta.

Kas seda teha nüüd või kolme aasta pärast, pole erilist vahet, kuid aastakümneteks otsustamist edasi lükata ei saa, sest siis lihtsalt pole seal enam sellise kvaliteediga puitu. Metsas olevat küpset puitu ei saa konservi panna – me kas kasutame seda või lepime, et bioloogiliste protsesside tulemusel puit muutub piltlikult öeldes tagasi süsinikuks ja hapnikuks.

Loe edasi Maalehest.

0Shares