Tarmeko juht: heaoluriigi loomiseks vajame rohkem lisandväärtust
18.12.2018
Tarmeko kontserni juhi Jaak Niguli sõnul ei ole need eestlased, kes võitlevad tselluloositehase ja metsade mahavõtmise vastu, endale teadvustanud, kust tuleb raha, kirjutab Ärileht.
Valitsus otsustas hiljuti Est-Fori tselluloositehase eriplaneeringu lõpetada – kuigi nad oleksid võinud ka uuringuala muuta. Mida te sellest otsusest arvate?
Kahju on. Ühest küljest sellepärast, et jäeti uurimata, kas Eestisse saaks sellist tehast rajada. Teine asi muidugi on see, et kuna Eestis on puidukeemiatööstust suhteliselt vähe – võrreldes meie naaberriikidega –, jääb meil teenimata väga suur lisandväärtuse hulk. See on meile majanduslikult äärmiselt kahjulik otsus.
Kas siin mindi siis odava populaarsuse teed?
Ma usun küll, jah, et valimised mõjutasid seda päris palju. Meil pole ju viimasel aastakümnel selliseid valitsusi olnud, kes julgeksid mingeid ebapopulaarseid otsuseid teha.
Kui tõenäoliseks te ise peate, et see tehas ükskord Eestisse tuleb?
Seda oleks väga vaja. Kui metsa raiutakse, siis tüvest tekib paratamatult ka paberipuu ja küttepuu. Järelikult oleks tark sellest midagi teha – midagi sellist, millest saaks võimalikult palju lisandväärtust, mida saaks ühiskonnas ümber jagada. Kui me puitu kõrgematele astmetele ei väärinda, siis me lihtsalt jääme tohutust hulgast rahast ilma.
Praegu on populaarne võrrelda meid Läti ja Leeduga. Osa ettevõ tjaid on oma tootmist sinna viinud või laiendanud, inimesed käivad seal palju – kes protestiks, kes rahalise kokkuhoiu eesmärgil. Kui kaua see vool lõuna poole kestab?
Ma arvan, et me ei peaks ennast võrdlema niivõrd palju Leedu ja Lätiga. Me räägime ju kogu aeg, et tahame saada Põhjamaade elatustaset. Järelikult peame võrdlema ennast Põhjamaadega ja vaatama, mida nemad on teinud, et saada sellist elatustaset, nagu neil on. Soomes on umbes 50 ja Rootsis umbes 30 puidukeemiatehast. Need arvud räägivad iseenda eest.
Me surume tootmisi Eestist, tihti ka Euroopast välja näiteks kuhugi Aasiasse, aga neis riikides on enamasti nõrgemad keskkonnakaitse nõuded ja tihtipeale sama tootmine, mis Euroopas võiks olla mõistliku jalajäljega, muutub Aasias väga suure keskkonna jalajäljega tootmiseks. Siis me veame selle toodangu suurte laevadega siia, kasutame ja taome endale rusikaga vastu rinda: me oleme siin keskkonnasõbralikud. See on ju silmakirjalik!
On selge, et meie praegune ühiskond on üsna polariseerunud. Kas Eestil on lootust?
Lootust on alati. Satun ikka aeg-ajalt kellegagi nendel teemadel vaidlema ja küsin siis sellelt inimeselt: mida sina oled Eesti riigile andnud? Käib väga suur kurtmine, et meil ei ole ühte, teist ja kolmandat. Kui meil rohkem inimesi annaks midagi ka ühiskonnale, siis meie heaolu oleks palju-palju parem.
Eesti riigist on võimalik teha heaoluriik, aga see eeldab, et oluliselt rohkem inimesi, suur osakaal elanikke loob lisandväärtust. Praeguse osakaalu juures ei ole see võimalik. Ja see ei ole ka õiglane, et ühed peavad ja teised võivad.
